suves käidud nagu niuhti :)

Jaanuari ots on käega katsuda. Imeline talv kestab. Tõsi küll, nüüd juba sula ja jääga. Polegi jõudnud lumesid kokku lugeda. Mu sõber märkis, et tänavu on huvitav see, et lumi püsib okstel kaua - tuult on olnud vähem. Meie kännuvirnad on kangestunud ja jääs. Mul oli plaan, et ma saan neist talvega jagu, sest kevadel on muudki teha, aga võta näpust, pole seni õnnestunud. Lõbutsen siis puuriidaga, see saab varsti laotud, järgmise talve puud. All metsas on üks suur kask sama suure kuuse otsa vajunud, ilmselt tuleb mõlemad maha võtta. 

Suureõielise krants :) Värv on eriline, ütles mulle, et tema nimi on Violeta :) 

Sotsiaalvõrgustikku on imbunud esimesed pildid lumekuppudest ja lumikellukestest, tekitavad kevad-kadedust. Kusagil on juba kevad ja kevad toob rõõmu. Kui ma oma pilte sordin, siis on näha, kuidas esimesed ninakesed ja nupud saavad üles pildistet. Lumised kaadrid kohe üldse ei tõmba :) 

Taevas teab, kas mu lumekupud ilmuvad kusagilt välja, ma ju pöörasin põhjanõlva segi. Mõtlen oma seemikutele ja elust lume all. Eelmisel kevadel märkasin, et süstlehine emajuur oli lume all märkimisväärsed kasvud tekitanud. Osadel epidel on juba sügisel uued kasvupungad näha, see on juba vana lugu.

Juuli puhkuse ajal sai selgeks, et kuumad ilmad järgi ei anna, enne lõpeb puhkus, sestap kasutasin veidi äärmuslikku võtet -maa kaevamine vee meetodil :) 

Mul oli juba mõnda aega plaan rajada üks tasapinnaline peenar poolvarju, kus ei ole kaskesid ja kuuski. Pinnas on siin turbane ja siin asus osa prügilast. Tööd sai teha varahommikust kella kaheni koos supluspausidega, siis jõudis päike küpsetama. (Täiesti jõle +30).  Kivihunniku jäägid vedelesid siinsamas, neid oli lihtne paika nihutada, ma olen kivide nügimises päris osav :) 

Kevad 2020. Pilt veidi udune. Paremas nurgas tööväli. See on muide ülimõnusa "auraga" koht. Siin istudes avaneb vaade veele ja kaugusse. Suured puud.

Tüüpiline. Kui ma millestki tüdinud olen, siis on see hääl, kui labidas kohtub kivi, tellise, plokiga. Kes on kogenud suures koguses, see mõistab. Need olid õnneks kergplokid. Klaasikilde oli nagu putru, siin oligi veest palju abi, ma uhasin suuremast pusast pinnase ära.

Neid ma ei saanudki lõpuni kätte, KSJ kaksas nii palju ära kui sai. 

Must muld on kena, aga ega see siis mustaks jää, nagunii hakkab umbrohi vohama. Siin on 2 varianti - ma kas multšin või kasutan niidumasinat, viimase tarvis jätsin sellise vahe, et mahuks. Paremale jääb lepik ja siin kasvab igasuguseid alates nõgesest kuni naadini. Hispaania teetigu ja mustpeanälkjaid meil õnneks pole, aga tavalisi kiritigusid leidub. Nende eemal hoidmiseks on niitmine otstarbekam. 

Ääriseks kasutasin maakivi ja turbapätse. Visuaalselt mõjub musta pinnase peal nii nagu oleks üks serv lahtine. Järgmisel hooajal on seal juba hein. 

Varakevadel on siin päikeseline, lehtpuud. Südasuvel varjuline, aga mitte liiga. Hommiku- ja õhtupäike on hea kombinatsioon. 

Peenar sai üsna väike ja võib-olla nihutan pikemaks, aga eks ta ole rohkem siduv osa, mis põhjanõlva teisipidi edasi viib. 

Kuna suur osa pinnasest oli prügi ja siin on madalam koht, siis täitsin seda käepärase kraamiga - kotis laagerdunud puulehtede ja kihi turvasega ja lõpuks, mida näppu juhtus. Kevadeks vajub ilmselt veel. Vihmaussidele meeldis ja kahjuks muttidele ka. Eks kevadel ole näha, mis elu siin käinud on. 

Muidugi on ruumi vähe - siia kolisin rippülased ja nad õitsesid kaua. Veel mõned niiskuslembid ja igihaljad sõnajalad ja hulgaliselt epide seemikuid jne.

Närb pildistaja olen olnud.

Seemikutekast on siis vana ukseleng. Multšiks kasutasin männiokkaid, mis oli käepärane ja hea valik. Epid said hoo sisse, umbrohi mitte nii väga. Sügiseks olid okkad üsna viledaks kulunud, kevadel tuleb kihti uuendada. Okkad saan oma männi alt :) Seemikuid on tegelikult juba igal pool, suures kivilas ja põhjanõlval ning ilmselt vallutavad nad varsti mu aia :) Ei raatsi neid ju veel välja rohida, igasuguseid põnevusi võib sirguda. Igihaljad on aeglasemad end näitama, õitsemise mõttes. Küll aga peavad kõik nad märgistatud olema, et emataimedega sassi ei läheks. Suureõieline haldjatiib on nt hull külvaja ja kasvab suhteliselt kiiresti. Mõned uued epid on ju ostes väga väikesed, asi see neid segi ajada pole. 

Sellest ma juba kirjutasin, et siia sai kolitud ka kanada tsuuga variegata vorm ja ameerika ambrapuu.

Lepapeenrasse istutasin ka eksootilise vahtra tite. See tal testib, kuidas ta hakkama saab. 

Hästi, ikka hästi :) 

Nii palju toredusi uueks kevadeks. Näed sa, läkski olemine helgemaks, käisin mõttes suves ära :)