kaugel siis kevad on juba

 
Eile õhtul läksin üle õue, selge ja soe ilm oli. Suhteliselt soe = vest + fliis + müts. Pole pikalt taevasse vaadanud, sest vahepealsed tuuled seda eriti ei soosinud. Küll see oli ilus, selge ja kõrge, seisin seal kasvuhoone juures nõlva peal ja vahtisin tähti. KSJ oskaks mulle enamuse neist ette lugeda, mina olen rohkem vankrite tüüpi :) suur ja väike...

Kasvuhoone on ööpäevasel tuulutus-reziimil, see kahjuks pikalt ei mõika, sest päike ju soojendab nii, et näo peal on tunda, mis siis mullast rääkida. Mina loodan sel moel taimede tärkamist veel pidurdada, et hoiaks temperatuuri allpool. Varsti hakkab igakevadine tekimajandus - mullikile peale, mullikile maha ja nii seni, kuni vaja. Konna pole veel kasvuhoones kohanud, aga talvine mutimullahunnik on olemas. 

Igalt poolt tuleb uudiseid rändlindude saabumise kohta. Kiivitajad, sookured, lõokesed. Ma olen siin mandril ära unustanud mis häält kiivitajad teevad. Kakku pole ka veel kuulnud.

KSJ võttis  viltuse kuuse maha, selle sama, mille otsa suur kask vajus. Kaks suurt puud. Nüüd on see osa lodumetsast valgem, kohe teistmoodi paistab. Kuusk langes üsna õiges suunas, pelgasime, et kukub noorele kuusele ja männile otsa, aga valis teise suuna. 



turbaaukudes jää sulab


Lumi on nii paakunud, et kannab mind ja kitsi, kitsejäljed on näha ju. Puude ja põõsaste ümber on sulamise sõõrid. Võsapargi lõunakülg on paljas, sealt käin vilti riisumas, tahaks kuuskede rida pikendada ja mõne sarapuu sissepoole istutada. Igal aastal korrastan lapikese, teraapiline töö. Need kuhjad vajuvad kokku ja mõne aasta pärast  saab mulda. Raja kõrvale istutasin mullu sinililli ja lumikellukesi tõime ka ühest teeäärsest kivihunnikust. 

Soldanelle külvasin  ja baikali tihasheina ja muud mudru. Käin põhjanõlval nõiapuud vaatamas, kas õitseb juba, hakkab looma vaikselt. Lumehanges, ikka jälle sulamissõõris on õis juba punetamas :)  Tundrakanarbikele viskasin kuuseoksad peale, ei tahaks, et nad märtsi päikeseselt kõrvetada saaks. 

Maja eest on lumi läinud, roosid alasti ja võrkiiriste otsad väljas, no neid ei sunni sinna mulda tagasi miski jõud :) Vaatasin, et sel kevadel tuleb süüria hibisk ümber istutada, maja ääres kasvab varsti hulluks põõsaks, võsaparki või alla lepikusse, las siis seal laiab :) Puispojengi kolisin aasta (?) tagasi kasepeenrasse, majaesine on nagu inkubaator, siin jalad alla, siis edasi juba uude kohta. 


Ma loodan, et sel kevadel ikka ka kella keeratakse, saab päeva pikkuse tagasi. Siis teen koju jõudes aias tiiru ja vaatan ninakesed kõik üle. 

Varsti on nii ... 



Kommentaarid

  1. Jaa, iga päevaga lähevad mustad ja rohelised lapikesed suuremaks, täna vaatasin, et põldudel hakkab looma. No nii kevad on juba eriti kui aknast vaadata :) aga eks varsti saab tõesti õues pingil istuda. lasen nädalavahetusel kindlasti Ülol midagi maja taha tekitada. Eelmisel suvel ei olnud meil kiivitajat kuulda. Esimest korda meie maal elamise jooksul. Loodan väga, et see nii ei jää. Kui ma veel kiivitajatest midagi ei teadnud. linnalaps nagu ma olen, siis esimestel aastatel nimetasin teda tilderhüübiks. Et alguses tilderdab ennast käima ja siis hakkab hüüpama :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Nüüd on kevad juba teel. Pole mingit kahtlust. Nii palju päikest! :) Aga võrkiiristega pakases on mul nii palju kogemust, et -10 ei tee neile midagi kui pungad kinni on. Kui õied lahti on, siis ka ei juhtu midagi, aga lumi, kui nädal aega peal on, see retsib küll õied ära.

      Kustuta
  2. oi, tilderhüüp on küll lahe :) ja ma ootan, et looks meil ka, nt nõlva, kus ma riisuma peaks, sest seal panevad mutid hullu ja korra suve jooksul peab saama niita ka. Seal on lahe metsaniidu kooslus ja ei tahaks päiderool lasta neid välja tõrjuda.

    Võrkiiriste õiteni on õnneks aega :)

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused