lõoke, kakk, vihm, haned, vikerkaar, lörts, vihm, lumi, lörts

26.03.23. Paari päevaga karsumm, kevadesse ja kuigi ilmaprognoosid on lubanud lörtsi jms jura, on see kõik vaid nagu mu laps ütleb, põuavine :) 

Täna oli selline õhtupoolik, et kärutasin aiasoga ja maandusin pingile, veidi väsinud juba ja täiesti ootamatult - vikerkaar ja mitmekordne ja särav ja siis veel päikest ja siis hakkas vihma sabistama, aina tihedamalt. 

Kevad saabus soojaga, oh, mis õnnis tunne korraks seda sooja tajuda. Õhtuhämaras kuulsin esimest linnulaulu tihaste ja leevikeste häälitsuste sekka.

Õhtul hilja hakkas meie kodukakk huikama. See on ikka üsna kirjeldamatu tunne, see teadmine, et mida iganes ilm nüüd ka teeb, kevad on kohal ja talv on läbi.

23.03.23. Kolmas soe päev, mitte küll järjest, aga vahet pole :) Lumi sulab, tegin tiiru. Kasepeenras vajutasin tagasi kerkinud epid, mis sügisel sai istutatud. Põhjanõlv on lumeta, aga suht jäine veel. Kivilates tuleb sibulillede otsi. Kõik need 200 võrkiirist nende hulgas. 

Muttidel magus talv olnud. Paar kärutäit mulda saab siit kindlasti,

Hakkan epide lehti lõikama ja siis on hea, kui kaseoksad käepärast, need saab peale visata, tuul ei vii ära ja hiljem lihtne ära koristada. 

Ma ei saanud seda õiget tooni päris kätte, selline udupeen lillakas joon, puhkedes eriti selge. Ilus!

Ei ole õue sinilill, potis talvituja. Sel hooajal tahan sinilille isekülvi paigutada kusagile, kus neil ruumi rohkem ja parem, sest põhjanõlval läheb neil kitsaks see olemine. Võsaparki nt. Sinililli pole kunagi liiga palju.

Kevadine kanaka laotamine tuleb kärmelt ära teha, seni kuni vett antakse. Puudele ja põõsastele. 

25.03. laupäev. Uskumatu, aga lumi oli täna hommikuks igalt poolt ära sulanud ja soojad päevad, tuulised, aga soojad on imet teinud. Neljapäeval lõikasin põhjanõlval epide lehed ja vaatasin ringi. Täna lükkasin prillid ninale, et näha neid tillukesi trügijaid. Sügisel tõstsin mõned alpikanni tited ümber ja üldse. Suur kiusatus on kogu lehesodi kokku korjata, aga hoian end tagasi, lähipäevade ilmateade lubab miinust ja lörtsi. 

Tiibetlane aina loob uusi õisi ja isekülvi tited on ka väljas! Vaatan neid ja aru ma ei saa, kuidas ma neid varem ära ei tundnud, nad on hoopis teise olemisega kui muud lumeroosi seemikud. 

Loodus on muidugi osavam kui mina, talikülvi /suvekülvi tulemusi veel näha ei ole, aga küllap minu külv edeneb. 

Ümaralehelise alpikanni tited olid kenasti talvitunud.  Emataim andis otsad, aga külvas hoolega. Cyclamen coum 'Silver Leaf'. C. hederifolium on mul ka, õitses sügisel kenasti. 

Neid võiks muidugi rohkem olla, paistab, et kohanevad ja nad on armsad. 

Visa hing tuli ka lume alt. Kasvukoht õnneks selline, et päike ei ulata kevadel kuivatama. Samas mõtlen, et ta vääriks paremat kasvukohta kui kuuse- ja kasejuurte peal ning vahel. Suvel on siin väga kuiv.

Arachniodes aristata 'Variegata' 

31.03.23 nägin punarinda! Jääpõrutajad pole veel saabunud. 

04.04.23. leidsin komkast päevalilleseemneid ja kuna lumi maas, siis täitsin pallid ja puistasin maha ka. Metsvindid jm kõik tunglevad.

Haned lendavad üle, küllap põllult põllule?

Lumikellukesi tuleb ja märtsikellukesed on ka väljas, veidi kollased ja kohmetunud. Pildil harilik lumikelluke 'Sam Arnott'. Ei, ma ei hakka lumikellukesi koguma :) nad sattusid lihtsalt mu võrkiiriste tellimuse hulka, aga toredad ikka. 

'Jaquenetta' Lumikellukesed seostuvad mul Tistouga. :) Tervitan :) 

Võrkiiristest rääkides, mu majaesine või pigem seinaäärne peenar, kus suvel roosid ja lavendel, on ka võrkiiriste koht olnud. Tänavu talvel aga on mingi hullunud hiir mu võrkiiriseid veidi murinud, käik läks otse alt läbi ja see tainapea lohistas nad kuhugile varude hulka. Sedapuhku ei hakanud ma kasse vanade roosiokstega tõrjuma, lootuses, et ehk püütakse möödaminnes mõned hiired ka. Näis.

Kahjud ei ole suured õnneks, aga nörritab küll. 

Mul on lumikellukesi puntidena kandlemänni, (see kaheharuline mänd kasepeenra kandis), all ja muidugi on hiired vedanud üksikuid sibulaid siia-sinna ja need nüüd õilmitsevad suvalistes kohtades. 

Teisele poole maja saabub soojenemine hiljem ja siin on alles otsad väljas. kerge hämminguga vaatasin, et olen mõned põhjanõlvale ka torganud. Nii see läheb, kui sügisel kirja ei pane. 

Pühapäeval oli päikest ja pildistasin jürilillede tärkamist, nende õitsemine jääb aprilli, aga tulevad suhteliselt vara. Nagu tantsiks...

5.aprill. Mulle tundub, et terve igaviku on vahelduvalt lörtsi ja lund sibistanud. Vahepeal sulas ära, aga 2 viimast päeva on lund/lörtsi sadanud.

Tuhnisin võsapargi servas, kus päideroog mühiseb. Siin hakkab meie maa jälle allapoole suunduma ja ma oletan, et mingi traktor on siia oma roopad jätnud, täitsa kraav!

Lisaks on siin poolemeetrised kuhjad, milles kõrrelised kasvavad.

Ei ole pokud, mutimullahunnikud, kuhu sipelgad on aastate jooksul pesa teinud. 

Kui soe asendus miinuskraadidega tõmbasin kasvukas katted peale ja kui neid maha võtma läksin, sest õues oli korraks null, siis selgus, et nad on külmetamise asemel kasvama hakanud :) Maa soojus!

See on ikka nii huvitav, kui tähele panna. Tegelikult oli märts üks laisk kuu, sest tavaliselt on mul aprilli algusesks katmisest juba kõrini :) 

Külvasin redist ja salatit ja basiilikut. Redis on üles tulnud. Sai rohkesti teist, et KSJ ei saaks nuriseda rediste vähesuse üle. 

Tõstsin mõned kilp-ängelheinad paljundusse ja mõtlesin kui vastupidavad taimed ikka on. Põhjanõlva savises osas tundus pinnas erit külm ja ligane jne, aga neil juba lume all kasvupungad kasvanud nagu epidelgi.  

Aprill pole ju ennegi teab mis soe kuu,  aga tänavu on see lörtsitamine ikka pikale läinud, tahaks veidi plussis püherdada :)