september on nii pagana lühike

 

2.09.22 Ma lükkasin kevadised istutused suve peale ja nüüd on september. Lisaks kevadisele kraamile on suvine. 

Ilm on harjumatult jahe, aga mulle see sobib. Muide, kui ma eile põõsapeenra taga savimaad rohisin/kobestasin, siis muld oli käe all nii soe. Meenus, et kevadel oli vastupidi, õhk soe, maa külm. 

Aias ringi kõndides on põhiline teema, et mis põõsad/puud kuhu istutada. Kanada tsuuga variegata sordid on lõpuks suurema hoo sisse saanud ja mul on vaja neile paremat kohta. Käin võsapargis takseerimas, et kuhu. Liik on juba kahemeetrine. Mõõdan seal pärnasid ja mõtlen nende võra suurusele. Kolm pärna, ühel on vist juur rullis, ei edene eriti, on teistest meetri jagu maas. 

ja ma istutasin ümber tähtmagnoolia keset seda kuumalainet. Näis. 

Kasuaiandusest. Kui lõpuks see vihm tuli millalgi augustis, siis de ja vu - kasvuhoonete ümber on muld nagu kuld. Hoopis teine ja see väljendub selles, et umbrohi kasvab matina, sügavasse kihtidesse ulatub vaid ohakas ja võilill. Pmst saaksin koorida kihi maha. Ristikheina ja tulika segu. Mustsõstrad ja karusmarjad ja aedhortensiad kasvavad siin nagu segased. Niiskuse tagab seesama kiht/ matt ja sala allikas maa sees. Vihmast hakkasin rääkima sellepärast, et milline mõnu on mullas toimetada kui vihm teeb rohu pehmeks ja käed jäävad puhtaks :)  

Siin alal ei ole vahet, mis ilm on, kogu aeg on roheline. Kui ma seda vaatan, siis tundub raiskamisena. Varakevadel on siin külmem kui mujal. Vaarikad on mul sügisesed ja ma olen nendega väga rahul, mis sest et osa saagist jääb valmimata ja seda on suhteliselt palju. Vaatan seda ja mõtlen, et laseks neil siis laieneda. Pojengipeenar tuleb vastu, rohimata ja puha. Oli mul vaja neid sinna istutada! Muidugi oli, maja eest oli vaja ümber panna, aga selle käigus sai neid palju ja nüüd on nad hunnikus. Ühel suvel niitsin ma nad niidumasinaga maha. Milline barbaarsus :)  Samas on nad seal mõnusalt eraldi ja kui õitsemine läbi, siis sulanduvad heinamaaga kokku. Pärast Sulev Savisaare loengut pojengidest ma neid pealseid lõikama ei rutta ka, las nad olla kuni kuivavad, siis pole seda ohtu, et mingi tõbi kääridega edasi kandub. Võib muidugi kääre muudkui tulest läbi lasta. 

Mustikad. Neid ikka tekib juurde ja seesama kasvuhoone ümbrus oleks üsna hea kasvukoht, päikest on ja kasvuhoones kastan nagunii, nii saaksid nemad ka vett. Ma peaksin end veidi rohkem harima, et metsaäärsed põõsad kannaksid rohkem kui 10 marja. KSJ juba viskas nalja, et meil kasvavad mustikad potis kõige paremini.  Viinamarju lisandub ka, isegi see näritud jäi ellu, neile oleks ka kohta vaja. Murelid hakkasid ka lõpuks kasvama, peletuspotid töötasid päris hästi, kitsed ei näksinud enam. Kolm õunapuud, kaks pirni  (pookimise töötoast), kaks ploomi, need küll virelevad. Need on juba istutatud, eksole aastat 2 tagasi või oli see rohkem? Kogu aeg läheb sassi kui kaua me siin elanud oleme. Ok, 2018.kevadel tulime, järgmine kevad on 5! Väike juubel. 

Toompihlakatega läks toredasti, linnud ei ole neid veel avastanud, mis näitab, et meil on neid vähe? vms? Me saime täitsa rahulikult maitsta nii lepalehise kui hariliku toompihlaka marju. Pihlakatest rääkides, kandma hakkas mu lemmik 'Granatnaja' ja seda vaatamata võrgendkoile, tervelt neli kobarat on :P 

Musta leedri sort kannab ka, õitest oleks võinud siirupit teha, aga see siirup ise, mis on sisuliselt vedel suhkur, mind väga ei motiveeri. Olgu, järgmisel aastal teen väikese koguse. 

Puude jutt läheb edasi. 

Käisime Lätis, Zalieneki puukoolis, mis jääb Jelgava lähedale, sarapuu sortide järel. Eesti puukoolidest ma suurt ei leidnud v a 'Fuscorubra' .  Meil kasvab all metsatukas harilik sarapuu, eks orav on üle tee toonud. Mitu põõsast on. Lugesin Joel Rosenbergi raamatut "Pähkleid oma aiast.Soome pähklikasvatuse teejuht" ja mõtlesin, et miks mitte, võsapargi servas oleks neile ruumi ja pajuvõsa jms peab kohanemise aastatel külmad tuuled kinni. Rein Sanderi raamatust sain teada, et kasvamine edeneb paremini kui mõne vana sarapuu alt pinnast lisada mükoriisa tekkeks. 20 päeva hiljem nendin, et ma ei toonud seda pinnast, aga eks jõuab ka. 

Sordid: 'Aurea' jäi minust Pmäe aeda, oli juba liiga suureks kasvanud, et välja kaevata ja kaasa tuua. Ostsin uue.Siis need lokilised, sellepärast, et nad meeldisid KSJ-le. Neile on vaja ka kohta, jeerum, nad peaksid ju nähtaval olema. Valge mooruspuu istutasime keset parki, soe, valge koht. Vähemasti ma loodan.

Minu paljuräägitud hiina lumeroosi tited, lõpuks sain aru, kes on kes ja panin mõned potti ka, õnneks vaid mõned, sest selle kuumaga andsid nad lihtsalt otsad. Õngitsesin siis maaaluse osa koos imeväikese kasvupungaga välja ja istutasin titepeenrasse, näis. 

Meconopsise seemned korjasin ära, vaja külvata. Lugesin põhjanõlval kokku, siin-seal epide varjus on kolm-neli taime, kes peaks siis järgmisel aastal õitsema minema. Tänavu õitseski ainult üks, aga selle eest rikkalikult. 

Pühapäeval ajasin taskusse tiibpojengi seemned, nood olid just maha pudenemas. Hariliku pojengi seemneid korjasin ka naljaviluks, kuigi kas see just mõistlik tegevus on, et kui tärkavad ja kasvama ka lähevad, siis peab keegi nendega tegelema ju.

Pühapäev oli kuldne ja mulle tundus, et ma sain nii palju tehtud, aga tegelikult pudenes näppude vahelt ja maha sai istutatud Betula pendula ' Trost's Dwarf', kes kuulu poolest on pirtsakas ja ümber paigutatud enelas. Eelmisel nädalal alustasin põõsapeenra pikendamist, sest muidu ei mahu kraam ära ja kõike ma komposti ka loopima ei hakka. Enamuse astilbedest ilmselt küll, kuigi niiskemas kasvukohas on nad tublid pinnakatjad ja umbrohtu ka enda sisse ei lase. Midagi /kedagi istutasin veel. Esimest korda üle pika aja oli mul muttidest kasu, nad olid selle lõigu täiesti läbi käigutanud, mul oli vaja vaid heinatuustid välja juurida ja naks oligi ruutmeeter juures. Seda on muidugi vähe. :) 

Klassika: ruumi meil on, aga kohti on vähe. Karin andis mulle lahkelt südaja aktiniida taimi. Mul on plaan neid kasvatada veidi teisel moel, nii nagu viinamarja kasvatatakse. Aktiniidiaga on veidi keerulisem kui viinamarjaga, kui viimane kasvab kohanedes kuivas kohas, siis aktiniida tahaks ikka veidi paremaid vee tingimusi. Pluss see, et ma veel ei tea, kes neist proua ja kes härra. Kui üks isastaim viljastab ära kuus emastaime, siis ei ole ju mõtet tervet põldu härrasid täis panna. :) 

Üks rida sai ikka kevadel ka juba maha istutatud, koos teise aktiniidia liigiga. Nii et neid on mul juba neljas kohas :P Põhjanõlva õunapuu alla sai üks häda-istutus tehtud, nüüd on Panteoni juures ka kolm taime ja üks lepa all. Noh et ikka tore oleks. Ma oskan nüüd ka juba õitsemise ajal vahet teha, milline on isasõis ja milline emasõis. Lehestiku värvumine annab ka hea vihje, aga päris üks-ühele see ei kehti, nt varjus värvuvad nad vähem. Potitaimed sel hooajal paraku ei õitsenud.

Mõte pärineb muidugi jälle raamatust :) Endiselt hindan väga kõrgelt Robert Piiri raamatut "Vähetuntud marjad aias". Kuidas aktiniidiat lõigata, seda uurisin juutuubist muidugi. Ma olen aeglase sammuga, viinamarja tänavu ei püganud, tahtsin, et ta saavutaks veidi suuremad mõõtmed, sest kasvama panin ta ju sügisel maha torgatud pistoksast. Ikka nii nagu mul isa neid paljundab. 

Ja nii ma murrangi pead, kuhu see suurepärane spaleer siis luua. 

Tiigi taha ka ei saa, sest seal on kevadel põhjavesi nii kõrgel, et kõik kasvab varbaidpidi vees.  

See mõttes siplemine on veidi frustreeriv, aga ühel hetkel käib kõps ära ja siis on paigas nagu omaenese tarkusest :) 

Lugesin täna oma 2019.aasta aiapäevikut, nii armas :D ja mitte just väga naiivne, ikka selline otsustav aednik. 

... järgneb 

sest sordid ja liigid puha esitlemata ja kirja panemata ja seenekänd andis ka esimese saagi ja siis ma leidsin ühest teisest metsast suursirmiku ja uudiseid on üksjagu ...

P.S. vihmaussid keerutavad laupäevast alates lehti, kisub vist sügiseks.