rõõmud ja kimbatused

Täna on tuisune, see tuttav tunne, kuidas talv koosneb ühest ruumist teise tõttamisest, kui sa just metsa- või rabamatkal pole. Kes oma õdusas maakodus, tuli pliidi vuhisemas, ma tean, mis tunne see on,  umbes nii nagu kimalasel ülepea nektaris. Küllus, küllus!

Rõõmust. 2018.aasta kevadel oli siin lohk ja taimekoosluse järgi võis oletada, et kunagi voolas siin mingi oja või olid allikad ülemistes pinnakihtides. Tarnajõgi ja kuiva jalaga siit läbi ei saanud. Me laiendasime tiiki ja üks kaldanõlv sai kujundet laugjana. 

Väga huvitav on olnud jälgida, kuidas taimekooslus muutunud on kolme või pigem kahe suvega, sest esimesel aastal olid siin lihtsalt mõned libled. Allika poole liikudes läheb kooslus aina rikkalikumaks. Kaldale istutasin hariliku kullerkupu ja tema seemned olen juba kaks suve laiali puistanud. Uuel kevadel vaatan tähelepanelikumalt ringi, kas seemikuid ka paistab. Hirmammu sain Tagatalu perenaiselt seemnest külvatud balti sõrmkäpa. Kasvab mul kasepeenras (see riba kaskede ees) ja on jõudsalt laienenud. Ma oletan, et need on tema seemikud, kes meil kaldal kasvama läksid. Ühel juunikuu õhtul leidsin 5 taime ja see lapike läks niitmisest välja, kuni taimed olid ära õitsenud. 

Emataim koos aedkullerkupuga ja ilma peenras

ja tema järglased

Kõige suurem üllatus aga oli minu jaoks pääsusilm, kes ilmus välja allika juures kraavikaldal.Üksainuke!  Ma ei uskunud oma silmi :) Märkisin ta oksakesega ära ja nii jäigi. Tema ümber kasvas kõiksugu mudru, nt seaohakas, mis on meil massiline. Seaohakat käivad kitsed hilissügisel näksimas. 

Paremal nurgas on kullerkupp nähtav. 

Kimbatusest. Juunis andsin kergekäeliselt nõusoleku osaleda Elva rohepäevadel avatud aiaga. Esiteks muidugi see, et 2018.a. ma ühe korraldasin, (siinkohal minu tänud kõigile, kes toona meie kuumaastikel kakerdasid ja kus midagi eriti vaadata polnudki peale kätega vehkiva aedniku, et siia tuleb meil kasuaed ja siia tuleb iluaed ... :P ). Teiseks hindasin ma oma võimeid selgelt üle ja kolmandaks, järgmine kord teen ma teisiti, aga esialgu mõnda aega ei tee midagi. 

Huvitav on see, kui palju muudab kogu maastikku või noh pigem vaadet, selgepiiriline  ehitis vms. Punase seinaga telk näiteks ja eelpool kohviku telk männi all. Lihtne komplekt kahest valgest toolist ja lauast. Neilt piltidelt tuleb välja ka maastiku vorm ja võib ette kujutada kui hea hoo saab sisse kui maja poolt tulla ning ka see, et kõigile külalistele ei ole selline rada just meelakkumine, rohkem pinke, rohkem pinke!

KSJ-i auks peab ütlema, et ta meisterdas paadisillale minemiseks lisasillakese, et ei peaks kaldalt hüppeid sooritama. Konnadele meeldib ka, nad saavad sinna alla end peita. 

Ma ei ole paberil oma aia plaani teinud. Esialgne masterplan töötab suurepäraselt. Kui ma kasuaia põõsaid istutasin, siis nägid need parasjagu rootsud välja, tänavu olid nad juba lopsakad ja kandsid hästi. Kasvuhoonest allapoole suunduv nõlv on kevadel külm ja seal, kus pildil punane telk, seal on korralik külmatasku. Esimestel aastatel otsisin ju müügitaimedele head talve ülemineku kohta. 

Kasepeenras, kus vesi püsib suhteliselt kaua on jälle soojem, siin saavad külmaõrnemad hästi hakkama. nt puispojengid, kes kipuvad ikka ülivara lehtima.  ... jälle kaldusin teemast kõrvale :) 

Olen muigvel mõelnud, et suurema osa lapsepõlvest õpetati jah ütlema, ülejäänud elu õppetund on kuidas ei öelda. nt kutsetele ja nt taimedele, et kõik ei kasvaks üle pea. Kui mul poleks olnud abis kaks head sõpra ja KSJ-i, siis oeh, see päev oleks fiasko olnud. Igatahes lubasin pidulikult, et rohkem ma seda töölkäimise kõrvalt ei korda, sest miskipärast kipub selliste ürituste eel meelest ära minema, et ma teen aeda iseenda jaoks. Avatud talude päeval külastasin teiste aednike aedu, see oli väga mõnus päev. :) 

kimbatusest

See ei olnud küll rohepäevade aegu, vaid hoopis avatud talude päeval, kui mul jätkus oidu ainult oma hommikutund kinni panna :) , tabas mind dejavu - seisin kasepeenra kõrval ja seletasin, et see ei ole peenar, vaid et siia istutasin aeda kolides need taimed, kellel veel kohta polnud. Dejavu selles mõttes, et kui kaua ma seda lauset juba kasutanud olen! Kolmas suvi ja mul rodu taimi, kes ei ole ikka veel omal kohal. Umbes nagu, et selle kleidi panen selga siis, kui 10 kilo maha võtan - loe - ilmselt-mitte-kunagi :) 

Kasepeenar. Küll mul oli plaan see üldse likvideerida ja seda saab teha ka, nt põõsad alles jätta ja lilled välja visata. Kuhu küll? Ühest mõttest olen kangekaelselt kinni hoidnud - ma ei hakka tiigitagust ala ja tiigikaldaid peenraks tegema, ma tahan selle hoida võimalikult vabana. Olgu, siin kasvavad kultuurmustikad ja kaks vesikanepi liiki, kipub juba lappama minema. Korraks käis peast läbi, et ma saaks sinna erilise lapikese looma, seal on üks madalam vesisem koht ... aga ei veel, las olla, see võimalus ei kao kuhugile. 

Vesikanepi lõikan tagasi siis, kui ta hakkab seemneid juba looma. Esimesed külmad värvivad kultuurmustikad punaseks ja nad annavad kauni värvilaigu. Kui siin oleks mingi peenar, siis näeks see lihtsalt rääbakas välja. Mulle on soovitatud suured puud välja tuua, s.t. maha võtta paakspuud, pihlakad jm mudru. Pajusid hoiame küll ohjas, neil on mujal ka ruumi, aga neid teisi ma ei taha välja rookida, metsalindudele on need vajalikud. 

Tagasi kasepeenrasse.  Peenra metsa poolses osas domineerivad kõrged püsikud ja muidugi kõrrelised. Kevadel ei saa muidugi arugi, sügiseks aga on kõik nihkes. Kui toruõieline vesikanep 'Album' viskas 2020 kõrgust sinna kahe meetri kanti, siis ma arvasin, et tegemist on  anomaalse suve ja konkurentsiga. 2021 ületas ta kaks meetrit ja minu mõõt sai täis, sest ilmselgelt vajas ta valgemat kasvukohta ja tema laienemine hakkas teisi suruma. Kolisin ta sügisel ümber. 

Põõsad: 'Palibin', koehne pihlakas, keda kitsed järjekindlalt järamas käivad, paar enelat, hariliku pärna kääbusvorm (lubatakse maksimum kõrguseks 2 m, aga aeglaselt, aeglaselt), mägi-võlupõõsas, viljakas vürtspõõsas, kohanemisel paar puuhakatist, hariliku kuuse vormid 'Luua' ja 'Nidiformis', veel üks enelas ja aedhortensia 'Bobo' ja veel miski hortensia, 3 puispojengi ja üks täiesti ära söödud hariliku kuuse vorm. Hmmm. :D Mitu meetrit seda nüüd oligi? 

Lisaks likvideerimisele kaalusin laiemaks kaevamist, kaevasin ka :) aga huvitaval kombel, kui ma olin taimedele ruumi andnud, siis tundus seis endine :) . 

Mis mulle selle asukoha juures meeldib? Siin tekib selline mõnus allee efekt ja vaate lõpus valendavad kasetüved. Nii et jaa, mul on mõte, kuidas ma seda teha saan, aga asja käigus jääb taimi ohtralt üle. :D

kimbatus ongi selles, mis nendega peale hakata? Ma ei tahaks kuhugile metsa äärde neid siirdama hakata. Taimevahetuseks või ära jagamiseks ei ole mul aega, sest inimesed ei tule oma soovidele järgi. Astilbed istutasin kasvuka külje alla, et pärast nartsisse seal midagi oleks ja ei peaks rohima.  Floksid. Kolisin põõsapeenrasse, aga see pole ka kummist. Ma pole veel valmis kõigist neist loobuma, sinistes varjundites õitega.  Siberi iirised, mu lemmikud. 

Kevadel aga kui ma püüdsin peenra kõrgust tasakaalu saada, istutasin 'Palibini' kinni, s.t. võrdhammas tema kõrval varjutas kogu ta vormi :)  

Muudatused tulevad igal juhul, mõned jõudsin septembris ära teha, mul on terve talv aega mõtteid mõlgutada. Pildistasin peenart puusa pealt nii palju, et ma ära näeks, kes seal kasvab ja kuhu ma ta liigutan. 'Nidiformise' istutasin ümber, ta nii suur ja assaaa kui hea uues kohas välja näeb nagu oleks Toscana juuksenõela võrast välja tõmmanud. :) 

Nii et kimbatus ei olegi niivõrd kimbatus kui vaikne keskendumine ja küllap saab sel teemal veel postitada nii et küll ja veel. 

Lõpetuseks kaunis, nimetu puispojeng, kes seemneid ei anna, aga õitseb imekaunilt.

valige ikka rõõm, olgu või vaikne ja väike...