laiskleja talv

 Laisaks olen läinud ja ega need mitmed lumed mind ei motiveeri ka. Hämmastav, kui palju anumaid ja ahjupuid on maa külge kinni külmunud nende vahelduvate ilmadega. Tuhapange oleks äärepealt lömmi tagunud, ei saanud hangest kätte, eksole :) 

Järgmise hooaja ahjupuud on nüüd peaaegu kõik riidas ja katuse all, üks hunniku saba, mis saab kas vett või lund, sula või külma, see vedeleb veel kaua. Kevadeni. 

Lugesin märtsi ilmaprognoosi, mis lubab vähem sademeid, las siis veebruari lumed olla. Viimane tuisk tekitas uusi hangesid, nädalavahetusel lükkasin võsaparki raja lahti - vähemalt 3 kihti. Hoian kasvuhoonetel silma peal, et kui lumekiht peaks sulaga raskeks minema ... aga siin on pigem see nõks, et lumerohkel talvel tuleb külgede juurest lund vähemaks visata, et allavajuval lumel oleks ruumi, kuhu suhiseda. 

Pühapäeval oli sula. Ma kasutasin juhust ja segasin kitsepeletamise pulbrist värske möksi ja lisasin mõned uued savipotid ning mäkerdasin vanad üle. Jäägid pintseldasin siia-sinna tüvedele. Võsapargis mäkerdades avastasin, et kanada tsuuga on ikka hiiglama uhkeks ja ilusaks läinud. Soovitan - väga ilus ja pitsiline okaspuu. Tänu peletuspottidele pole kitsed järamas ka käinud. Lõpuks ometi!

Talvel muutuvad meie pinnavormid nähtavamaks, suvel on suur roheline udu kõik. Varakevadel, kui kased hiirekõrvul, siis on salatiroheline udu.

Siin pildil on potimajandus näha. Potte on mul igas kõrguses, s.t. vaiad ja pulgad jms. Tuulisemas kohas on kinnitatud rohelisest aiavõrgust lõigatud juppidega, aga mõned on ilma ka. Pole ei maha kukkunud ega ümber läinud. Üks savipott pragunes ja kaotas killu, aga see on ka kõik.

Nüüseks on selge, et kitsede lemmikpalaks on kalmiad. See on muidugi sigadus! Tahaks neid ikka õitsemas näha, kalmiaid. Enne lisapotte paistis nagu oleks mõned kitsed suure kuuse alt läbi roomanud, et saaks vaid kuidagigi ligi.

Üle tiigi jalutavad nad ka, mis on veider, sest tiigi jää ei ole tugev, ühel käredal talvel testisime. Allikas ju. 

Tääkliiliat pole keegi söömas käinud :) ja tore on, sest nad on siin ringi sumanud küll. 

Linnud on tagasi. Detsembris olid meil põhiliselt leevikesed, tihased ja sabatihased tegid sööste. Jaanuari lõpus ilmusid välja talvikesed ja varblased. Viimased käivad siiski harvemini. Lindude söögimaja meil enam pole, ma kasutan metallist palle, neid on lihtne kuuma vee alt läbi lasta, ei kogune haigusi.  Maha puistan ka, et kõvemad kraaklejad saavad vahepeal maanduda. Hiirtel pidu nagunii.

Läbi akna pildistatud, pole suurem asi kaader, aga söögipallidest saab ettekujutuse. Kõige rohkem armastavad nad väiksemat sorti päevalilleseemneid, triibulise koorega ei sobi. Väikesi saab ilmselt lihtsamini kätte. Kusjuures kaubandusvõrgust on neid raske leida, ma ei tea kes tainapea neid triibulisi tellib. Normaalsed seemned on kogu aeg otsas. 

Neid metallist palle otsisin eelmisel talvel tikutulega taga, kevadel leidis laps nad Prismast, tellisin kohe mitu. 

Leevikesed elavad siin aastaringselt või vahetuvad nende seltskonnad, ma ei tea :) Ma tunnen nende häälitsusi hästi ja see kostab nii suvel kui talvel. Nende lemmikkoht on kõrgete kaskede otsas, tavaliselt on neid seal rohkesti. Pildistamise päeval tabasin vaid ühe.

Kevad on kiviga visata, talikülvi töötuba sai tehtud, mul veel ikka külvamata soldanellid ja muu mudru.

Eile sättisin anumad ritta, eks täna õhtul või homme saab külvid maha. Kullerkupud. 

Kasvuhoones on kõik stabiilselt tardunud. 

P.S. kuulasin loengut permakultuurist, mis oli huvitav, aga (ikka see aga :P) millisest allikast pärineb teadmine, et alpitaimi on vaja kord nädalas rohida?! või oli see mingi muu hoolitsemine. Kõlab nagu kalamehejutt.  :) 

Siia lõppu üks raamatusoovitus. Evely Ustavi "Lilleniidu rajamine koduaeda" on just selline aiaraamat, kus on midagi luulehobule ja midagi praktiseerivale aednikule. Nõuandeid neile ka, kellel priskemad mullad.  Ilus kujundus lisaks. Soovitan!