valgus ja vari aias

Aia päikseliseks osaks loetakse seda kohta, kus on enam kui kuus (6) tundi otsest päikesepaistet.

Piirkonda aias, kus on otsest päikesepaistet nelja (4) ja kuue (6) tunni vahel, käsitletakse kui kerge varjuga kohta.

Kergelt varjuliste kohtade hulka loetakse ka nn rändava varjuga kohad. See võib olla hõreda krooniga puude või peenikeste okste ja kitsaste lehtedega põõsaste all.
Samal viisil võidakse rajada kerge vari hõreda plangu või spaleeri abil, kust päikesepaiste läbi immitseb.

Poolvarjuline koht saab kaks (2) kuni neli (4) tundi otsest päikesepaistet. Poolvarjuliste kohtade hulka loetakse aia  idapoolsed osad ning majast, kõrvalhoonest, müüridest ja plangust ida pool asuv külg. Nendele osadele on tüüpiline, et sinna paistan päike hommikul, kuid seejärel alates pärastlõunast valitseb seal vari. Need kohad kuuluvad aia jahedamate hulka.

Idapoolse asukoha eelis on see, et lehtedele langenud niiskus ja kaste kuivavad kiiresti, kuna päike paistab sinna juba hommikul. See omakorda vähendab haigestumise ohtu.

Ka läänepoolset asukohta võib pidada poolvarjuliseks. Nendes aiaosades on enne lõunat niiske ning kaste ja niiskuse kuivamine võtab kauem aega. Seevastu võib intensiivne pärastlõunane päike taimi korralikult kuumutada. Seepärast võib siin meeldida nii poolvarjulise kui ka päikselise koha taimedele. Poolvarjulised on ka kohad veidi tihedamate puude ja põõsaste all.


Täiesti varjulisele kohale ei jõua mingit päevavalgust ning seetõttu on see ka aia kõige pimedam osa. Varjulise kasvukoha taimedele on iseloomulik aeglane kasv ning tagasihoidlikum õitsemine.

Taimede jaoks ei ole oluline mitte ainult otsene valgus, vaid ka kaudne valgus võib taimestikku mõjutada. Seepärast võivad näiteks hele sin või müür või valge plank peegeldada valgust, mida taimed saavad ära kasutada. Samamoodi võivad heledad plaadid ja hele kruus kohta valgustada ning valgust peegeldada.

Niiske vari. Selle kasvukoha taimedele on iseloomulik suured, tumerohelised ning õhukesed, sageli ilusa mustriga lehed. Tänu suurtele lehtedele suudavad taimed kinni püüda kasvukohale langeva vähese päikesepaiste. Suurte lehtede puuduseks on see, et nad teevad taimed tundlikuks päikese, tuule ja kevadkülmade suhtes, mistõttu vajavad kaitstud kasvukohta, soovitavalt puude ja põõsaste all.

Kuiv vari on kõigist kõige raskem kasvukoht ning seal toime tulevatele taimedele on iseloomulik see, et neil on väikesed nahkjad või karvased lehed, mis on sageli igihaljad. Kasvatades mitu hooaeg apüsivaid lehti, kasutavad taimed ära valguse ja napid veeressursid.
Esimesel aastal peab neil olema piisav ligipääs veele, see aitab kohaneda.

Susanna Widlundh "Varjutaimed",  Tln, 2009



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar