Lehed

kolmapäev, 30. detsember 2020

hea aasta vol 2

 Aasta kokkuvõtteid peaks ühe hingetõmbega tegema :) 



Leiud loodusest. Midagi on õhus või mullas või ilmas, sest epimeediumid, kelle õis koosneb alati neljast kroonlehest, tupplehest jne on mitmel juhul õitsenud viie kroonlehega ja seda erinevate taksonite puhul erinevatel aastatel.

aga

mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada :)

Metsa serval kasvas selline ojamõõl. Värvuselt valkjas kollakas. Jätsin ta sinna, kus ta kasvas. Järgmisel kevadel vaatan, kas leian üles.  Koht on küll meeles :) 

Iluaianduses tundub üks trend olevat ka metsalillede suurem kasutamine. Võsapargis võiks seda ehk kaaludagi. 

Teine huvitav leid oli (suur) teeleht. Mul jäi üks ajutine kasvuala, kuhu paigutasin kohta ootavad põõsad jms,  ajapuudusel rohimata ja lõpuks niitmata ka :)  Mitte et meil golfimuru oleks ;) 

Kuna ühel mu sõbral oli sellise taime ümber paigutamine ebaõnnestunud, siis ka teda ma ei liigutanud. Eks näis, kas järgmisel hooajal on midagi teisiti. 

Sõnaga - laiskus tasub ära ja seda ka igasuguste toredate isekülvide soodustamiseks. Soldanellid ja alpikannid on end külvanud, pantrilill, paradiisia ja kõik need teised toredikud. Lumeroosidel kaksan seemnekupraid vähemaks, sest neid on juba mulluseid üks pinutagune. 

Sel aastal sai ohtralt "seenekülvi"  tehtud, ma puistan järjekindlalt seenelkäigu jäägid siia-sinna lootuses, et ühel ilusal päeval ... saavad meie riisikate ja võitatikate hordid lisa. 

Sügis oli soe, sai veel novembris ja detsembriski seenel käidud, jõulujärgne lumesadu oli küll puhas talveime :)  Valgemaks läks. 

Sügisesse jäid ka 2 viimast taimetellimust, ports tundra-kanarbikke saabus õigel ajal, jõudsid kohaneda. Inglismaalt tellitud taimed rändasid paraku kuu aega ringi ja kas neist elulooma saab ... ehk ikka saab. 









teisipäev, 22. detsember 2020

hea aasta vol 1

2020 oli hea aasta. Palju väikseid rõõme ja mõned toredad seigad ja paar saavutust. Olematu talv oli huvitav kogemus, see ootamine, et nüüd kohe läheb külmaks... Oli ikka paras hämming, et talve ei tulnudki. Kerge nöök, et märtsis ja aprillis olid ööd külmemad kui jaanuaris ja veebruaris. 9.veebruaril olen pildistanud tiibeti lumeroosi, see oli küll varajane tärkamine ja ta pidaski vastu ja õitses uhkesti. Iga aastaga on õite arv suurenenud. 

Sel kevadel nautisin sibulikke, mul ei ole neid nii arvukalt varem olnud. Ikka need kõige lihtsamad ja toredamad - pärast aastatepikkust pusimist ja külvamist ja istutamist jne jne läks peotäis lumekuppe kasvama ja õitsesid veebruari algusest märtsi keskpaigani. Seemneid ma ära ei korjanud, et mul ka lõpuks tekiks veidi kevadist umbrohtu :) 

Võrkiiriseid peab palju olema, et nad mõjule pääseks ja neid õnneks närilised ei jära. Majaesine roosipeenar säras! (Ma olen mõned veel võlgu jäänud, leppisime rohevahetuse kokku, aga jäid õigel ajal maast noppimata,  uuel kevadel saavad kaugest kandist ka oma sibuliku kätte!)

Sügisel tippisin suure kivila ääred ka võrkiirise sibulaid täis. Kevadel saab neid näha. Kogus? Palju :) 

Krookused õitsesid põõsapeenra servades, palju neid järgmisel kevadel alles on jäänud pole õrna aimugi, sest seal toimus sügisel suur nahistamine ja pisikesi sibulaid olid kõik kohad täis. Ma ei hakka ponnistama, kes jääb, see jääb. Pealegi nihutasin tublisti põõsapeenra piire - see, mis kevadel oli äär, sellest sai sügiseks keskpaik :D

Lumikellukesi poetasin paar pesakonda võsapargi servale. Uskumatu, et nad nii kaugele paistavad! Ma kavatsen neid sinna veel istutada, üks lumikellukeste väli võiks ju päris ilus olla ja sekka lumeroose ja sinililli.  Selleks sai ju võsapargi alust kasitud :) 

Märtsi lõpuks oli juba täiskoormus, kasvukas läks kõik kasvama ja öiste miinuskraadide tõttu hakkas mullikile rutiin - õhtul peale, hommikul maha. See oli ühtaegu nii väsitav, kui tervendav, sest muu maailm näis puhtalt paanikas olevat ja tulla õhtul oma taimede juurde oli kosutav. Aprilli alguseks läksid esimesed epid õitsema, kasvukas lõhnas. See oleks nagu kevad kaks korda, kõigepealt kasvukas, siis õues.

Nartsisse tippisin kasvuka äärde astilbede vahele, et neil oleks oma koht kuni ma otsustan, kas rändavad mõnda suuremasse peenrasse.

Botaanilised tulbid söödi sel sügisel ära ja kuidagi veidralt alustati mulla maha kaapimisega ja pealtpoolt söömisega. Mõned jäid ehk alles, mis rooside juurde istutasin. Talv soe ja närilistel oli ilmselt ka hea aasta.


Sinililled -  neid sai nii põhjanõlvale kui võsaparki. Isekülvi tittesid oli palju, sealt võib ka toredusi kasvada, aga isegi siis, kui nad on lihtsalt sinised, ikka teevad rõõmu. Olen neid siia-sinna aednikele jaganud.

Mille poolest 2020 kevad eriti tore oli - kõik meie ülespandud linnumajad hõivati! Ma kirjutasin ühes kevadises postituses kuldnokkade kosimisest ja kuidas mu amuuri adoonise õied (2tk!) armualtarile toodi. Ohvrist oli ilmselt kasu, sest proua kolis sisse ja me saime nende laulu nautida :) 

Kammleht (Pteridophyllum racemosum) talvitus hästi ja kasvatas isegi õievarred, aga midagi läks maikuus nihu, sest õitsemine jäi toppama. Küllap hiline öökülm neid kahjustas, muud ei oska arvata, ta mul aias ka üsna vähest aega olnud. 

Epidel oli hea aasta, õitsemiseni jõudis mu lemmik - Epimedium campanulatum, kellukjas haldjatiib, kelle õied ongi just nii ümarad ja armsad nagu ma piltidelt näinud olen. Tal läks kolmas kevad, saabudes oli taim üsna väike ja see liik ei ole just kõige kiirema kasvuga. 


Mais pääsesin lõpuks puhkusele ja sain pühenduda kivila rajamisele. Plaanid olid muidugi suuremad, aga põhiasetuse sai paika. Esimene nädal kulus füüsilise vormi taastamisele, võhm oli kuidagi närvuks muutunud. Teha oli palju. 
Kahjuks jäi ära kevadine Türi Lillelaat. Õhtuti vehkisin kodukat teha, 
üsna palju aega läks, et süsteemile pihta saada, kohati oli see lausa koomiline. 
Ühe soojaga tegi KSJ põhjanõlval pakutrepi valmis, nõlva serva panime kopamehega suured kivid ja kasutasin ära ka viimased tamme servad. (Kõrged pakud seest mädanenud, aga koor tugev). Põhjanõlva kindlustamiseks on kasutatud pakkusid, turbapätse ja kive. Näidis-lahendustest puudub veel ainult painutatud ja punutud oksad :),  aga see oleks pildi juba liiga kirjuks ajanud. Kivide lahendusega harjumine võttis mul veidi aega.  Mis tegemata jäi - paekividest trepp ja elektrikapi varjamine. Mul on mõned mõtted selle viimasega seoses. 


Tekitasin korstna ümber libakännu :) Meil läheb iga tammepakk asja ette, isegi kui sellest on järel ainult mõni kiht. (pildil paremal nurgas)



Väikestest rõõmudest veel - epide seemikud õitsevad ja noorematele tekitasin eraldi kasvukoha, siin on põnevaid tulemusi oodata - igihaljaste hulgast, mõned lehtede värvumised olid põnevad.
Suureõielise haldjatiiva seemik. Meenutab veidi `Chris Norton`it.Õie läbimõõt on muljetavaldav ja leheäärte värvumine on liigile iseloomulik. Kõrguselt jääb  keskmiste hulka. Vara muidugi veel midagi öelda, peab end näitama ikka mitme hooaja vältel. 


Üks põnevamaid oma värvuse poolest on `Korin`i seemik, see tumepunane toon on imekaunis. `Bicolor Giant`külvas end ka, aga need seemikud on alles nii noored, et vaja kannatlikult oodata. Sügisene tore töö ongi seemikute grilltikkudega märgistamine. Õues talvituvad hästi, potis ju ka, aga potitaimedega tuleb varakevadel jännata - kaitsa miinuskraadide, ligunemise eest jne, sellest olen loobunud. 

Kasutaimedest. Tomatid istutasin kasvukasse aprilli alguses. 2019 kevad näitas, et lähevad küll külmast lillaks, aga taimed on vastupidavamad ja tugevamad kui need, keda soojade saabudes kasvuhoonesse istutada. Tomati saak oli tänavu väga hea, sama ka paprika puhul. Kuumaasikad andsid kõvasti saaki ja tegid rõõmu meile ja lastelastele. Retk kuumaasikate juurde oli klassika :) (lähme vaatame, mida maasikad teevad). Vaarikad hilinesid saagiga, kuigi nad on mul päikeselises kasvukohas. Isegi viinamari üllatas paari kobraga, taimed veel noored.
kasvama läksid ka hilissügisel potti pistetud viinamarja pistoksad. Ma ei saagi aru, miks nendega nii palju janditakse ja külmas hoitakse ja kevadel siis alles pannakse. Isa on viinamarju kogu aeg niimoodi paljundanud ja edukalt, aga see on muidugi juba uus teema.

Kaks poogitud pirnipuud said oma lõpliku kasvukoha ja puid istutasin ka võsaparki, nt papa Enno käest saadud pärna ja hiljem veel kaks pärna, kellest ühte nimetan ma Muhu pärnaks :) Jaapani juudapuulehik ja üks hariliku sireli sort. Hõlmikpuu kasvab hästi, kahe aastaga on 20 cm juurde kasvatanud. Puhas rõõm!

Kuusehekil oli hea aasta ja muud kuused viskasid tänavu kõvasti latva. `Rydal`kasvatas suve jooksul muljetavaldavad juurdekasvud. 
Pildil veel kevadine olek. 

...




ja siis meie rodod!




... järgneb












 











esmaspäev, 2. november 2020

vembrisse

Oktoober 17. laupäev oli jahe ent päikeseline. Kitsed nosivad juba mitmendat nädalat kurerehade lehti, esmajärjekorras tumedalehelised, siis juba heledamad ja lõpuks Geranium renardii lehed. Aed-mõõl sobib neile ka, nad otsiks nagu karvasemat ja karedamat kraami. Taevale tänu, epide lehti nad pole õppinud sööma :) võõras värk. Hakkasin elupuu vormidele võrku ümber panema, need on järgmine valik, kui rohttaimed külmaga ära vajuvad.

Kaskede lehed hakkavad hõrenema ja võsa-park hakkab läbi paistma, natuke nukraks teeb, et valge aeg nii jõudsalt kahaneb. Kasuaias saab veel vaarikaid ja kuumaasikaid. Nädalavahetusel küürisin kasvuka puhtaks. Eile tuli esimene lörts. 


Nüüd on turbapeenra värvide aeg, kuigi jah, roosid õitsevad endiselt uhkesti. `Pink Blanket`on avanud teise kihi õisi. Kännasmustikad on uhke sügisvärviga.




Maha on  panemata selle hooaja uued sibulikud. Ostsin juurde võrkiiriseid ja lisaks ka botaanilisi tulpe.  Plaan  oli sibulikega sel nädalavahetusel tegeleda, aga ei jõudnud, tuleb nädala sees ära tippida.

Puud on veel lehes, isegi lepad. Sel aastal ma linnast lehti ei too, vaatan oma krundil ringi. Metsa-augud on veel veevabad, sealt saab head kraami ja põhjanõlva tarbeks on mul üks hea koht lehtede varumiseks. Mänd on ohtralt okkaid poetanud ja nii jagus kivila servas kasvavate epide multšimiseks üks pangetäis. Eks ole näha, kuidas sügis tuleb, paar nädalavahetust on ehk püsikülmadeni aega, võib-olla ka rohkem.  



1.november
... 
Mõtlesin täna sellele, kuidas mu hooaeg on aastatega aina pikemaks veninud. Üks põhjus on muidugi soojad sügised. Tänavu räägitakse, et olevat eriliselt soe, aga viimased kolm sügist ongi üsna leebed olnud. September oli pikalt soe ja oktoobris vaid üks kerge naks külma. Tuult on vähe olnud ja sadanud ka mõõdukalt, vähemasti meie tiigi veetase pole oluliselt tõusnud ja metsa-augud kannatavad isegi peale minna.

Kraamisin taimeplatsi musta kile üles ja tuulutasin kevadeks katteloore. Kogusin kokku lepalehed ja muu kraami, millest mulda saab. Tavaliselt jõuavad lepalehed novembriks "haihtuda", sedapuhku sain jaole. 
Puistasin osa põhjanõlvale ja osa läks lehekomposti tegemiseks.  Võrgukomposter on aeglane viis lehekomposti tarbeks. Kihid on tublisti kokku vajunud, iroonilisel kombel on kompostri kõrval olev lehehunnik jõudnud mullaks saada :) 

Kaselehti pole jõudnud veel kokku kraapida, sest need püsisid pikalt puus ja siis jälle polnud mul selleks aega. Üks osa segunes männiokastega ja tulemuseks oli huvitav multsisegu.

Mul on ikka veel istutamata üks Hamamelis x intermedia 'Arnold Promise', sest üks kasvab põhjanõlval ja ' Orange Beauty' suures kivilas ja üks sort on suurte puude vahel, see peaks 'Diane' olema. Sõnaga, tegemist on dubletiga :) ja ma pole talle kohta veel leidnud. Mõlgutasin loobumise mõtteid, nüüd siis värvus ta nii et raske mööda minna :) 
See, et lehtede sügisvärvus oleneb mitmest põhjusest, pole mulle uudis ent nii ilusat ranti pole ammu kohanud :) Puhtalt uudishimust tuleb talle koht leida, et näha, kas ta kordab tulemust mõnel teisel soojal sügisel.

Värd-nõiapuu kasvab ju aeglaselt, aga ega ta igavesti nii väikeseks ja aeglaseks jää, sestap tuleb loobuda sellest mõttest, et istutaks kuhugile akna alla :D  Põõsapeenrasse ka ei taha panna, see on juba parajas suuruses, eks ma pean seda ka meeles pidama, et siin aias tegutseb üks aednik ning pole mõtet ennast üle koormata, siis pole enam tore. 

Käisime KSJ-ga Hiiumaal ja võtsime aega olemiseks. Mina jõudsin rohkem metsa ja mere äärde. KSJ-l oli lestadega toimetamist (mulle kala puhastamist ei usaldata, jee!) Mina kõndisin metsast mereni ja tagasi.




Vihm oli hõre, tuul pihustas viimasegi. Enne mind oli rannas rebane käinud ja koer jälgi teinud. Adru oleks saanud kotti ajada või minu seenepange, aga lonkisin niisama, see oli nii mõnus. Pildistamiseks pilves, aga siis tuli päike ka korraks välja ja vikerkaar. Pöörasin metsa tagasi.



Ega seal eksimise võimalust polegi. Ühel pool meri, teisel pool tee. Liikusin tee poole ja avastasin, et aed ees. Saartel ja rannikul tähendab aed enamasti seda, et kusagil on veised või lambad või hobused või ...
Kujutlesin korraks filmi "Siin me oleme", kus prowwa  karjus appi, appi ... Ma olen kohtunud korra ühe uudishimuliku karjaga, see oli huvitav kogemus pehmelt öeldes :) ja andis meie paadimatkale vürtsi juurde :)  

Hakkasin aiast kaugemale liikuma ja tagasi sinna, kust ma tulin. Keegi oli metsa veidi nihutanud, aga õnneks mitte väga ) Jõudsin väikesele lagendikule, mis oli lehterkukeseeni otsast otsani täis. Korjasin pange täis ja liikusin edasi ja leidsin raja jälle üles. 

Männimets on eriline, nii palju valgust ja selgust! Sõin mustikaid ja pohli ja leidsin ühe koha, kus kukemari mustas. Ma pole sellist marjade rohkust ammu kohanud, mandril teevad korilased juba pooleks septembriks puhta töö. Malvastes oli mere poole liikudes lehtpuid ja madalamat maad ja põdrakärbseid.

Teisel päeval käisime minu tungival nõudmisel Ristnas. Siin oli lihtne, nagu metsa varjust välja astusime, saime kohe märjaks. Esmalt esikülg, pärast selg :D tuul oli lihtsalt nii tugev ja vihm jämedam, aga see puhub su eriliselt klaariks.  Korralikuks matkaks või retkeks on ikka õiget riietust vaja.  

Meie panus Hiiumaa floorasse :)  Quercus robur `Stryptemonde` Kohtume harva, aga rõõm seda suurem. Pärast dendroloogia seltsi suvepäevi, nüüd juba mitu  aastat tagasi, ostsime Tartust paar põnevat tamme. Kivitamm ( Quercus petraea) istutasime Tondilossi põllule, ´Stryptemonde` Hiiumaale KSJ vanaema talu õuele.


Läks vuhinal kasvama. Nüüd uuendasime kaitsevõrku ja mina pügasin heina maha, et hiirtel poleks pesakohta.
Hiiumaal näikse tammed puhtad olevat, nii meie tammeke ka. Sügisvärv on tal kaunis.Lõhislehine `Stryptemonde`sarnaneb `Pectinataga`, lihtsalt tema lehehõlmad on kitsamad.  



Ma loodan, et ta sirgub suureks puuks ja et ühel ilusal päeval seisab keegi tema võra all ja tunneb temast rõõmu.

Mõnusat vembrit kõigile!




teisipäev, 29. september 2020

kivila 2

 

Suurest kivilast. Selle ala üle on mul väga hea meel, sest ma ootasin, et ma saaks ta paika juba esimesel hilissuvel. 

Algus on klassikaline - kivid, okaspuud, kõrrelised. See on nö põhiraam, millest võib edasi arendada sellist suunda nagu aednikule meeldib. 

Mis asja veidi keerulisemaks teeb - koht on päikesele ja tuultele avatud, varju on siin väga lühikest aega, s.t. okaspuud ja varakevadine päike. Esimesed sügistuuled puhusid ogaputke pikali :)


Siin on suurtest kividest abi - need annavad mõnele taimele varju ja hoiavad niiskust. 

Rajatud on see nii, et väike kivila, mis kruusa peal, läheb sujuvalt üle suureks kivilaks, mille pinnas on lõuna-osariikidele omaselt savine. Pärast sauna fassaadi lammutamist rulliti seda pinnast muidugi nii palju edasi-tagasi, et ega see mullale kasuks ei tulnud. Istutades segasin kotimulda istutus aukudesse, et juurdumine oleks hõlpsam.

Kuna meil on aias avarust ja rohelust piisavalt, siis olen lisanud värve ja tekitanud kontraste. Serv läheb üle turba peenraks, mille katkestab suur harilik kuusk ja kelle hommikupoolses küljes asub põhjanõlv, aia varjuala. 






Üleminekud. Kuna ma tahtsin katsetada erinevaid lahendusi, siis "peitsin" lubjakividest kivila kiiluna suurte maakivide vahele. Loomulikult ei ole see valmis :) , hakkan juba sellise vaatega harjuma. Lõpuni ei saa seda veel teha, sest serv, mis jääb murukamara poole tuleb toetada suurte kividega. Siit peab aiatraktoriga läbi pääsema. Mõned taimed olen siiski paika pannud. Pinnaseks segasin liiva mullaga, rohkem liiva, vähem mulda.



toores külgvaade :) Lubjakivi meil on. Neid on siin kunagi radadeks kasutatud ja neid kerkib. Lisaks tõi KSJ ühe platsikese jagu treppide tegemiseks.




Mis võib nihu minna? See väike osa on madalamal ja voolava vee pärast ma ei muretse, see läheb allapoole, aga niiskus võib siin küll suurem olla ja temperatuurid madalamad. Vaatame, kuidas sellega läheb. 

Kipun end kordama, et kui kopamees kive paigaldas, siis ei märganud ma, et suured kivid said kuidagi ebaloomulikult ühtlase rivina, liiga korrapäraselt siis. Minu plaan on seda korrapära hajutada. Kive esialgu kangutama ei hakka, asja saab parandada taimede või teiste kividega. Ütleme nii, et ma pole veel sellega kuigi kaugele jõudnud. 

Lisatööd tekitab kivide vaheline pinnas - hea koht umbrohule, pluss äär. Mõne prao istutan täis, see serv jääb päris pikalt varju. Liivaga täitmine  ... ei ole ka mõtekas. Kive täis toppida - see umbrohutõrjena ei tööta, siis peab enne rohimist kivid eemaldama. Eks ma mingi lahenduse leian. Suure kivila eest läheb tee, mida mööda saab nt traktor vms sõita. Kõrgus maapinnast ehk kivide kõrgus on u pool meetrit.


Kivila rajad, neid ei ole veel. See lohuke, mis pildilt paistab, saab varsti mullaga täidetud. Praegu olen toimetanud nii, et silun oma astumised üle.

Taimed. Kõrgekasvulisi põõsaid siia ei tule, üks nõiapuu välja arvatud, värd-nõiapuu (Hamamelis x intermedia) `Orange Beauty`, ta on aeglasekasvuline. Valitud õitsemise aja ja värvuse järgi. Okaspuu vormidest muidugi korea nulg `Green Carpet`, üks mu lemmikuid, sest ta ongi sellise kasvukujuga nagu lubatud - laiuv, aga kompaktne. Paar pinnakatteroosi, `Pink Blanket` ja `pean nime vaatama :) `punaseõieline. Mulle meeldivad lihtõielised roosid, õied ei lähe vihmadega lappama. 



Kõrrelised. Kõrgeid kõrrelisi kasvab mul siin-seal ja ma olen nendega väga rahul. Suur kivila on sisuliselt vee ääres ja maja poolt vaadatuna on kõrrelised nagu kerge kardin või õhulised sambad. Nad on vastupidavad ja nendega on vähe vaeva. Olen alati tahtnud kõrreliste ilu esile tuua, nad sobivad oivaliselt igasse koduaeda, aga neid kohtab rohkem avalikus haljastuses.

Ainuroog (Hakonechloa macra) Lisaks liigile on mul aias hetkel neli sorti: `All Gold`, `Aureola`, `Albostriata`ja sellest suvest ka `Nicolas`. Seni olen neid põhjanõlval kasvatanud, sel kevadel kolisin/jagasin mõned sordid ümber. Meil võib ta külmaõrn olla ent siiani on kõik kenasti vastu pidanud. Pmäel kasvas liiga kuivas kasvukohas ja oli seetõttu veidi aeglane. Sordid on värvikad, aga liik ise on ka väga sümpaatne sahistaja.





Hall aruhein, ( Festuca glauca) . Kruusas tegid sipelgad sinna pesa, nii et enne kui ma nad maha istutasin, leotasin sipelgad välja. Väga vastupidavad tuustid, peab ütlema. Ostetud kaubandusvõrgu sügis müügist 2015. Muud ma nendega polegi teinud kui teatud aja tagant käsi-rehaga kamminud. 


Harilik alang `Red Baron`. Alguses istutasin ümber ühe puhma, siis vaatasin, et võiks rohkem olla ja lisasin väiksemaid. Kõrrelistest olen siia istutanud veel roog-sinihelmika sorte, nt `Transparent`, `Windspile`, `Cordoba`jne. Luht-kastevart jne ja muidugi igihaljast kaerandit.

Pmäele maha jäänud lemmikute asemel ostsin uued: jaapani männi (Pinus parviflora) `Shirobana`, kes eelmises aias kasvas väga uhkeks ja ilusaks, jäin teda igatsema. Hariliku männi (Pinus sylvestris) `Doone Valley`, kes kõrbes ära pärast ümber kolimist. Teda pidin kauem otsima, Lätist leidsin lõpuks.
Parema koha sai jaapani lehis (Larix kaempheri) `Tunis` ja nibin-nabin paar kuuse- ja  nulu vormi. Siia ikka mahub päris palju :) 

Mikrobioota (Microbiota decussata) `Carnival`vireles ootepeenras kaks kevadet. Uues kohas on ta suurema  osa ajast  kivi taga varjus. Vaatan, kuidas edenema hakkab. Mulle mikrobiootad meeldivad. 



Ühe poolvarjulise serva jätsin epimeediumitele. Nemad said paika üsna alguses, et neil oleks aega päikeselisema kasvukohaga kohaneda. Järgmisel aastal on nad juba rohkem nähtaval. Tanaka pärgenelas peaks üle ääre kaarduma ja neile kerget varju pakkuma.

Kui eriti olulised olid paika saanud, hakkas see faas, mis on rajamisel veidi mängulisem või loomingulisem - kerad, tuustid, sambad ja värvid. Vaatad üldpilti lähedalt ja kaugelt ja otsustad, mida sa lisada tahad - ümarat vormi või õhulisemat või rahustavat igihaljast. Mõtled kevadele ja mõtled sügisele, kuidas see kõik siis välja näeb. See on huvitav ja pausidega töö. 

Scmidti puju `Nana` istutasin põõsapeenrasse eelmisel sügisel. Varakevadel olin kindel, et nüüd kooleb liigniiskuse kätte ära. Kolisin ära ja terve suve ta muudkui laienes ja laienes. Äärmiselt ilus värvitoon ja kaunis vorm.


Sügisel ostsin paar kidurikku juurde, need juurdusid kärmesti ja on kosunud. Ma loodan, et järgmisel hooajal on mul siin kolm helendavat paksukest. Näis.

Sügise peale mõeldes istutasin suvel kauni kukeharja (Sedum spectabile) `Icebergi` Kompaktne, madalakasvuline ja valgeõieline. 

Lähiajal tipin kasvama võrkiirised ja mõned botaanilised tulbid, et kevadel oleks pilt rõõmsam. 

Laskumine vee äärde - väga pidulikult kõlab, teostus on veidi konarlikum. KSJ-i heakskiitu see ei saavuta :) , sest astmed on ebaühtlase vahe ja kõrgusega. Otseteed läbi kivila ma ei teinud, alla saab nii vasakult kui paremalt. 

Veel tähelepanekuid - suured kivid on tugevad magnetid väikestele lastele, neid lihtsalt kisub sinna turnima, eriti selles faasis kui taimi veel pole. Ilmselt kisub ka siis, kui taimed on paigas. Laste tarvis oleks mõistlik rajada mingi alternatiivne.

... pärast paari nädalast pausi sai kivilasse lisatud vana linnapuu, pärna tüvi. Sellest aga järgmine kord, koos turbaservaga.