kui oli september ja soe

Selle aasta september on üks ilusamaid ja soojemaid üle mitme aasta.  Väidetavalt rekordiliselt soe. Paar pilvist ilma on olnud ja mõnevõrra tuult. Õhk jaheneb ka kuidagi ilma äkiliste hüpeteta ja nii värvuvad taimed ka tasapisi. Kased on kollasesegused ja käo-kämmalrohud hakkavad ka minema. Pildil Syneilesis subglabarata, eestikeelne nimi on tal veel puudu, ilus ja võimas, õitsemiseni sel aastal miskipärast ei jõudnudki. Kämmalrohu perekond on huvitav ja paljutõotav. 

Sel suvel sain sõbra käest ka sõrmjas-kämmalrohu (S.palmata), keda mul miskipärast polnud ja istutasin ümber käo-kämmalrohu (S.aconitifolia) pesakondi. Reisilt tõin  põnevaid seemikuid ja kämmalrohu variegata vormi.  Õigupoolest olen suurema osa ajast veetnud taimedele kohta otsides ja istutades. Lootsin toime tulla nädalaga, aga tegelikult võtab kõik hoopis kauem aega ja vahepeal olin koolis ka.  Nii et mina loodan, et soe sügis kestab, siis jõuavad mõned ka vastu talve juurduda. Kui ei jõua, siis on ikka maast abi - mullas on igal juhul parem kui kusagil potis. Kui ikka ei jõua on potist ka abi :)

Kuna põhjanõlval on taimedel juba üsna kitsas käes, siis võtsin ette veel kaevamata meetri, aga seal see pagana elektrikapp ju. Samas on siin päris savine, mis on väga hea, sest sellest saab rohkesti paremat pinnast teha, kui segada. Mul on siin vahepealne osa nii liivane ja see kivistub kasejuurte ümber ja suured vihmad uhuvad pealmise kihi minema. Ma kasutan selle tõkestamiseks savi. Katsetasin paar aastat tagasi, töötab väga hästi. Pildil on näha septiku kaant, mis on maskeeritud tammekoore ja vanade turbapätside jääkidega. Teised juurivad kände, mina ehitan juurde :) Kui selle kapi saaks ka nii ära peita, oleks imetore, aga ma küll ma välja mõtlen, kuidas seda lahendada.  

KSJ-ga pahandasin ka ilmaasjata, kui meil need tünnid maasse pandi, sest siis pööratigi savi pinna peale. Ma ei ole küll mõõtnud mulla temperatuuri, aga mulle tundub, et selle tünni (septiku) peal on soojem. Kahe aasta pealt ei ole mõistlik järeldusi teha, aga nt suurelehine hortensia õitseb mul juba teist suve.

Nüüd istutasin käpp-ingveri hübriidid ka sinna, mõnda teise kohta ka.

Käpp-ingverit (Roscoea purpurea) olen korra püüdnud kasvama saada, aga siis oli see taim kolm nädalat teel olnud ja istutasin vahetult enne esimest öökülma. Nüüd on stardipositsioon veidi parem. Pildil on 'Paul Bygrave's Group' sordirühma esindaja. Väga huvitava värvikombinatsiooniga ja võrreldes liigiga kompaktsem, ei viska pikali ega midagi :) Õnnestumiseks on vaja head kohta ja esimest kahte soojapoolsemat talve, siis võib täitsa õnneks minna. Invasiivseks nad kohe kindlasti ei muutu :)  Juurekava oli neil vinge.

Pildil on Roscoea purpurea, ehk käpp-ingver, sordirühmast ' Royal Purple Group'. Nagu näha ilmus keegi, kes õielehe sisse augu tegi.  Käpp-ingver meenutab mulle tegelikult tradeskantsiat, on sellise veidi rahutu lehega, aga teiste taustal annab huvitava mõõtme. Sõnaga - hoidke neile pöialt!

Mõni taim tahab mitu katsetust ja kohavalikut. Näiteks üldsegi mitte külmaõrn jaapani vahakübar (Kirengeshoma palmata) 'Aureovariegata' vireles kolm aastat, kord oli tal pime või liigniiske vm, kord liiga kuiv. Põhjanõlva üks osa rüübatakse ju kase ning kuuse poolt kuivaks, arooniahekk joob ka. Sel kevadel istutasin ta lepikupeenrasse ümber ja seal tal meeldib, kasvatas lisavarre ja õitses, s.t. õitseb ka.  

Liik ise on ju kaunis kõrge ning võimas. 

 Olen sel suvel mõelnud, et milline luksus on teha istutusala nii, et sul ei ole seal kase-, kuuse- ,vahtra- ,lepa jne juuri. Rääkimata männist ja tammest. Kui pinnas on multsitud, siis puu kasvatab peenikesed juured multsi alla, sest seal on niiskem ja sealt saab vajaliku kergemini kätte. Kui ka tuleb külm ja kahjustabki pinnapealseid juuri, siis oma ülesande on nad juba täitnud. Ilma puudeta on muidugi ka jama - kus sa varju saad ja lehti ja muud soga, millest mulda saab. Kõige parem pinnas on minu aedades olnud õunapuude all. 

Tagasi savi juurde. Toimetasin siin viimase meetri lähedal ja avastasin, et vinav lumeroos, (Helleborus foetidus) on isekülvi teinud, sellised toredad väikesed tüübid, emataime nägu. Esialgu jäi minust see meeter kaevamata ja põõsad ümber istutamata, sest suutsin kusagilt nõmeda külmetusetõve külge saada.

Kõik on hästi, paranen ja vahel on õues kordades kergem hingata, eriti kui päike sellisel moel paistab. Päev on lühemaks jäänud, seda küll. Suures kivilas kõik voogab, ilus aeg!

Sügise märgid - kärnkonnad on pugenud maa sisse, sisaliku tited tardunud kivide alla ja aiakoolides on alanud õppetöö, sest minu igivana postitus lehtpuude- ja põõsaste kohta Peedimäe ajast on muutunud kõige populaarsemaks.  Ma ei hakka seda ära kustutama ega ka lugema, nii piinlik kui see ka pole, see on minu aedade edenemise lugu.  Keegi võiks neile kirjanduse nimekirja kokku panna. küll :) 

Meel väsib, mõned meeldetuletused endale.

Kasuaiandusest nii palju, et tomateid ma veel üles ei kaku, saaki aina tuleb. Tänavu oli meeldivalt normaalne suvi, tomateid kastsin vähem ja korraga rohkem, septembris ei kastnud enam üldse. Tulemuseks on vähem niiskust ja sügisest lehehaigust. Sordivalikuga olen ka väga rahul, palju erinevaid värve ja maitseid. Korjan ka seemneid uueks hooajaks. 

Vaarikate peenart tuleb laiendada, mul on sügisesed sordid ja kannavad ikka ülihästi. Laste lemmikmarjad.  P.S. et ma ei unustaks, kevadel kolin söögisparglid parematesse oludesse, neil seal kitsas praegu.  Ikka veel kehtib, et ruumi on, aga kohta pole :) 

Kui kõbusamaks saan, siis vaja pojengid ka ümber panna. Elu juba nagu Futul, kui tahad kohta, siis tuleb midagi ümber mängida ;) 

Ilusat jätkuvat!