Lehed

esmaspäev, 30. detsember 2019

detsember 29 2019

Talv on ilmselt nende mägede taga. Eile, pühapäeval 29.dets. oli päevane ilm täitsa talutav. Tuul vähekese lõikas, aga puude vahel mitte nii valusalt. Mul oli muidugi kihid ümber, vest ja fliis ja vest. Tööd tehes hakkab kiirelt soe.
Õhtuks tuul tugevnes ja hakkas sadama jäävihma. öak. Kui mu kaktused selle talve üle elavad, siis on kõva sõna. Praegu võivad nad sama hästi veetaimedeks juba kvalifitseeruda.

Hommikul lugesin Õnnepalu "Aakrit" ja see viis mu mõtted hoopis taimedele, et kuidas nad on äärmustes, s.t. see soe detsember ja sademete hulk... ja kuidas taimedel on maa sees alati parem, sest vesi ju läheb ära, valgub lõpuks ... kuhugile ja kui on kallakut siis ehk sinna, kuhu vaja ... ja mõtlesin ka sellele, et ma loeks hea meelega Õnnepalu aiapäevikut, kui see tal muidugi olemas on. :) Kui ta taimedest kirjutab, siis mul tekib lugedes see äratundmishetk ja mõnikord saan teada ka midagi uut, see on värskendav.  Ühe sõõmuga ei loe, palju saab, sest enamasti on need raamatud kirjutatud lahtilaskvas võtmes, ju ma siis ei jaksa nii palju korraga lahti lasta. Sellest pole ka midagi, ma saan nende tekstide juurde naasta, kui ma tahan. 

Vahel on mul kahju, et ma pole õppinud botaanikat ja bioloogiat, mulle tundub, et botaanikud ja bioloogid teavad taimedest kõike või siis vähemalt palju :) . Nojah, keegi ei keela ju botaanika õpikuid sirvimast või mis :)

Tagasi hommiku juurde, et kuhu mu mõtted edasi ekslesid. Igihaljastel epidel on teadagi järgmise aasta kasvupungad juba sügisel näha. Mõtlesin, et kuidas see soe detsember neile mõjub, kui nüüd külm peale tuleb, ikka veidi käredam kui senine -5C. Võib-olla on paremgi kui talv väga külmaks ei lähegi? Mul on nad nüüd muidugi lehemultsi all, aga äkki on liiga soe. Võeh.

Suunaks nüüd oma tähelepanu sellele mis nägu aasta  2019 oli.

HEA
:) 





reede, 27. detsember 2019

jõulu-udu. talikülv

Pööripäev on nüüd siis möödas. Sademed saabusid uduna. KSJ andis mulle vaba õhtu ja siis ma sortisin seemneid ja kirjutasin olulist kirjatööd ja sukeldusin raamatutesse jms.
Otsustasin esimese satsi talikülvi ära teha, ma oletan, et talv saabub jaanuaris, nt teisel nädalal ja siis ei viitsi enam mullaga jahmerdada.

Pärast sellekevadist Seemneraamatukogu talikülvi töötuba said mõned võtted üle lihvitud ja tüütu kleeplindiga sahmimise asemel tegin rohkem lõikeid.

Võtsin 5L plastpudeli, lõikasin pooleks, tegin põhja auguliseks, naelaga, sest mul ei olnud kannatust õues tinutaja soojenemist oodata.  Sälgutasin küljed nii alumisel kui ülemisel poolel, et saaks pudeli jälle kokku panna. Muld sisse, sildid valmis ja siis ma külvasingi. Lõpetuseks pudelid kokku vajutet ja kleepsuga rist peale, et liiga palju sademeid sisse ei tuleks. Korraks jäin kahtlema, et äkki piisab ka ühest jutist, aga noh, ära saab alati võtta :)

Pudelites külvid taimekasti, kus veel mullune muld sees, mis ei ole võib-olla kõige parem variant, sest seal võivad muud külvid arenema hakata, aga pmst hoiab see mullakiht ka  niiskust.

Esialgu panin kasti, eks kevadel, kui tahan kasti külvi teha, siis leian pudelitele mõne teise koha.
Tahaks teisi meetodeid ka kasutada, näis, kas jõuan/viitsin.

Igatahes algus oli tore, näis, kuis edeneb. Seemnete hulgas oli juba üsna vana 2016.a. Meconopsise seeme ja selle hooaja Anemonopsist (olgu lahke andja kiidetud!) ikka macrophyllat. Jaapanist saabunud J.dubia variegata seemned ja huvi pärast veel katsetuseks Ranzania japonicat ja ka veidi tiibpojengi ja lihtsalt Pulsatillasid. Põhiline, et mul jaguks hoolsust kevadeks ja  kannatlikkust, et ma liiga vara ei loobuks. Anemonopsis võib idaneda ka alles teisel aastal vms.

Mõned pudelid on veel vabad ja karpides on ka ruumi. Kesse neid kevadel valvata jõuab, ei tea, eks ikka mina. Lihtsad lilled on veel puhta külvamata.

Jõuab, kõike jõuab ja see ongi mõnus, see tunne.


esmaspäev, 9. detsember 2019

langevad riidad ja suhistavad tihased.

Nädalavahetus.

Kõige toredam hetk täna hommikul, (pühapäeval),  oli see, kui avasin sidina peale tagaukse ja vana kask oli täis toimekaid sabatihaseid. Neid oli palju ja nad on nii ilusad. Pikalt ei peatu, suhistavad jälle edasi.

Reedel lubati linnarahvale  tubast nädalavahetust, et sajab ja puhub. Maarahvast seda sorti teated ei heiduta, elad ikka nii nagu õues on, mitte nii nagu lubatakse :P
Mina sukeldusin võsa-parki, siin on ilmastiku nähtused väiksema mõjuga :)  Laupäev oli pilvine, sadama hakkas viisakalt õhtupoole. Mulle meeldib kui aednikuga arvestatakse.

Võsa-pargi ääres on harilikul kuusel õnnestunud end külvata siia-sinna. Kuuski on igas suuruses ja kuna me võtsime pajusid vähemaks, siis on suuremad neist saanud end lahedamalt välja sirutada, valgust on rohkem. Huvitav, ma pole käbisid täheldanud, kuidas nad siis ennast külvanud on? Suurest lodumetsast tuulega? Lindudega? Käbidega? Oravad toimetavad meil allpool, seal, kus naabritest allapoole on tammed ja sarapuud.

Kaski on samuti igas mõõdus ja suuruses.
Endiselt domineerivad pajud, ma loodan, et mõne aasta pärast on pilt juba teine. Hakatuseks on istutatud  kanada tsuuga (2018 kevadel), hõlmikpuu (2019), hollandi jalakas `Wredei`(2019) ja põõsastest Maacki kuslapuud (2019). Need on siis võsa-pargis. Üks hariliku kuuse vorm andis ikka 2019 kevadel otsad, küllap sai kolides liiga väike juurepall, kitsed ka järasid, sest võrku polnud.
Võsa-pargi servas on pihlakal õnnestunud kanda kinnitada. Muld on siin saviliiv, üksikutes valgemates kohtades veidi rammusam, seal metsvaarikas ja nõges.

Kanada tsuugale uus kasvukoht meeldib, läks kohe hooga edasi, vaatamata 2018 a kuumale suvele ja vähesele vee hulgale. Küllap tal oli aeg nii kaugel. Ostes oli ta vaevu 40 cm kõrgune, Pmäel kiratses ja kiratses, siin on tema kasvukoht ilmselt parem, konkurente vähem. Võrgutatud, sest muidu oleks kitsed ta ammu pintslisse pistnud. Mulle meeldib väga tema pitsiline okasrüü.
Roheline tuust keskel ongi kanada tsuuga. Vahemärkusena, kanada tsuuga on minu aias esindatud nelja sordiga, kaks on tuntud `Jeddeloh`ja `Nana`, kaks on variegatad, `Eisberg (Iceberg)` ja `Gentsch White` sün `Variegata Gentsch`. Kirjutasin neist 2016.a. Kääbussordid kasvavad põhjanõlval, variegatad passisid kolimise pärast, nüüd on kasvuhoo sisse saanud, aga ei mingit kihutamist muidugi, ikka mõõdukalt. Päritolu Nurga Puukool.




Pühapäeva hommikul saime päikest näha ja suisa lõunani, siis tõusis tuul ja läks pilve. Pildil meie krundi lääneserv ehk vaade maja poole. Siia peale ei saa mitte mingi masinaga, päideroo varjus on kuni poole meetri kõrguseid hunnikuid. Tasapisi uuristan :D eriti siis, kui lumeta talv/sügis kestab.



Siin ääres sai juba väikese niidukiga klaarimaks.Vaade maja poole.


Pühapäevane teema oli komposti katsetused 2. Linnast toodud puulehtede segu pärn, tamm, vaher sai paigutet aiavõrgust tehtud komposterisse. Tammelehti on üksikud, näis kuidas komposteeruvad. Puhtalt tammelehtedest tehtud kompost võtab aega vähemalt 3-4 aastat kui lehti ei purusta. See on minu varasem kogemus eelmisest aiast. Kogusin tammelehed musta kilekotti ja viskasin suviti mulda sisse. Seisid mul vanade kuuskede all. Lõpptulemus oli selline huvitav, liistakuline muld.


Lehekompost on mu unistuste muld, küll mina sellele kasutuse leiaksin :)  Kui soe püsib, tõstame biojäätmete komposteri alumised kihid välja, need on juba 2 aastat laagerdunud. Köögipeenradesse seda mulda ei lisa, mul on vaja kanalka ehitamisega seoses põhjanõlvale veetud savikihti parandada.
Kogu see septikute värgi hiline rajamine muutis mu plaane, kevadeks on lisatöö juures, aga noh on nagu on, seda süsteemi oli hädasti vaja, sest vana küll ei toiminud, taevas teab, kuhu see vesi läks, ei imestaks kui maja alla.

Männi alt kogutud okkaid kasutan maasika kastides ja turbapeenrasse kukkunud kihti ära ei korista.
Tagantjärele tarkusena oleksin võinud neist vanadest turba aukudest mullakihi kuhugile kõrgemale toimetada, enne kui kõik vee alla jäi, aga eks ma saan seda mõnel teisel kuival ajal teha. Teine aasta läheb, kogemusi koguneb.

Võsa-pargis on riisutud kraam aunades. Kaselehed on muidugi juba kevadeks haihtunud, nendega ma end ei vaeva ja puudele peab ju ka midagi toiduks jääma.

Kompostikatsetus nr 1 läks vett vedama, s.t. toodud puulehed on nüüd täielikult üleujutatud ja eks ole näha, mis sellest lõpuks saab.

Pühapäeva lõunast tegime kiire metsas käigu, et lehterkukeseeni leida. Põlvamaal oli tublisti külmem, lumekirme siin-seal põldudel metsa ääres,  Palo järvel kerge jääkiht. Seeni ei leidnud, ohtralt murdunud oksi ja ka puid metsas sees ja metsateedel. Tuhandeid kauneid samblikke... mets oli ilus.


Pärast oli eriti õdus KSJ kala süüa ja jõulupuhkuse plaane arutada, et kuidas me pööningut vallutama hakkame.  Muide, hääd sõbrad, kas keegi vajab mõõdukas koguses tuvisõnnikut? Ma võin pakikesed kokku panna küll :D

Täna hommikul siis selline harvem nähtus nagu hoovihm detsembris koos päikese, (jõleda) edelatuule ja vikerkaarega. Sedapsi siis.

KSJ pani minu rõõmuks majale jõulutuled! Kuuske me tuppa ei too, las kasvavad õues ja toas ruumi pole, läheb ümberehituseks. No ja mu ahjupuude riit varises veidi, saab jälle puudega hullata :P

esmaspäev, 2. detsember 2019

vaikiva trolli päev... nädal.... kuu ... päike ...

Novembri viimane nädal oli tihe. Olgu selle valgusega kuidas on, novembris ju polegi teist.
Laupäeval olin päris rõõmus, et saab valgel ajal õue ja valge osa päevast lõpetasin võsa-pargis.
Seni, kuni lund pole, teen rada ja kuhjasid päideroost ja sellest paksust kulu-vildist, mis aastatega kogunenud on, heinareha ja hark on sobivad tööriistad. Kevadel saame siia uusi puid istutada.
Kui päideroog läinud, saavad ehk teised metsa- ja niidutaimed uue võimaluse ja siis saab siin ka jalutada, mitte kahlata.


Kerge miinus, päikeseline. Kasvuhoones veel plussis. Miinuskraadide öine maksimum novembri lõpus küündis sinna -9 kanti. Muidu suurt aru ei saanudki, hiirte hordid pressisid sisse.
Järvele tõmbas jääkihi peale, allika juurest on veel vaba. Pärast esimest selle sügise jää sulamist käisid kalad pinnal lustimas ja massiliselt. Nüüd näis jää paksem olevat ja keegi uljaspea oli sealt muidugi üritanud üle minna. Jäljerada. Kitsed need ei olnud.
Pühapäeva laisk hommik lasi kitsedel vabalt ringi jalutada, tavaliselt olen mina sel kellaajal juba väljas. Pildile jäid kaks, kolmas, ma oletan, et mamma, uitas põllul.
Käisin pärast vaatamas, et mida söödud on, ehh, ühe väikese rodo unustasin võrgutada, pungad söödi ära muidugi.



Pühaba õhtul oli Pihlaka talus üks õdus ja tervistav õhtu. Suisa nii tervistav, et mul on täna vaikiva trolli päev, mis seisundina on muide väga mõnus, rääkida ei taha ja polegi midagi öelda ka. Tore oli üle pika aja kokku saada ja uudiseid kuulda, et kuidas sõpradel läheb no ja siis näpuotsaga seda ka, kuidas maailmal läheb ja eesti aiandusel üldiselt :P

Ahjaa, hommikune lumevaip tõi lagedale neljajalgsete rajad. Ühel kassil on küll üsna veider kulgemine olnud, huvitav, kellel tema külas käis?  :)

Vaikiva trolli päevad Tondilossis ja kaugemal on tänasega siis välja kuulutatud :) Olge terved ja rõemsad...


3.dets hommik