Lehed

pühapäev, 30. august 2020

põõsapeenar. juuli ots.

Südasuvi on käes

Vihm oli hea, rohisin järgmisel õhtul põõsapeenra puhtaks, siin on kohati küll tihe istutus, aga mitte veel nii tihe. Pealegi tõin ma siia mulda lisaks  - loe - umbrohtu. Põõsapeenar ongi rohkem kaugelt vaatamiseks, metsa taustal on päris ilus. Kui lähemale astun, siis võtab ohkama. Esiteks: kuju, mida ma olen tasapisi kaevanud, aga ikka on ta nagu priske kahe sabaga koma või kahe tiivaga punkt vms. Teiseks: vormide vaheldumine on veidi lappama läinud, keegi muretu istutaja on siin tegutsenud sügisel? kevadel? Mõned taimed on otsustanud, et sel aastal on nemad selle peenra staarid ja viskunud ennenägematusse kõrgusesse ja varjanud kõrval kasvajate horisondi :D


Pildistades avastasin, et olen tekitanud mõned jorud! Kasvavadki reas nagu naerid :D Mitte, et see mind nüüd väga morjendaks, tuleb need lihtsalt laiali paigutada.
Monardad on mu aias tagasi, ma armastan nende lõhna. Ammustel aegadel Tartu linnas olid nad mul alalõpmata jahukastega ja siis ma loobusin neist, sai villand.Nüüd olen kannatlikum ja targem? (jah, muidugi).

Ilmselgelt oma sõprade mõjul on mu aeda tagasi hiilinud liiliaid. Suure värvilise õie fenomen töötab :P Olen neid hajutanud siia-sinna, et kui õitsemine läbi, et nad siis väga silma ei riivaks. Nüüd peaks neist aitama ka juba, minivormid on veel lubatud ja muidugi martagonid, neid peab olema palju.
Liiliatest loobusin vahepeal näriliste pärast, nad vedasid mul Pmäel sibulaid siia-sinna.
Budleiad ostsin juba eelmisel sügisel, tundsin neist puudust, nad on mesilaste ja liblikate lemmikud ning nüüd ongi üks "saba" siis mesilastele pühendet. Siia istutasin mesiohakad ja kogu see saba läheb sujuvalt heinamaaks ja allpool ka niiduks üle, mesilastele hea, aednikule veidi vähem, sest selle nurga alt paistab ka pp nagu veidi värvilisem heinamaa. Lihtsalt ala on nii suur, et siin ei mängi mingi väikese ribakesega välja, see mõjuks kohatult. Kui tulevikus meie istutatud puud on juba suuremad, siis pole see enam nii oluline, praegu on põõsapeenar osa sellest voogamisest, mida ma saavutada tahan. Praegu on veel kõik nagu Toscana juuksenõel.

Liblika nurgast maja poole. Mesiohakad on esialgu peenras, neid võiks aias rohkem olla kusagil, kus pole peenar, aga see võtab veel aega.


Kõhukas punkt. Huvitav, et ma satun alati tuulega pildistama. Kuna ma istutasin sinna korea nulu `Nana`, kes oli juba nii palju rännanud, et valus mõeldagi, siis ümber ma teda enam ei istuta, tuleb sabad tasapisi punktiga järele kaevata.


Maja poolt võsa-pargi poole, saba ots pole kaadrisse pääsenud. Äär võiks olla niidetud, aga oli nagu oli. Nende sabadega oli mul plaan küll, et toon mulda juurde ja viskan orasheina mätta lihtsalt heinamaa aukude täiteks, aga pole veel soovitud mahus jõudnud. Kaalun lihtsalt põõsaste juurde istutamist, aga seda juba ilma peenrata. Mul on sinna vaatesse üks helendav lodjap-põisenelas planeeritud, buddleiad ei paista muidu välja ju, neil on tausta vaja.



Jorust vasakule


siin klaver nõrkes :) 
mis muud kui järgneb ...