reisijutte maalt ja merelt. Kuidas me Utrechtis käisime

Ma olen juba mitu aastat tahtnud külastada mõnda rahvusvahelisemat taimeturgu. Enne koroonat toimus kevadeti igaastane  Pflantzenmarkt Berliini Botaanikaaias ja mina võtsin aina hoogu ja nemad aina tühistasid, 2021.a. jäi ära, 2022.a. jäi ära jne. Saksamaa huvitas mind just sellepärast, et seal osalesid mitmed puukoolid -aiandid Hollandist, Belgiast, Rootsist jne. Epimeediumite kasvatajad :)   

Mõneaastatagusest Taani reisist jäi selline tunne, et Saksamaa on nii lähedal ja KSJ on saksa keelt õppinud ja Saksamaal mõnda aega töötanud. Tuulasin ametlikke kodulehti, messikalendrit (mess on mõistagi midagi suurejoonelisemat), vaatasin näoraamatu sündmuste kalendrit jne. 

Lõpuks jäi sõelale Utrechti Ülikooli Botaanikaaia sügisene taimeturg 2.septembril. Midagi sarnast korraldab meie oma  Tartu Ülikooli Botaanikaaed juunikuu esimesel laupäeval. Tartu teeb lisaks taimemüügile alati ka ühe põneva loengu. Kes pole käinud, soovitan järgmise aasta plaani võtta!

Reisist. See oli KSJ kingitus. Me läksime oma autoga, sest kohvrisse poleks seda kraami mahutanud. Sõitsime läbi Läti Klaipedasse, sealt laevaga üle mere Kieli, sealt Hollandisse. 

Klaipeda sadam on endiselt imestusväärne. Kujutage ette nt, et tahate sõita mandrilt Hiiumaale. Ongi väravad, sõidate kabiinini, näitate piletit, teile antakse paberileht, mille peal on nt nr 6. Selle peate panema oma autoesiklaasile. Reastate ennast sinna ritta, kus on nr 6. Ootate, teie kõrval 3 rivi. Ooteaeg sõltub sellest, mis kell sadamasse jõudsite, aga üldiselt peab kohal olema väidetavalt 1h enne väjumist. Siis ilmub välja auto, selline piruka tüüpi, mille katusel on vilkur ja peale kirjutatud follow me. Kõigepealt hakkab liikuma 1.rivi, siis tuleb auto tagasi ja võtab järgmise rivi. jne. See vilkuriga auto oli Klaipeda uuendus. See on lihtsalt uskumatu :) aga ilmselt hädavajalik, sest eelmine kord kui me seda sadamat kasutasime, oli pime ja vihmane ja siis me reastusime mingisse valesse sappa. Aru ma ei saa kui raske oleks mingid jooned asfaldile tõmmata? 

Kogu see asjaajamine tekitas elevust, mõned asjad on Eestis ikka väga hästi korraldatud. Tagasisõidul toimus asi jälle teistpidi veidralt. Sõidad sadamasse, sinu auto juurde tuleb sadama töötaja, annab sulle numbri, näitab rea ette ja siis saadab su sadamakontorisse piletit esitama. KSJ pidi nt uue pildi kohapeal tegema, sest id-kaardi oma ei olevat suurem asi :)  Seekord vilkuriga auto puhkas, meile öeldi lihtsalt, et kui meie kõrvalt teise rea viimane auto ära sõidab, võtame talle järgi. Sõidame elektrooniliselt märgistatud väravasse, seal kontrollitakse paberilt meie auto numbrit ja saamegi laevale.  

Mul oli kindel plaan teha koolitööd, sest laevareis oli pikk, öö ja pärastlõunane maabumine. Failid pilves, wifiga läksin alt, s.t. proovisin esimest pooltundi, mis oli tasuta ja järeldasin, et nii aeglase ühendusega ma midagi teha ei saa ning ei hakanud lisaaega ostma. Tagasiteel, kui me reisisime luxkajutis (sest teised kajutid olid kõik välja müüdud), oli meie kasutuses 24h wifi ja selle kvaliteet oli päris hea.  

Meie esimene öömaja oli Saksamaal ühes väikeses külas Rotenburgi lähedal, Kiwi Lodge, Bed and Breakfest. Mõnus vana kivihoone oli ümber tehtud külalistemajaks, mida pidas nüüd juba pensionil härra, kelle pere elab Uus-Meremaal. Nagu hommikul selgus, oli ta õppinud Utrechti ülikoolis veterinaariat ja epidemoloogiat. Kui autost maha astusime, siis esimene nii kodune vaatepilt oli paar mutimullahunnikut. See oli kuidagi ootamatu, et umbes nii, et teil siin ka mutid ... :) 

 Meile oli jäetud toa võti ja mõned juhtnöörid. :)  

Ilmast. Prognoos oli, et meid ootab vihmane nädal ja me olime selleks valmistunud, aga tegelikkuses saatis meid mõnus poolvarjuline või päikeseline ilm. Õhtu oli soe ja õdus. Ületee oli hotell ja selle kõrval söögikoht, mis suleti kell 10 õhtul.  

Õues kasvas  ja kandis vilja ...

Kui ma hommikul aknast välja vaatasin, siis nägin suurt põõsast, muidugi oli see davidi buddleia :) Pildilolev puu on?

Sõime hommikust, lobisesime peremehega ja leppisime kokku, et kui meil on tagasiteel öömaja vaja, siis võtame ühendust. 

Esimesel päeval oli meil eesmärk ära käia väikeses saksa linnas, kus valati Tartu Maarja kiriku kellad. Sealt edasi jõuda Utrechtist u 40 km aiandisse Hessenhoff, sest taimelaat toimus laupäevasel päeval ja kui saime reedel ära käia, jäi meil Utrechti jaoks rohkem aega. 

Meil oli vaja üle anda üks tänutahvel ja mulle tehti eksklusiivne ülevaade sellest, kuidas kirikukellade valamine käib, alates kavandist, vormi kasutamisest kellani. See oli lummav tehas, kus kõik oli nagu meistri käe all paika pandud. Kõik need vanad detailid ja sisustuses päevinäinud toolid/pingid, kulunud, aga igapäevases kasutuses. Ajalugu vaatas igast nurgast, aga see oli selline eriline ja elus ning pisiasjadeni korrastatud ning paigas.  Kuna protsesse ei ole lubatud pildistada, siis ma fotokat välja ei võtnudki. Tunne on meeles. 

Hessenhof

järgneb ...