liivamängud. kivila

 Nii kaua ma jokutasin kuni lumi tuli maha. Nii vara ja nii palju ma seda ei oodanud. Igatahes kloppisin sirelipõõsad puhtaks ja panin seemnekerad täis. Kui ma selle kolmanda ka üles leian, siis on eriti uhke. 

Lund on rohkem kui mullusel pildil. Eile õhtul viskasin rajad sisse ja u tund hiljem oli seis sama. Maja köögipool on meil endiselt hõre, sestap saabus juba paksemaid hiiri, põldhiirte sats sai sedapuhku otsa. Meil on need tunnel-lõksud ja kui keegi lõksu ukse kinni laseb, siis tuleb seikleja õue viia. Kahlasin siis üle põllu võsaparki ja päästsin hiire välja. Kaevus kuuse alla. Toas avastasin, et lumi oli kummikute ääre tulnud, märkimisväärne tase ikka. Lastel on rõõmu palju, mind talv eriti ei vaimusta, kuigi jah omad head küljed siin on, nt kui elad maal. Linnas ... soolasegune läga ja kitserajad.

Kolmapäeval vastu neljapäeva oli -13C 

Mulle meeldib peenardele/aladele nimesid panna. Mõni jääb külge, mõni muutub. Kivilad olen jaganud suures plaanis kaheks - suur ja väike, kuigi pindalalt nad nii väga ei erinegi, meeter siia, meeter sinna. Kõrguste vahe muidugi on. Väike kivila on esimesena loodud ja siin on rohkem väikesi kive ja see ei ole endiselt valmis, kuigi jah, olen muudatusi teinud ka sel suvel ja sügisel.

2021.a kevad oli omamoodi tõehetk, sest 2019/2020 meil ju talve nagu polnudki. Lisaks niisama pilla-palla maakividele, kogusin kokku maakivi viilud ja üritasin loodust matkida. Kivide vahele puistasin liiva ja istutades segasin seda mullaga, multsisin killustikuga. Taimed istutasin pragudesse, mis välja eriti ei paistagi, sest jäävad pinnase sisse. Mõte siis selles, et juured saaksid olla jahedas. Liiva alla jäi endiselt savine kruus, aga püüdsin savikogust vähendada, et ei tekiks seisvat liigvett.

Pildilt on näha, et vasakpoolse serva kivid on kruusa peal, täitepinnast pole lisatud. Muidugi meeldiks mulle üliväga teha seda suurte rahnudega, aga kuna neid ei ole käepärast, siis kasutan miniversiooni. 

Oleks ju tore, kui taimedele sobiv oleks ka silmale ilus vaadata. Praegu ma veel rahul pole, aga see ongi huvitav, kuidas soovitud tulemust saavutada. 

Ette rutates olgu öeldud, et see pragu-istutus tasus end ära nii vesise talve kui kuuma suve suhtes. Kadusid oli, aga mitte nii palju kui ma kartsin.

Põhjaküljes või siis lihtsalt (pool)varjuküljes on väga lihtne taimi kasvatada, täispäike on suurem väljakutse.

Ma tean küll, et kevadel kui suvel esineb meil kuumaperioode, aga nii pikaks jamaks ma küll valmis polnud. Nii et järgmine tõehetk oli siis pärast pikka kuumust. Väikest kivilat ma eriti ei kastnud. 

Muretu kevad :) 

ja fotopanka vaadates eriti ei pildistanud ka ja rohida ka eriti vaja polnud. Ainuke tõsine nuhtlus on võilille seemikud.

Opuntiaid tabas varakevadel mingi tõbi ja ma kavatsesin nad kõik välja visata, aga siis kasvatati uusi lehti, (kõrvu) ja hakati õitsema. Mul oli õnneks nii kiire aeg, et ma väljaviskamiseni ei jõudnud. 

Septembris elu taastus.

Epimeediumeid ei kõigutanud miski, neil oli kivilas hea aasta. 'Andre Charlier' i seemik, mis oli imetilluke ja kaheaastane, oli küll sügiseks kadunud, aga ma arvan, et see oli vaid lehekese kaotus.Küll ta uuel kevadel välja ilmub.

Suureõieline epimeedium 'Creeping Yellow' on juba veteran, ta kasvas mul juba Pmäel puhta liiva sees.

Huvitav, kus tema tited on? Muidu on suureõieline haldjatiib suur külvaja. Võib-olla olen välja songinud.

Suurim kaotus sel suvel oli hoopis mulle eriti armas sitka kuusk 'Papoose'. Kesksuvel avastasin, et okkad pudenevad ja pudenevad ning mõne päevaga oligi ots käes. See oli täiesti arusaamatu, sest ma arvasin, et ta kasvab heas kohas ja kevadpäikesega pole kunagi probleeme olnud. Ta oli mul juba Pmäel olemas, jälle puhta liiva sees. Vahepeal tekkis kivilasse auk- mingi näriline ja ma mõtlesin, et oh, nüüd söödi kuuse juurikas ära. Kaevasin taime välja ja mis selgus - ma olin talle savisesse pinnasesse teinud musta mullaga hea kobeda pesa ja paari aastaga oli sellele savikiht vihmaga peale uhutud, nii et tekkis nagu kaas.   Mulle tundub, et see talle saatuslikuks saigi, ta "kees" või haudus oma mõnusas pesas ära. Ma ei kastnud teda eriti, sest ta jäi ju turvalisse tsooni ja oli siin kasvanud juba 2 aastat. Ainult 1 pikk juur oli läinud kivila kivide suunas. Vot nii. Nüüd on mul hädasti uut vaja, sest ilma 'Papoose'ta ei tahaks ...  Äärmiselt kaunis kuuse vorm, korrused ja seelikud ja viskas kahte värvi - okastel õhulõhed. Kui keegi teab viidata, kuskohast saab, olen huviline!

Mõistagi oli neid, kellele selline suvi sobis oivaliselt. Mägipiparrohi muutus põõsaks. Mesilaste rõõm.

Naistepunad olid selle suve staarid ja mitte ainult. Hypericum cerastioides õitses oktoobriski veel. Suured õied ja neid on palju. Õitseb laienetena, s.t. vahepeal teeb seemnekupraid, siis kui olud soodsad, õitseb jälle.

 Vara muidugi suuri järeldusi teha, teine hooaeg, pärast selgub, et hull umbrohi :D Kasvab mul suures kivilas, liiv, all savi. Mis ta võiks tavalises aiamullas teha, pole õrna aimugi. Lehestiku ja varte järgi on tundub olevat üks kivise ja liivase maa taim. Oh looduslikku kasvukohta võiks ju ka vaadata :) 

Hypericum podophyllum, hulgalehine naistepuna 'Grandiflorum'ist on üks nigel pilt, aga küllap uuel hooajal saab parema.

aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada, vaid hoopis oma lubjakivi lapikesest :) Sellepärast need postitused toppama jäävadki, et alustan iidamast aadamast. Sõnaga - avastasin, et olen oma lubajkivid vales suunas paigutanud, päike paistis taimedele lagipähe. Siis, kui ma arvasin, et kuumalainega on ühel pool, võtsingi kivid üles ja paigutasin ümber.

enne ja väiksemate kividega

suured olid ootel

pärast

Tulemuseks oli see, et huvitaval kombel sulandus see lapike suure kivilaga hoopis paremini, muutus nagu nähtamatuks :)  ja see on hea, sest minu eesmärgiks pole niivõrd näidata, kui ise kogemusi omandada. 

ja siis läks kuumalaine edasi.

Kiuline tääkliilia, Ycca flamentosa,  oli selle suve staar. Kevadel nägi ta välja veidi nirakas, lõikasin vanad lontis lehed maha ja siis ta hakkas kasvu viskama. Ma ei kata teda, kasvab nagu saab, kerge kallak on ka, vast läheb liigvesi ära. Aeda tuli juba suure taimena, väga tore, et ellu jäi ja kohanes.

Kasvab kahe platsi vahel ühendava  solistina. 

Liiv kasvusubstraadina hoiab taimed kompaktsed ja suurt vohamist ei esine. Mõne jaoks võis see suvi muidugi liig olla. 2019/2020 talikülvist sirgunud musta rapuntslit see ei seganud. Omapärane taim, õie värvus on mustjas lillakas.    

Muidugi võiks kivid tihedamini koos olla ja kahju, et suuri lubajakive nii vähe oli, aga eks seda saab tulevikus parandada. 

Täna on kõik lume all ja üks kits, sindrinahk, jalutas juba üles alla mööda kivilat. Üldse uitas ta imelikes kohtades. Vaja veel peletuspotte üles seada...