Lehed

teisipäev, 30. juuni 2020

juuni 30

Bletilla striata ajas end välja, pikuke. Võib-olla on veel üllatusi, ilm oli masendavalt kuum, üle 30C. 
Kits sõi ' Drummondii'  lehed ära.
Moonid õitsevad. 
Meil ei sadanud täna
Pesin köögiaknad ära (mulle ei meeldi aknaid pesta)
Nädal või veidi hiljem:
kasvuhoones läks esimene tomat punaseks
jaanipäeva paiku pistsime esimese naeri nahka.
Kurki hakkas tulema.
Martagonid 

30.juuni 

Ma ootasin seda sadu ikka väga ja nüüd sajabki ja muidugi nii nagu tänavu kombeks - ikka külluslikult. Kui kuuma, siis külluslikult, kui vett, siis külluslikult. 
Mina käin ringi, kivila peas :) s.t. pühapäeval lõpetasin turba ruutmeetri laienduse. Hommiku poole on seal vari, nii et sain nii kärutada ja kasta vaheldumisi. Teadagi on meil seal kallak ja kui turvast ei niisuta, siis
1.voolab see esimese vihmaga minema
2.turvas ei võta hiljem vett sisse, s.t. võtab küll, aga aeglaselt, aeglaselt. 
Siis korjasin-kaevasin krundi pealt kokku kõik need rodod, kes ajutistes ja vähem-ajutistes kohtades virelesid. Oo, seda kergendust, kui nad kõik istutatud said ja tõstsin ümber ka kalmiad, sest neile on õitsemiseks veidi rohkem valgust vaja ja ma kahtlustan, et väetist ka. Viimasega tuleb veidi oodata, kuigi õige väetamise aeg peaks olema enne jaani. Hilisem võib põhjustada lopsaka juurdekasvu, oli vist nii.
Eks me näe.  Sooja ilmaga on väga mõnus märjas turbas platserdada, nahale mõjub ka hästi. 
Kaalun ka seda varianti, et istutada mõned epid pinnakatteks, kuigi turvas tundub selleks ikka liiga turvas olema, näis. Paar mustikat ja jõhvikat istutasin ka. Koht ei ole valmis, nüüd laagerdab see kõik mõnda aega. 


Add caption
aga tagasi kivila juurde.

Ma olen mitu õhtut tahtnud seal toimetama hakata, aga ikka lipsab vahele see või teine töö vms ja kivistunud kruus eriti ei motiveeri ka ja alles oli ilgelt kuum. Minu mõtted sellise temperatuuri juures lihtsalt ei liigu.  Loobusin mägisibulate sortidest, s.t. siltidest ja nüüd saavad mõned neist uue koha 
sega-summas. Esialgu võtangi vana osa lahti ja takseerin kive, mis mul on. See on üks huvitav faas, lahendus on mu peas kuju võtmas, aga teostus pole veel järele jõudnud. Ma igatsen pisut seda mägisibulate oja, mis Pmäel voolas, kui nad ühel suvel hulgakesti õitsema hakkasid olid nad nagu rõõmsad hotendotid, (mida iganes see sõna ka muidu tähendaks) reas. 

Kaktused hakkasid õitsema ja vaatamata sellele lõputule ligunemisele, mis neid tabas oktoobrist märtsini, on nad suhteliselt niksis-naksis. Õienuppe on 7 taime kohta. Teistel aednikel tuleks see ilmselt kolmega korrutada, aga mis siis. Puhkevad kolme kaupa :) Kaktused muidugi, mitte aednikud. Opuntia fragilis 'Freiberg' 


Saxifraga `Tumbling Waters` õitseb, aga tütartaimed on ka külje peal olemas, lisaks veel potis talvitunud taim, kes õnneks ei kiirusta õitsema.


Mul tuleb otsustada, kas ma jätan `Edith Dudszuse` väikesesse kivilasse või mitte. Hakkab täis suurust saavutama ja läheb aina ilusamaks. Võtan veel aega otsustamiseks.



ja kõik läheb muidugi omasoodu. Jõudsin koju, viskasin töökesta maha ja õue ja sealt see tuligi, põllu poolt ja metsa poolt ka ja nüüd kastab edasi. Veidi tuult on, nii et ehk kingib mulle tunni või kaks. Eile rähklesin vihmariietes, põõsapeenra saingi puhtaks. Hein on kõrge, kuumaga me niitmist ei harrasta, kui siis hädavajalikud rajad. 

ja juba paistabki heledam triip ... saangi õue kontorilihaseid liigutama. Juuni on mõnus. 
















neljapäev, 18. juuni 2020

eile oli nii kuum õhtu, et sääsed kukkusid maha

Eile oli nii kuum õhtu, et sääsed kukkusid maha, ei tuulepoegagi :) 
ja oluline vaheetapp - aiapood sai ometi üles pandud. 

Mitte et see klienti oluliselt huvitaks kuidas ja mis, aga õppisin selle aja jooksul palju ja ilmselgelt tuleb end veel täiendada. Paradoksaalsel moel on mul sel kevadel olnud intensiivne aeg nii (päris)tööl kui aias.  Kodukontori vorm jäi meil vahele, tuli leida uusi lahendusi. Oli õhtuid kui varisesin põhjanõlvale ja nuumasin hinge, et seal kõik nii normaalne, kasvab ja puha :) Nii et olen endaga rahul, siit saab edasi minna.

 näiteks martagonidesse ;) 

 Olgu nende teiste liiliatega nagu on, martagonid on mu absoluutsed lemmikud, sest nad kasvasid mu lapsepõlve aedades ja lõhnasid nii hästi. Nad ei pelga kevadist külma, nad on nii vara väljas, et esimestel aastatel oma aias tegi see mu närviliseks :) 

Kui me siia kolisime, siis KSJ avastas, et sirelipõõsas kasvavad martagonid, kokku kolm. Mu ema aias kasvab kirju liilia ehk martagoni valge vorm. Nüüd ma ootangi, et nad kõik puhkeksid ja saaks üle vaadata. Esimene oli minu üllatuseks `Golden Morning`, talle järgnes `Gay Lights. `Arabian Knight` võrratu ja tume. Nad on muidugi potis, põhjanõlva martagonid puhkevad kohe ja varsti.

... järgneb

esmaspäev, 15. juuni 2020

juuni ja suured õied

Millalgi mais turgatas mulle pähe, et peaks meie rodo ruutmeetrit ka kastma ja ega muidu polekski seda mõtet tekkinud kui möödaminnes Asarum splendes poleks köhatanud, et vaata mind nüüd. Kogu ülejäänud krunt ju lirtsus.
Ruutmeeter asub kuuse, sireli ja männi all ja veidi kõrgemal luristab vana kask. Ruutmeetrist veel nii palju, et kavatsen seda laiendada, turvas on, käru on, vesi on, motivatsiooni napib. Kui ma esimese kihi kohale kärutasin, tundus see eriti tühi töö olevat, turvas ju kerge, vett sellele sisse saada mitte just väga. Pmst varem ka ei saanud, siis kui muudkui sadas ja sadas, sest saunavare oli ju ees.
Rododega aga on nii, et need kõige suuremad ja ilusamad on meil nimetud. KSJ aiast kolisime. Vaat kui need igihaljad esimesel aastal paika said, siis viskasid nad hoobilt sellised kasvud, et lust vaadata. Nad tulid ju linnast maja ja kaheharulise kase vahelt jugapuu külje alt :) Uus koht oli sellega võrreldes puhas pidu. Männi alt ja okste vahelt saavad piisavalt valgust, päike neid siia kärsatama pole ulatunud. Oo, ma nautisin nende õitepungade puhkemist, see oli väga ilus vaatepilt.



Õienuppude toon on puhkenud õitega võrreldes väga intensiivne. 




Üldiselt kasutan ma aias mineraalväetisi harva. Rodod on erand, s.t. sel aastal ma väetasin neid, rodoväetisega.

Tartust kolisime kaasa ka kaks heitlehist, KSJ-i valis nad omal ajal välja, nimesid ei kirjutanud keegi üles ja mis seal ikka, rodo on rodo. Valgeõielise pügasid kitsed väga ära enne kui ma jaole sain. Rodo võrgud on juba sisuliselt traadist koplid meil. :/ heitlehised istutasime kaugema männi alla, et oleks silmarõõmu kui kaugusesse vaatad.


ja samumeie, milline värvitoon nupus ja õites, ma ägisesin rõõmust ja siis hakkasin ootama, mis toon tuleb, kui õied avanevad... ahjaa, rohisin mai alguses nad umbrohu seest välja, lisasin turvast ja vett ja sortsu väetist ka. See eelnev jutt näitab just seda, et mul pole pärast istutamist nendega aega tegeleda olnud, kui see sobib õigustuseks. Miks ei sobi, mina olen ju oma aia aednik :) 



Peaaegu et sünnipäevaks tegi õied lahti. Kõigepealt ühe ja siis kõik ülejäänud







Mõned nimega on meil ka ja kohe kui ma motivatsiooni üles korjan, saavad nad uue koha ja natuke rohkem ruumi.

Suureõielistest veel. Puispojeng, kelle ema mulle kinkis ja kes on visalt vastu pannud kõik ümberistutused ja kolimised, kasvas maja ees näoga lõuna suunas. Eelmisel kevadel käis tema õite pärast tubli sekeldamine, siis olid ju päevad soojad, ööd öökülmased. Küll ma teda looritasin, sest et ta ju nii varajane ja siis tuli suvi otsa ja ta nägi seal välja nagu viimane rääbakutt. Kolisin kase ette kõrgete püsikute peenrasse, võrgutasin kitsede ja jäneste eest ja ütlesin talle, et siin on veidi jahedam ja varjulisem, tuldagu toime! Pärast meie ebatalve polnud probleemi, kolm õit on tänaseks avanenud ja lõhnavad kaugele. See on siiani kõige varjulisem koht (hommikupäike ei loe) ja paistab, et talle meeldib.








Napiks see õitsemise aeg jääb, aga ilus ikka. Varsti alustavad teised pojengid, need, kes rohtsed. 
Muidu lokkas meil siin võilill, nüüd tulikas ja valge ristik, paljast maad enam pole, loodus on ära katnud.
Vahelduv soe ja vihmad on meie taimed nii suureks sirutanud nagu oleks põõsasteks kõik hakanud. Põõsapeenar, mis on kõrgemal nii veel ei lokka. 
juunipuhkuse tipuks saime ometi `Muhkari`maha istutatud, kuidagi ei suutnud esimese hooga talle seda kohta leida, mida ta väärib. 

Põhjanõlv on pooleli, aga juba veidi rohkem seda nägu, mida ma saavutada tahan.Trepi materjalid ootel. Suur kivila on ka pooleli ja väike kivila ka. Vaated lähevad aina kaunimaks ja minu ettekujutus hakkab kuju võtma, tõsi küll, siin-seal tuleb silmi kissitada :) 


KSJ puhastas eile veesilma penikeeltest ja lasi põhja labida ja siis sai selle pootshaagiga kätte ja siis lasi pootshaagi põhja, aga tõi selle ka välja. :) Vesiroosid on esimese nupu teinud, tänavu on veetase u 1m kõrgem, neil annab sealt sügavast tulla. Juuni. 

Ma ei suuda oma tilliseemneid leida, otsimise käigus valasin kõik vanad seemned kokku, seal oli igasugu nasvärki ja tegin võsapargis tuulekülvi. 

Kastimajandus lokkab, naeris ja tomatid on ühes kastis ja kasvukas on tomatid ka juba tomatised ja naksis.Kuumaasikad on juba kolm saaki andnud ja ühe saagi jagamine oli maailma parimal päeval maailma parima kolmeaastasega :) 

juuni

ja siis on mul üks uudis, aga sellest järgmine kord ...







enam ei mäletagi, millal ma selle postituse kirjutasin :)

Alustame ikka pehmemate väärtustega. Paris on mul teisel katsel ja ma ei imestaks, kui katsed pole üksteise otsa sattunud :D
Igatahes olin ma üllatunud, sest siis oli õues ikka külm-külm kui ta end ilmutas.

Tänavusest kevadest:
1. olid ööd jaanuaris ja veebruaris rohkem plussis kui aprillis -mais
2.soe algus põhjanõlval ärgitas kasvu ja siis tuli temperatuuride kõikumine, huvitav oli liike jälgida, kes kuidas reageeris ja üllataval kombel oli külmakahjustusi vähem kui mullu selles mõttes, et epid on uued õievarred kasvatanud nende asemel, mis lonti vajusid.
3.okaspuud on mul siin tublisti pihta saanud, aprillis ilmselt, tugevate tuulte aegu. Harilik kuusk muidugi kõige vähem ja elupuud olid ka ok. Korea nulu sordid, mis on ka loogiline, uus kasvukoht ja üks-kaks olid juba nõdrakesed varem. Idakuusk on hetkel sellise näoga, et ma ei tea, kas kõik on ok või mitte. Võsa-pargis hakkas hõlmikpuu pungi näitama ja väikeses kivilas on ´Trollil`ka kerge nihe. Üllatav oli aga mikrobioota põdemine ja eks mul tuleb mõned järeldused teha. Poolel krundil on maa raske, kaevates jääb pinnas labida külge. Seal, kus selline savi, sinna tuleb ka ohakas oma sügava juurega pinnast õhutama. Naat on selle kõrval kuldne umbrohi.
Sellise pinnasega tegingi endale epide katselapi. Millalgi talvekuudel tundus, et oleks hea mõte seda nõlva ka lehtedega multsida, pärn, põhiliselt. Hiirtel muidugi pidu, olid kenasti varud hunnikusse kuhjanud. Siin peenras ei liigutanud ma kuni mai alguseni midagi, esimese pilgu viskasin peale. Epid olid kõik selle savi välja kannatanud, kuigi oli külmakergitusi ja kellegi käike. Sai kõik maa sisse surutud ja see maa oli külm.  Savi on üldiselt ju hea, kui õigel ajal harida ja toitaineid jagub ja niiskust hoiab ka oma kaane all, aga ... ei ole mõtet kõiki taimi ühtemoodi kasvatada, sellest ei tule head nahka.
Siis korjasin lehed ära ja potistasin mõned taimed ja viisin järgmisse kohta kosuma. Päike hakkab siia nõlvale paistma u 12 paiku ja siis juba õhtul seitsmeni. Otsustasin, et vaja neile varjuks mõned kiired põõsad istutada ja siis sellele savile lisada meie tiigipõhja turbast mulda, mis kubiseb muidugi umbrohu seemnetest, aga vahet pole, sest siin mullas on kõike külluslikult. Mulle küll meeldiks kogu seda kupatust laugjamaks teha, aga pole veel jõudnud. Põõsaid saab vaos hoida  ja tekib mingi teine vaade lisaks. Millal ma sinna jõuan, eks ole näha.

Sel kevadel tundub mulle, et nii lihtsalt ma ka ei pääse, tuleb veidi rohkem panustada :)

Rõõmustavad hunnikud. Pärast mullust nihu minekut kerge kruusaga, mis osutus rohkem saviks kui kruusaks, valisime sel aastal paremini. Kui me eelmise suve lõpul Aidi ja Oti juures talgutel käisime, siis sai oma käega head liiva katsuda. Lagedi karjäärist. Tänavu tellisimegi sealt. Liiva läheb vaja treppide tegemiseks põhjanõlvale ja siis kuuse kõrvale, sest korraliku trepita muul hooajal liikuda ei saa, libe on :)

Muld on pärit sealtsamast karjäärist ja on sõelutud ja väidetavalt järve põhjast. Sarnaneb meie turbakaga, aga on veidi tummisem. Umbrohu valik tutvustab ennast ilmselt jooksvalt.  Selle mullaga hakkangi parandama jne jne. Täpiks i-le tellisin turvast, et saaks veidi laiendada meie turba ruutmeetrit ja istutada mõned heitlehised rodod jm. Selle ala laiendamise maitse sain juba suhu, panna turvas vett imama ... mnjah, seda oleks tark sügisel teha, siis teeks seda meie suurepärane ilmastik. Turvast kasutan ka multsimiseks ja esimene kiht sai ühte peenrasse ära pandud ja kitsed hakkasid kohe pikivahet hoidma. Näis kui kauaks.

... järgneb