visand 15.augustist.

 

Kui Sulev esimest korda mu aeda sattus, siis oli see pink "kandlemänni" all ja ta küsis muiates, et kui tihti ma siin istun.  Meenus kord või kaks :)

Sel aastal tarisin pingi alla "panteoni" juurde. Panteoni nimetus tekkis kuidagi iseenesest, ei mäletagi, kes pani, kas mina, KSJ või Kaja. See on tegelikult taimeplatsi varjualune, mis sai asjaolude tõttu üsna kõrge ehitis. Meil on pinnas turbane ja püsivate konstruktsioonide ehitamine on veidi komplitseeritud. Ei saa nii ehitada nt nagu savimaa puhul.

Tagasi pingi juurde. Siin alustan ma hommikut kohvikruusi ja vahel fotokaga ja vahel kaustikuga jne Hommikud on õnnis aeg, siis pole veel sääski, enamasti. Tuulise ilmaga ka pole. 

Pink meeldib mulle järjest rohkem. Meeldis esimesest silmapilgust, aga siis ma mõtlesin, et oleks efektsem valgeks värvituna. Pärast seda, kui olen värskendanud meie muud aiamööblit, tundub mulle, et see toon sobib oivaliselt ja disain on suurepärane. Mul on nii kahju, et see meister ütles, et ta rohkem pinke ei tee, vanaraud kallis ja muu materjal ka. Äkki on vahepeal ümber mõelnud, sest lisaks sellele, et pingil on kaunid kaared jne on ka tõhusad jalad, mis muru seest välja ei paista, aga mis ei lase sel pingil pinnasesse vajuda. Fotogeeniline on see ka. Istuma mahub kaks pool-kõhna aednikku või kaks armunut, sest viimatinimetatud mahuvad ju kuhu iganes, peaasi, et saaks koos olla. 

Kivihunnik tagaplaanil on uus (vana) projekt, isegi kaks võib-olla. Liigutamiseks läheb koppa vaja.  

Tegelikult tahtsin põhjanõlva servast rääkida, see on üks liigirikkamaid kohti. Mul on seal tekkinud igasuguste sõnajalgade pesakoht, nad ilmuvad pragudest ja pätside ja palgijuppide vahelt, alt, kõrvalt ja Mõned on nö isetulnud kas siis turba sees või metsast või kuidas iganes sõnajalad tulevad.

Sellised näevad välja meie "turbaaugud" all metsaribas, suurvesi on ära kuivanud ja sõnajalad end laiali ajanud.

Viies aasta ja mõni koht juba sulandub. Nii palju olen aru saanud, et põhjanõlva esimene, kuusepoolne osa kuivab kiirelt, sest kui kuusk ei võta, siis on kase juured. Pluss pinnas on tüüpiline liivmuld, mida võid toita ja toitma jäädagi. 

Vahel ma mõtlen selle peale, mis õnnis pinnas oli Tartus Tammelinnas ja seal ei olnud mutte ka. Kui aga vaadata olukorda klaas-on-pooltäis, siis Pärnumaal on selline muld, mis on sisuliselt liiv ja vesi läheb seal nagu läbi sõela. Mul on siin enamasti pidu - turvas, savisem muld ja saviliiv. Valikut on.

... järgneb 

Ma kirjutan sellest oivalisest kooslusest mõnel teisel päeval, sest üks reisijutt on rääkimata.