märts. suitsupesu ja hämmingus aednik

Aed on aprilline ja see on pehmelt öeldes põrutav. Õhk on õues linnulaulust aina paksem ja paksem, eriti kui päike väljas on.

Põõsad on juba ammu pungas ja ootel, see on ka põrutav. Minu arusaamist mööda on meil talv lihtsalt vahele jäänud ja sinna vahele võib ta selleks aastaks jäädagi.

Mulle jäi poes näppu paar nartsissi potti. Õied lõikasin vaasi ja siis kimbatuses polnudki muud teha kui surasin sibulad taimekasti (veebruaris) ja nüüd üks on õievarre teinud ja õitseb edasi. Niimoodi siis.


Reede ja pühapäev olid oivalised ja päikeselised. Reede läks küll pakkimise ja lahti pakkimise tähe all, sest kes siis sügisel teadis, et Põhja- Itaalia lukku pannakse. Reede hommikul igatahes veel ei teadnud. Mul oli parasjagu nii palju aega planeeritud, et saaksin kasvuhoones ka kõigile aeglaselt otsa vaadata. Neljapäeval tegin esimese valikulise kastmise, kohe tuli külm öö otsa. Minu kasvukas on kütteta, lisaks õhutusaken, mida täielikult sulgeda ei saa. Mullikile on kõige tõhusam ja käepärasem.  Kastmine mõjus nii, et juba järgmisel päeval lmusid igasugused otsakesed välja, tittesid ja taimi ja värki. Lisaks reipaid ämblikke, neid oli ka igat värvi: kollaseid ja rohelisi ja pruune.

Ikka Iris reticulata, aga nüüd täispäikeses. Esimene pilt on tehtud hommikul, kui päike polnud veel pilve tagant välja tulnud.

`Katharine Hodgkin`tegi alustuseks ühe õie lahti, mõne tunni pärast juba ülejäänud 15 ka või kümme, ikka vist viisteist. Pilti veel pole.

Nädalavahetusel otsustasin, et ei kiirusta ega kaeva ka maad. Mõne kraavikese uuristasin, sest vett on endiselt palju-palju.

Pühapäev oli täiskevad, lõikasin episid tagasi ja avastasin, et ka neil on õiepungad kohe-kohe välja trügimas, õues! põhjanõlval! Hoidusin nõlva korrastamisest, kuigi kiusatus oli suur.
Kõrgemal alustavad sinililled, karulaugul otsad väljas, kopsurohi sätib õitsema, õnneks vaid üks sort. Lumekupu õied on kahtlaselt suured, ei teagi,kas esimese aasta kasvamise vägi või on mingi sort, liigil oleks nagu väiksemad õied. Küll ma järgmisel kevadel aru saan.

Kuna reis jäi ära ja meil oli äkki vaba aeg nagu maast leitud, siis KSJ alustas laupäeval sauna viimase osa lammutamisega. Pühapäeval harutas ta lahti esikülje, laepealse, sisemise lauavärgi jne jne.

Mina tegin suitsupesu, väga teraapiline. Korjad vanad, märjad, mädad lauad kokku, ei hakka kõrvale tõstma, et kunagi ühel ilusal päeval kakud naelad välja ja saed pliidipuudeks, sellest tuleb hoiduda, ei kaku ja ei sae ja pliidi alla pole ka igasugust soga vaja ajada.

Vastavalt raskusastmele või sportlikule ettevalmistusele teed lauaheiteid või -jooksu või -sörki. Niisama võid ka jalutada laud kaenla all või keksida või lonkida, kärutada võib ka.

Päevakese varem oled pesu pesnud ja nöörile riputanud ja nüüd polegi rohkem vaja kui lõkkele elu sisse puhuda ja suitsupesu võib alata.

Kui KSJ oli pikalt sauna piiranud, tõi ta vintsi välja, sidus ümber seina ja tõmbas mauhh kogu sauna maha. Sellele eelnes muidugi põhjalik ettevalmistus, üleüldse, lammutamine pidi üks keeruline töö olema, kui ei taha just palklaega kuklasse saada vms. lammutamiseks on insenerimõtet vaja. :)

Palke ma lõkkesse ei ajanud, neid me veel sordime. Siis on meil seal veel korstnajalg ja müürid, mille püsimise valem on mulle arusaamatu, ohtralt telliseid.

ja siis on kõige põnevam osa - kivide paika panemine, mis sest, et enne on vaja tee teha, pinnast tasandada jne jne.

redis jälle puhta külvamata!