see suvi on minu! :)

 

2.august, kolmapäev. See oli ühel juulihommikul kui tundsin, et pool suve on veel ees, sellist laisemat suve. Tundus, et helded hoovihmad on lõpuks ometi puude ja põõsasteni jõudnud, aga pojengipeenra sügavustesse veel mitte. (Rohin hiljem) Tagaukse juures ootavad mõned puud, põõsad endiselt istutamist, aga neid on juba veidi vähem. Põõsapeenras on näritud okaspuud püsikute varju ära kadunud. Võsapargis sai niidetud nii väikese ja suurega, et ruumi teha ja kohti leida. Esimesed kasepuravikud ja lookas karusmarjapõõsad. 

KSJ tegi taimede tarvis mõned kastid taimeplatsile, ma olin seda mõtet pikalt haudunud, taimedel on nüüd paremad tingimused. Rääkimata sellest, et mul on nüüd kolm lisakasti paljunduseks + üks seemikute tarvis. Tõeline prassimine. See on nagu suvel tehtud talikülv. Siinkohal tahan kilgata, külvasin eelmisel suvel valgeõielise tiibpojengi seemned ja juunis avastasin, et mõned ongi tärganud! Ei pidanudki kaks aastat ootama ning lisaks sellele märkasin põhjanõlval ka siniseõielise all isekülvi, ühte ainukest, aga mis siis, ikka nii tore! Ma oleksin selle võib-olla välja rohinud. 

Suvi võiks pikem olla :) Kell on kas kolm ja siis juba kaheksa (sääsed tulevad endiselt sel kellaajal) ja siis juba pool üks öösel! Tahaks õhtut pikemaks venitada ja hommikut ka. 

Veesilmaga on tänavu nii palju head seotud, kastmine oli see, mis päästis palju taimi, kui oli külm ja siis põud. Enne vihmasid hakkasime põõsastele ja noortele puudele vett vedama, sest lisaks kuumale olid satikad ka kallal. Veidi päästis ka see, et põõsaste alused olid rohus. Kui sajud algasid, tegin puhtaks, et ükski tilk kaduma ei läheks :) 

Kalad! Meil on teist suve valged amuurid, kuldkogred muidugi ka. Amuurid tõime eelmisel suvel 6 tükki ja sel suvel tõi KSJ 4 lisaks. Ma olin nende suhtes ikka väga skeptiline, aga tõepoolest sel suvel meil penikeelt enam tiigis pole ja ääred hakkavad ka vaikselt puhtaks saama. Kui vesiroosi lehti vähendasime, siis leidsime mõned järatud lehed ka.

Nüüd on meil kalateraapia :) Istume KSJ-ga paadisillal ja toidame kalu, heinaga.  Kui jalad vette panna ja solistada, siis nad tulevad vaatama, (kui haigrud seda taipaksid, ui-ui). Kõige tõhusam on ristiku ja muu mudru segu. Alguses sobis neile malts ja eriti maltsa seemned, aga nüüd läheb ristik.  Neid võibki vahtima jääda, eriti kui suuremad välja ilmuvad. Lastele meeldis ka. Konnad ja kalad ja sisalikud. Nii et arusaadav, miks ma pikemat suve tahan,  et ikka jõuaks muretult kalu vahtida. 

Kõik vesiroosid õitsevad tänavu, 'Almost Black' hilines küll tublisti, aga tegi kolm õit vaat et korraga. Meie vesiroosi titt osutus valgeks. Temaga on meil plaan, asustame metsajärve, las veel kosub ühe aasta. 

Mis aga minu jaoks nii eriline - nägin jäälindu, ühe korra põgusalt, teisel korral tiirutamas, kalastamas. Küll ta on ikka ilus! Ilmselt on tal kusagil lähedal pesitsuspaik.  KSJ ütles, et jäälind võib kalal käia, ta ei jaksa amuuri ära viia, kokresid on meil nagu putru nagunii. 

Esimene kevad üle pika aja kui külvasin õigeaegselt lillherneid, nad meeldivad mulle ikka väga, see lõhn ja värviküllus. Lisaks loodan, et teevad isekülvi ka, vanasti ikka tegid. Roosipeenrasse istutasin. 

Tomatitaimed külvas ja kasvatas Tiina, aitäh talle!

Hetkeilm näikse soosivat, kastame tänavu KSJ süsteemi järgi, harvem, aga selle eest rohkem. Uudse nähtusena laamendab meil kasvukas mutt, aga seni pole taimed kahjustada saanud. Mutid on omaette teema, ma neist täna ei kirjuta. Varsti istume õhtuhämaruses kahvliga valves :P

Tomatid on osa mu varasemast suvestressist, nad lähevad mul ikka džungliks kätte, sest kasvude vohamise ajal on mul lihtsalt teiste taimedega nii palju tegemist. Külmast kevadest ja juunist mõni teine kord, tomatitaimed on ikka imeliselt vitaalsed.

Kevadel oli mul korralik kitsemasendus, sest kanada tsuuga, kes on imekaunis ja oli saavutanud korraliku võra ja kõrguse, sai kitsede poolt auklikuks söödud. Kui võrku kasutada, siis puu, eriti okaspuu sinna uusi oksi kasvatada ei taha, seda olen märganud.  Põõsapeenrasse ei saa okaspuid istutada, sest need süüakse või õigupoolest muritakse ära, isegi hariliku kuuse vormid. Okaspuu vormideta istutusala on nukravõitu, hoopis vähem mänguruumi kujunduses.  

Mõtlesin, et põõsapeenra võib kitsepeenraks ümber nimetada.  Ainuke põõsas, keda nad ei näri on thunbergi kukerpuu ja ma pidasin tõsist plaani, et istutan kukerpuu heki peenra taha, aga sinna kahjuks ei mahu. Huvitav jah, et ma rajades selle peale ei tulnud, et võiks rohkem ruumi jätta, sealt algab nõlv, mis on üsna viuhh kallakuga. 

Tegin mõned muudatused, mida olen mõnda aega meeles kandnud. Mul oli kujutlus sellest, kuidas kaugusse vaadates paistavad valge-ja punaseõieline jaapani rodo ja seovad kaks peenart üheks.  Kui kitsed olid valgeõielise täiesti orgiks söönud, sai mul mõõt täis, kaevasin jäägid välja ning istutasin maja lähedusse. Eks ma mõtlesn välja, kuidas neid siit kaugemal hoida, sest mnjaa, kevadel käisid nad suures kivilas jaapani mändi järamas. Hakkan jahimeheks näiteks :) Seni riputasin tsuuga täis haisvat villa. 

Suve esimeses pooles mõtlesin, et mul ei ole nii palju peenraid vaja,  see mõte saadab mind juba üks ja pool suve. Hakkasin siis ringi vaatama, et mis põõsaid püsikute asemele istutada ... leidsin ka, aga põõsapeenras olid taimed ühe nädalaga sellised mõõtmed võtnud, et ega eriti ei mahu küll, isegi umbrohtu eriti mitte. Mõni koht saab parem, kui sealt vähemaks võtta, mõni koht saab parem, kui sinna juurde panna. Mulle meeldib kui vormid vahelduvad ja loovad oma rütmi ja voolavuse. 

Tänavu on meie viies suvi siin kodus ja see suvi on minu, see mõnusalt paraja ilmaga pärast kevadvapustust. 

Kena augustit! :)