EPIMEEDIUM

Epimeedium ei loo aeda suuri värvikaid laike – selle taime võlu peitub udupeenes õitepilves ja kaunis lehegraafikas. Nad on vähenõudlikud, vastupidavad, kaunid ja nende valik üha suureneb.

Kui ma aastaid tagasi punase epimeediumi oma aeda istutasin, polnud mul õrna aimugi, et mõne aasta pärast saab sellest taimeperekonnast minu suurim huviobjekt. Punasele epimeediumile järgnesid suureõielise epimeediumi sordid `Rubinkrone`ja `Nanum`, mis kohanesid hästi ja järgmisel kevadel sirasid `Nanumi` väikesed valged õied nagu tähepilv tiarellide ja sõnajalgade kohal. Ma olin võlutud sellest kääbussordist, mis on hinnatud rikkaliku õitsemise poolest. Kui üks taim su ära tinistab, siis tahaksid rohkem teada nii selle taime kui ka tema perekonna kohta. Sel hooajal kasvas minu aias  erinevaid epimeediumite liike, hübriide ja sorte, kokku 42 taksonit. Kõige arvukamalt on esindatud meil laialt levinud suureõielise epimeediumi sordid. Huvi ja teatud murega jälgin kas ja kuidas kohanevad aias minu jaoks veel uued liigid nagu nt Epimedium wushanense, Epimedium stellulatum ja Epimedium lephtorisum.

Perekond epimeedium (Epimedium) kuulub kukerpuuliste (Berberidaceae) sugukonda. Jaapanis kutsutakse epimeediumit inkari-so, (inglise keelest ümber panduna «ankur-taim» ehk anchor-plant). Inglise keeles on see taim tuntud kui barrenwort, saksa keeles haldjalill. Õite kuju järgi on seda taime nimetatud ka piiskopimütsiks.

54 igihaljast või heitlehist liiki on leitud peamiselt Kirde-Aasia, mõned Ida-Aasia ja Euroopa puisniitudelt. Euroopast, Kaukasusest ja Põhja-Türgist pärinevad Alpi epimeedium (Epimedium alpinum) ja kõrge epimeedium (Epimedium pubigerum). E. diphyllum, E. grandiflorum (suureõieline epimeedium) ja E. sempervirens pärinevad Jaapanist, Koreast ja Venemaa idaosast. Kolhise epimeedium (Epimedium pinnatum) Põhja-Aafrikast. Neid liike on Euroopa iluaianduses kasvatatud ja aretatud juba 150 aastat.

Epimeediumitega seoses peaks kindlasti nimetama professor William T. Stearni, kelle elutööks oli kõnealuste taimede uurimine. Tema esimene monograafia, milles kirjeldati 21 liiki, ilmus 1938. aastal. 2001. aastal veidi enne tema surma ilmus täiendatud trükk, milles käsitleti juba 54 liiki. Neist uuemad kirjeldused pärinesid Jaapani botaaniku Mikinori Ogisu taimekollektsioonist.

 Epimeediume võib rühmitada nii lehtdekoratiivsuse kui õite ilu järgi. Näiteks väga kaunis kevadine lehestiku värvus on epimeediumitel Epimedium x versicolor `Versicolor` ja `Cupreum`, E. grandiflorum var higoense `Bandit`. Epimeediumitel tärkavad lehed võivad üllatada oma värvidega, erinedes juba väljakujunenud lehtede toonist – seda nii enne kui ka pärast õite puhkemist, sõltuvalt liigist. Nt suureõielise epimeediumi sordil `Dark Beauty`on tumedad pruunikaspunased lehed. Värvused varieeruvad varakevadisest burgundipunasest rohelisteni suvel, kollaka kuni pronksjas punaseni sügisel.

Heitlehiste epimeediumite lehed on soovitatav tagasi lõigata pigem varakevadel, et mitte vigastada virguvaid õievarsi. Samas võib liiga varane tagasilõikus jätta uued õievarred kaitseta hilisekevadise külma eest. Külmakahjustusest toibuv taim hakkab küll uuesti õitsema, aga märksa tagasihoidlikumalt.

Selle taimeperekonna õite värvus ulatub valgest karmiinpunase kuni violetseni, on kollaseid ja oranže ning mõne liigi puhul on õied mitmevärvilised, harvaesinevaks õite tooniks loetakse punast värvust. Suureõielised liigid ja hübriidid on nt Epimedium acuminatum `Night Mistress`, õied kahvaturoosade tupplehtedega ja kontrastselt pupursete kannusekujuliste kroonlehtedega, jaapani hübriid (E. acuminatum x E dolichostemon) E. `Amanogawa`(sün `Milky Way`) valged õied, pronksjate kroonlehtedega; `Artic Wings`(E. latisepalum x E. ogisui) ; puhasvalged, kerge roosa varjundiga, `Fire Dragon`( E. davidii x E. leptorrhizum), õied valge-lõheroosa ja kollasega, `Pink Champagne`, Epimedium epsteinii, E. chlorandrum, E. leptorrhizum `Mariko`,õied roosa ja valge kombinatsiooniga; E. x omeiense `Stormcloud` õied purpursed-pruunid, kontrastse kollasega, E. grandiflorum `Queen Esta`, õied heleroosad tumedama varjundiga. Epimedium ogisui, kriitvalged õied suitsuroosade väliste kroonlehtedega.


Suurem osa epimeediumeid õitseb kevadel, mõned erandina ka kauem nagu nt Epimedium rhizomatosum ja E davidii. Õitseaeg sõltub ka kevadest ning kasvukohast, jahedamal kevadel kestab nende õitseaeg kuni kuus nädalat.

Kasvukoht
Enamik epimeediumitest on poolvarju armastavad, mõned taluvad ka avatumaid kasvukohti. Tegemist on alusmetsataimedega ja pea kõik saavad hakkama ka suurte puude juurte vahel või põõsarinde all. Oluline on esimese kasvuaasta kohanemine, vajadusel võiks kasta ning hoolitseda selle eest, et nad oleksid multšitud. Looduses kasvab enamik neist parasniisketes oludes. Epimedium x rubrum, Epimedium x warleyense, Epimedium x perralchicum, Epimedium pinnatum ssp. colchicum, ja Epimedium x versicolor saavad hakkama ka kuivemates paikades. Suurem osa epimeediumitest kasvavad oma päritolumaal aluselisemas mullas, soovitatav pH kõikide liikide kasvatamiseks on 6.2–6. Kergelt happelisemat pinnast eelistavad nt suureõieline epimeedium ja tema sordid, Epimedium sempervirens, kütkestav epimeedium ja tema sordid, Epimedium `Akebono` ja `Beni-kujaku`.
Veel hiljaaegu epimeediumite perekonda kuulunud harilik kaptenilill (Vancouveria hexandra) sarnaneb kasvunõuetelt epimeediumitega. Oma nime on see taim saanud 18. sajandi maadeuurija Georg Vancouveri auks. Hariliku kaptenilille valgetel õitel on erinevalt epimeediumist kuus õielehte. Taim kasvab esialgu puhmana, mis tasapisi laieneb. Kõrgus on 20–25 cm. See on üks väheseid taimi, mis võib kuivas varjus kasvada, kuigi paremini sobib talle siiski parasniiske kasvukoht.
Epimeedium levib risoomide abil, mis asetsevad maapinna lähedal. Nende hulgas on nii kiiresti (leptomorphs) kui ka aeglaselt levivaid (pachymorphs). Viimased moodustavad tiheda puhmiku, mille laius on reeglina võrdne taime kõrgusega.


Pinnakatjateks sobivad nt: Epimedium acuminatum, E. `Amber Queen`, E. davidii, E. `Domino`, E. grandifolium `Pink Parasol`, E ogisui, E x omeiense `Myriad Years`, E perralderianum, E `Space Wagon`, E `Yõkihi`. Pindakatvad epimeediumid võivad oma kasvukohal edeneda mitmeid aastaid, puhmikutena kasvavaid epimeediumeid on rikkaliku õitsemise tagamiseks vaja uuendada u 4-5 aasta järel, kui puhmiku keskkoht hakkab vananemise tundemärke ilmutama. Puhma moodustavad nt: Epimedium `Artic Wings`, E `Alabaster`, Epimedium grandiflorum `Lilafee`, Epimedium acuminatum `Night Mistress`, Epimedium latisepalum.

Epimeediumi õied on ise-steriilsed. Seeme valmib u 45 päeva pärast tolmeldamist. Seemned tuleb külvata kohe pärast korjamist, nende idanemisvõime kaob kiiresti, kui neid kuivas kohas hoida. Otstarbekam paljundamisviis on jagamine.
Heitlehelisi epimeediumeid on soovitav jagada kas kevadel või sügisel, kõige parem oleks seda teha siiski pärast õitsemist. Jagatud taimedele jätta alles 2/3 lehtedest, et soodustada uute juurte tekkimist. Darrel Probst soovitab igihaljaid jagada pigem sügisel, augusti lõpust septembrini, kas see meie kliimavöötmesse ka sobib, näitab praktika. Jagamisel on soovitatav kasutada teravaid aiatööriistu, sest epimeedumi juurestik, eriti aeglaselt levivate liikide puhul on väga tihe.

Epimeediumid on üldiselt kahjuritevabad ja haiguskindlad. Erandiks on tundlikkus teatud leheviiruste (foliage virus) suhtes, mis levivad enamasti taimede jagamisega, kui on kasutatud steriliseerimata tööriistu. Viirus võib avalduda kollaka või kreemika värvusega lehemustrina. Minu kogemuse põhjal teod neid eriti ei himusta või kui siis meeldib neile pigem taime lehtede alla varjuda ja süüa neid viimases järjekorras, kui magusamad palad on otsas.

Epimeediumi tulevik
Üha uued ja uued Hiinast leitud epimeediumid inspireerivad nii Ameerika, Austraalia kui ka Euroopa epimeediumite aretajaid. Eesmärgiks on kasvatada hübriide, mis oleksid vastupidavad kevadistele hiliskülmadele, õitseksid rikkalikumalt ka kuiva varju tingimustes või hübriide, mille õitsemisaeg oleks pikem. Ristatakse hiina liike vanade ja Euroopas ammutuntud epimeediumi liikidega nt nagu Epimedium pinnatum ja tema alamliigid. Loomulikult käib aretustöö ka selles suunas, et leida hübriide, mille õied oleksid suuremad ja värvikamad.
Hiinast leitud epimeediume iseloomustab noorte lehtede, mis on värvunud pronksjast lõheroosani lisandumine aktiivse kasvuaja jooksul. Õied on tihti küll väiksemad, aga harunenud õievartel on neid hulgaliselt. Paljude liikide lehed on kitsad ja pikad, õied nagu graatsilised ämblikud. Külmade saabudes värvub lehestik bordoopunaseks. Mõned hübriidid võivad meie oludes külmaõrnad olla, nii on soovitav valida neile tuulevaikne, hea drenaažiga kergelt niiske kasvukoht ning taimi sügisel külmakaitseks multšida.
Euroopa ja Ameerika tuntumad aretajad.
Põhja- Prantsusmaa. Thierry Delabroye on epimeediumite aretamisele pühendunud alates 2006. aastast. Aretustöö tulemusena on aiandusse jõudnud epimeediumite sari `Magique Elfes` ja Epimedium `Ambrosine` rikkalikult õitsev aprikoositoonides õietega hübriid ning Epimedium `Space Wagon` .
Belgia. Koen Van Poucke, teist põlvkonda aednik. Väike aiand Sint-Niklaas tegeleb lõikelillede ja konteinertaimede müügiga, epimeediumid on omaniku tegelik kirg. Koen Van Poucke hübriidil Epimedium grandiflorum `Korin` on haruldaselt tumepunased õied veel tumepunasemate vartega. Lehed on ääristatud kergelt punaka tooniga. Belgias tegutseb ka väike epimeediumitele pühendunud puukool, mille omanikuks on Daniëlle Monbaliu. Punane on epimeediumite õite puhul veel harvaesinev toon. Üks tähelepanuväärne hübriid sellelt aednikult on epimeedium `Marco`, mis sarnaneb oma värvilt epimeediumile `William Stern`. Nimetet hübriidil on telliskivipunase mustriga lehed ja punased õied.
Inglismaa. Julian Sutton aiandist „Desirable Plants” on võtnud oma eesmärgiks aretada hübriid, millel oleks kaunis lehestik, õiteküllus ja vastupidavus kuiva varju tingimustes. Tal on õnnestunud edukalt ristata E. latisepalum E pinnatum subs. colhiumiga ning tema esimene müüki jõudnud hübriid on E `Totnes Turbo`.
Karan, Nick ja Torsten Junker on aiandusega tegelenud mitme põlvkonna jooksul ja neile usaldas inglise taimekasvataja Robin White oma epimeediumite kollektsiooni. Junkerite eesmärgiks on aretada hübriid, mille õied kõrguvad lehestiku kohal, oluliseks on taime kuju, värv ja kontrast õite ning lehtede vahel, õitsemisaja pikkus ning noorte lehtede toon ja sügisvärvus. Esimesed hübriidid on E `Autumn Raspberry`ja `Lemon Meringue Pie`.
Keith Wiley. Wildside Nursery. Wileyle kuulub samuti Robin White poolt aretatud epimeediumite omanike ringi. Tal on mitmete epimeediumite müügiõigused nagu nt E `Milky Way`, E acuminatum `Persian Carpet`, E `Artic Wings`jne. Nende liikide ja hübriidide seemikutest tehtud valik annab uued hübriidid, mille nimes kajastub Wildside aiand. Näiteks E `Wildside Ruby`, millel noored tumepunased lehed ja nende kohal harunenud õitevarte otsas kahevärvilised õied tumeroosa ja kollakas oranži värvikombinatsiooniga.
Ameerika. Kaks Ameerika tuntumat uute epimeediumite aretajat ning tutvustajat on Tony Avent ja Darrel Probst .Tony Avent on Plant Delights Nursery rajaja ning omanik. Aiandusäri alustas ta 1988 aastal haruldaste taimede kogumise, müügi ning tutvustamisega. Tema sulest on ilmunud mitmeid artikleid epimeediumite kasvatamise ning aretamise teemadel. Igal aastal esitletakse tema aiandis mõnda uut epimeediumi sorti või hübriidi.
Darrel Probst alustas kollektsionäärina, nüüdseks on ta endale seadnud suuremad eesmärgid, millest üks on koguda ühte liiki erinevatest kasvukohtadest ning uurida liigisisest varieeruvust. Sama oluline eesmärk on koguda ja jagada infot nii aiandus- kui ka teadusringkondadele. Oma kollektsioonist valis Darrel Probst Epimedium acuminatumi seemikute hulgast välja sordi `Night Mistress`, tähelepanuväärne on ka hübriid `Domino`, (kõrgus 60 cm) ning Epimedium `Pink Champagne` Darrell Probst teeb koostööd grupiga NAPEC, (the North American China Plant Exploration Consortium), mis soodustab koostööd Põhja-Ameerika ja Hiina botaanikaaedade vahel õppetöö ja geneetilise materjali vahetamisel. NAPEC julgustab ka väljaõppinud erisikuid osalema epimeediumite kogumises ja nende kultuuristamises.
Probst on ühes intervjuus öelnud, et epimeediumitel on lisaks nende perekonna geneetilisele rikkusele veel üks suur eelis teiste varjuarmastavate taimede ees – neid on lihtne kultuuristada. Võrreldes kõigi nende erinevate püsikutega, mida ta kasvatanud on üks taimegrupp, mis jätkab omasoodu kasvamist isegi siis, kui sa neid ei jaga, ei väeta, ei kasta.




Epimeediumite liikide ja sortide varieeruvus on lummav nagu ka nende kasvukuju, lehestik ning suurus. Selle perekonna esindajad võivad aias olla nii pinnakatjad kui aktsenttaimed. Nad on vastupidavad ja pikaealised. Nende kasvukõrgus ulatub kääbuskasvulistest meetriste taimedeni. Puhas ja udupeen silmarõõm.



Kasutatud materjalid:
S.Gregson „The plant lover`s guide to epimediums”, London, 2015
D. Probst „Up-and-Coming Epimediums. New discoveries offer delicate flowers and colorful foliage”.
T.Avent „An overview of Epimedium”. https://www.rhs.org.uk/about-the-rhs/publications/magazines/the-plantsman/2010-issues/march/an-overview-of-epimedium

Kirjutis on varem ilmunud toimetatud kujul  rühmituse "Hemerocallist me ei kasvata" ajakirjas "Aiahelletused" 2015

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar