Tere :)

Tulin blogerisse, leidsin juulikuise mustandi, mille pealkirjaks oli: mis siin ikka uudist, põud, vihmakass, kitsed ja herilased...

Põud muidugi oli, vihmakass ja kitsed. Herilased osutusid vapsikuteks, aga sellest veidi hiljem.

Täna, kui ma seda kirjutan, on meil endiselt soe. Paar karget hommikut on olnud, aga kasvuhoones on mul ikka veel paar tomatitaime, sest muidu ei saaks nende poolroheliste tomatitega kuidagi toime, neid on massiliselt. Tartus näitas hommikul +6C. Eile oli õues veidi vilu, panin esimest korda üle pika aja villased sokid kummikusse, sest soojad tallad olid kuhugile kadunud. 

Mulle meeldib, et sügis pole äkiline olnud, vahepealne tuul puhus vahtrad lagedaks. Oo jaa, meil on nüüd ka vahtrad ja mõned on õige pilkupüüdvad. Ma istutasin septembris ümber meie saarlase, sest kaevu kõrval oleks talle ilmselgelt kitsaks jäänud ja tõepoolest uues kohas sai ta hoopis nähtavamaks kui seni.

Ümber istutamise plaan tekkis mul mullu, kevadel ei jõudnud, suvel ei saanud, septembris otsustasin, et nüüd on viimane aeg, jõuab veel kohaneda, vahepeal oli sadanud ka. KSJ aitas välja kaevata ja kohale toimetada. Jäi vaid kitsekaitse paigutada, aga kuna võra juba nii palju lai, siis oli kahju teda võrku suruda.

Olles veidi infot kogunud, otsustasin peletusmöksi jahu osta. Otsisin vanad savipotid välja (Näe, läkski vaja:) ) ja mökerdasin nende siseküljed kokku. Jäägid pintseldasin siia-sinna tüvedele. Savipotid keppide otsas näevad vähekese veidrad välja, aga siiani paistab, et töötab. Pidavat pool aastat, siis vaja jälle mäkerdada. Määrdunud lambavilla katsetan ka ära.

Meil läks kitsedega siin vahepeal ikka väga käest ära. Ära söödi hariliku kuuse vorme, laialehise kalmia lehestik pandi täiesti nahka ja seda sisuliselt köögi akna all. Taevale tänu, kalmiad taastusid, kasvatasid suvega uued lehed. 

Kaski nad ei söö ja sarvi ka nende vastu ei süga. Huvitav miks? Võsapargis võtsime talvel pajusid maha, kevadel käis kopamees ja möllas terve päeva, et kände kätte saada. Minu plaan metsaalune nii siledaks saada, et saaks masinaga niita, läks vett vedama, ma ei jõudnud. Küll aga sai põõsaid istutatud ja mõned puuhakatised nagu nt siberi lehised.

Kuuskedel oli tänavu hea aasta, hekk viskas ikka tublisti kasvada ja võrgutatud erivormid ka. All lodumetsa servas vähendasime haabasid. Siin on turbane ja niiske, samas piisavalt päikeseline, siia istutasin kultuurmustikad. Seitsmest viis jäid ellu, kaks ei pidanud kuumalainele vastu, siin ma ei kastnud.

Sain mõne mustika ka. Nõlva aga tänavu niita ei saanud - kännuhunnik ja muu soga, näis, kas saame talvega hunnikud jalust ära. 

Mis eriti tore - ma rajasin siia 2018 a ühe lapikese plaaniga, et teen katselapi epidele. Aasta hiljem otsustasin, et liiga kaugele jääb, lasin nõgestesse kasvada. Sel kevadel tulin maacki kuslapuud välja kaevama ja avastasin ühe epimeediumi. Mõtlesin, et hiljem istutan ja unustasin. Augustis läksin vaatama, et nagunii otsad andnud, aga leidsin hoopis viis heitlehist lisaks, nõgeste sees kenasti elus ja puha. Natuke niisakesed olid, aga küll nad kosuvad. Vaat nii vastupidavad on!

 

Sügisel sai ostetud mõned ammuigatsetud põõsad. Roomav kirsipuu jäi Pmäele, nüüd tõin uue asemele. Mulle ta meeldis. Raudpuuga läksin teisele ringile, nüüd kasvab ta Panteoni külje all. (Panteonist mõni teine kord :D ) 

Põhjanõlval juurisin välja hariliku lodjapuu topeltõielise vormi ehk rahvapärase nimega lumepall. Ilus oli ta meil maksimum 3 nädalat ja pärast algas kahjurite pealetung, lõputu sodi puiste jne jne. Pealegi kasvab ta meil ühes kraavis päris edukalt. Septembris siis jälle. KSJ pidi vintsi kasutama, et kändu kätte saada. Asemele istutasin kaks lodjapõisenelat, sest kerget varju on siia ikka vaja.  Kevadel on näha, kuhu sinililled liikusid, kas lumekupp ilmub välja jne jne. Ma tegin põhjanõlval tublisti pinnaseparandust ja kasutasin rohkem turbapätsi. Uude kohta rändas ka kanada tsuuga kahest variegata vormist üks. Teise kolin kevadel. 

Punase tamme vorm 'Aurea' hakkas lõpuks edenema ja tema sügisvärv on imeline!

Mnjaa, kui nad kõik ühel ilusal päeval suureks kasvavad! Puudest ja põõsastest võiks muidugi rohkem kirjutada, ei jõua ma selleni kuidagi ühelgi aastal :) Äkki sel talvel?

Põgusalt kasuaiandusest. Pikk sügis ja vaarikaid saab ikka veel. Mul on kindel plaan neid lisada. Kandma hakkavad suve teisel poolel. Sordid on natuke sassi läinud, aga kusagil kirjas nad on. 

Karusmarju oli palju ja musti sõstraid ja maasikaid ja mustikaid ja jõhvikaid saab veel põhjanõlvaltki noppida. Männi all on keegi marjad ära söönud. Kurki saime veel septembris, mis on vähekese veider, aga ...  Kõrvitsatega olin sel suvel mõõdukam. Tomateid juba mainisin. Selle teema juurde võib muidugi tagasi tulla. Mis kõige, kõige toredam - südajal aktiniidial esimesed viljad! Tervelt viis tükki :D Järgmisel aastal juba rohkem. 

See sai nüüd teretuseks pikk jutt, aga paus oli pikk ka.

jätkuvat kaunist sügist!

P.S. Aknast välja vaadates tundub ilm alati veidi kehvem kui tegelikult. Õues on päris hea, eriti siis, kui villased sokid kummikus ja valgust nii palju, et ei pea veel pealampi kasutama :D