Lehed

kolmapäev, 18. september 2019

mis värk siis tegelikult on. kisub sügiseks, fui.

3.09.19. Tee või tina, aga september läheb ikka istutamise peale. Pühapäeval tegin oma põõsalaboris veidi inventuuri ja taimi, mis peavad maha saama jagub endiselt ja mitte vähe. Muud ju polegi, aga kevadised külmakergitused ... kes neid teab.

Roosid ja pojengid. Maja ees on ühele poole äärekivid pandud, muld lisamata. Roosid on teise ringi peal, need, kes sai tagasi lõigatud. Teine aknaalune on kaoses, kask on liiga lähedal ja vihmaveetorul  oli tropp ees ja peenrast muld minema uhutud. Süüria hibisk, mis sellel hooajal külmaga pihta ei saanudki, loob õienuppe. Puispojengid oleks vaja hädasti ümber istutada, aga aeg aina läheb. Siin suurt valikut polegi, nad kas lähevad välja või ei lähe. Südajas aktiniidia, sindrinahk ei värvunudki siin. Mingi jama sellega. Süvenen hiljem. Roosid kolin siit küljest ära. Vist. Väike plaan on karukelladega, minu meelest võiksid nad varakevadel siin õitseda, need vulgarised, roosid magavad ju sel ajal nagunii.  Lehetäid ka karukelli ei armasta, pulsatillad on ju karvased ja hiljem karedad. Kombinatsioon roosid naistenõgesega kuulutan läbikukkunuks, sest nad olid  hilisemad ja siis võtsid hullud mõõtmed. See maja sein on päikesepoolne. Ma kaalusin muide kaktuste peenart siia ja võib-olla aasta-paari pärast, kui roosid on aeda hajutatud, teengi selle ära. Võimaluste rohkus on vaimustav.


18.09.19. Nädalake hiljem või varem, Kesse enam mäletab, raamisin aknalused peenrad ära. Kasutasin vana kõnnitee äärekivi, seekord koos abinööriga, et rida ei vonkleks,.KSJ pani nööri paika ja natuke mängisin vaaderpassiga ka. Hoopis vähem aega kulus. Puispojengid istutasin kasekasse, seal on paar kohta, mis tuulte eest rohkem peidus.
Äärekivi oli vaja selleks, et muld minema ei vajuks, voolaks vms. Välisukse kohal on väike katus, mis on oma konstruktsioonilt veidi ebaõnnestunud, mõlemalt poolt tilgub/jookseb vesi peenrasse, seal suudab kasvada vaid naistenõges. Lisasin uut mulda, roosidele näis väga meeldivat. Kui valmis sai, olin endaga ülimalt rahul. Kui kogu õu on täis poolikuid projekte, siis äärmiselt tore, kui mõni lõpetatud saab.


Roosil kui monokultuuril on üks puudus, kui neil aeg läbi saab, siis on kõik korraga tühi ja otsas. Sestap meeldiks mulle neid kombineerida okaspuu vormide või kõrrelistega. Kõrrelised muidugi on kevadel sama koledad kui roosidki :) Lavendel ka.


`Pomponella`lõikasin vahepeal tagasi, peale esimsest õitsemist ja nüüd on jälle ilus.  Sellel pildil talle nii iseloomulik olek ei väljendugi. Ma ostsin ta kunagi puhtast romantika puhangust :D Mulle meeldib roosi-muster- tassidel, kannudel, kleitidel (ohkan).


Süüria hibiskile sobis see septembrisoe. Õis on ikka sinine, mis sinine. Ilmselt on mul kusagil kotis alles ka sordinimi. Taim ise Valmiera Depost, ostsin naljaviluks ja katsetamiseks. Päris hästi on tal läinud sel hooajal.

















 3.09.19. Pojengid. Natuke jagasin, natuke vahetasin, natuke istutasin ümber ja kui jõuan, siis seda saab ka septembri lõpus teha. Savisaar just kirjutas kusagil, et kõige parema tulemuse annavad sept-okt ümber istutatud pojengid. Mingid jupid on potis veel kolimisest, kes nad on, pole õrna aimugi. 
Pojengidest sai kerge kaar, mis vihjab järgmise kaare poole, mis omakorda vihjab järgmise, veidi jäigema kaare poole, mis vihjab lõpuks põõsapeenra kaarele jne jne. Tegelikult saab ka lihtsalt otse vaadata :) Hortensiad said maha ja helendavad nüüd hämaras.

Kasuaed: neli karusmarja, neli mustsõstart, vaarikaid, kaks murelit, üks õunapuu, toompihlakad on kasuaia piiril ja kuhugile tuleb mahutada veel kaks pirnipuud, aga need on alles pikukekesed, poogitud ja potis. Viimarjadel oli tänavu kohanemise aeg. Sügisesed pistoksad, mis oli terve talve potis, juurdusid kevadel ja istutasin maha, kasvavad. Pluss ebaküdooniad ja nagunii midagi veel, mis praegu ei meenu. Maasika-kast ja kuumaasika-kast. Tea käest saadud talikülvi tomatid, kes kasvukasse ei mahtunud, istutasin pojengide juurde, sest seal oli ruumi, päikest ja soojust ja tuult. Nüüd hakkab esimene punaseks minema, taimed on tugevad, püsti ja miljon haruga :) Kui läheb väga ropuks nende ilmadega, siis istutame kasvukasse. :P Kartulid kasvavad, üks hakkas õitsema. Kõrvits on märkamatult mõned nunnud kasvatanud. Tänuväärne taim, see kõrvits.

18.09.19. Võtsin nädalavahetusel söögiks kartulit :) Ütleme nii, et miinusesse ei jäänud, juuli alguses maha pandud kartul suutis kasvatada 2 suuremat ja siis pisikesi mugulaid ka. 1 traatuss ilmus ka välja kogu selle lahmaka peale, saatsin merekooli.

Merekoolist rääkides. Ühel soojal septembripäeval oli väike kala kummipaati vupsanud. Paadi põhjas vihmavesi. Tegime temast pildi. Kuldkoger olevat. Vaat, aga oma kolm soovi unustasime küll esitada :(  Oi, tal oli kiire minek kui vette tagasi sai.





Kasvuhoones läks tänavu tomatikasvatusega nihusti. Meile KSJ-ga jagub, aga jagamiseks mitte väga. Ma oleksin pidanud kohe suve alguses tomatid niidusega ära multsima. Kokkuvõtlikult - kurkide jaoks oli liiga kuiv, tomatite jaoks liiga märg. Pluss see pinnas, mis on täiesti uus kogemus. Ma segasin seda kotimullaga jne jne, aga ilmselgelt jäi liiga turbane. 

Olgu muude putukatega kuidas on, sipelgaid jagub meil nagu putru. Igale poole, tiigis ainult pole. 

Kasuaia mustika filiaal on tiigi kaldal, siin on nüüd tuleviku küsimus selles, kui kõrgele tõuseb pinnasevesi. Kui see koht ei sobi, rajame kuhugile mujale. 

Taimekastid. Ühega läks nihu, külvasin enda meelest mingit peent salatit, osutus hoopis suvelilleks, kõrgust meeter, eksole :) Kuna mul pole selleks aega, siis ei kurvasta ka. Tilli jagus nii palju kui kurkide soolamiseks vaja oli ja nii olen rahul. Lehtkapsast järavad kapsaussid. Ma ikka korjan neid ja söödan kaladele, kapsausse ja maltsa seemneid. Sidrunheina saak tuleb ära kuivatada ja aedsalveid ka. Olin terve suve hajameelselt porrulaugu lehti salatisse hakkinud mingi laugu pähe. Nüüd on mul porrud ka võtta. :D Nuikapsaid sain suve esimeses pooles, see oli mõnus. 

Külvamine üldiselt jättis soovida, see on ilmselt paljudele mõistetamatu, kuidas ma selleks aega ei leidnud. Üldiselt on külvamine seisund ja seisundiks on vaja selginemist. Ilmselt oli selgeid hetki selles suves vähevõitu :D Kui ma ise ei jõua, siis taimed hoolitsevad isekülvi eest igas mõttes. 


Kivilaga on hästi, mis valmis, läheb ümbertegemisele, mis pooleli, saab lõpetatud. Taimi ei istuta. Puhas kivi ja killustik.

Maja tagaküljele ei tee ma mingit peenart, aga esialgu on vaja põõsad istutada ja tegingi neile platsi puhtaks.

Minu naivistlik plaan selle suvega kõik püsikud, põõsad jms paika saada, luhtus täiega. Mis ennast kõigiti õigustas oli tihe istutus, umbrohul polnud lihtsalt ruumi. See natuke, mis end välja pressis oli lihtne eemaldada. Taimede hulk, mis mahub üht epikka peenrasse ... on uskumatu.

18.09.19. Pühapäeval käisime Võhmas ja taimevalikut kokku pannes kahtlesin ikka sügavalt, kas peale meie, taimepakkujate, seal kedagi kohale tuleb. Ilmaennustus oli karm ja hommikul paistis tõele ka vastavat. Nüüd on sõbrad sellest juba kirjutanud kui Pühast Juurikast :) , Vesijuurikast jne.
Uskumatult õnnestunud Täisjuurikas oli. Nii palju rõõmsate nägudega veest tilkuvaid aednikke pole ammu näinud :) Taimeostud olid mul planeeritud ja minimaalsed, asi seegi. Nüüd võiks nagu hooaja kokku tõmmata, aga veel ei saa. Järgmiseks hooajaks vaja ettevalmistusi teha ja sildimajanduse korda saada. ja seni kuni saab istutada, istutada :) Püsikutega on nagu on, nüüd on puude ja põõsaste kord.


Kompostikaste on vaja, kaselehed juba vedelevad.

esmaspäev, 2. september 2019

istub männi alla ja vilistab muretult ;)

Pihlakad metsas on juba enamasti paljaks söödud, allika juures ja tee ääres veel püsivad, kuigi kobarad muutuvad aina hõredamaks.

Ilmad on meil viimasel ajal jälle nii soojad, et vahepeal hangun ära ja siis kui ei valva, hakkab peas loend tiksuma, et see on tegemata ja see on pooleli ja seda ma sel suvel ei jõuagi valmis.

Siis tuleb pidurit vajutada ja teha teistpidi loend ning meelde tuletada kõik need suured või väiksemad rõõmud ja need kohad kus masterplan kuju võtma hakkab. Töö kõrvalt aeda tehes on see väga hea tulemus. Igal õhtul kui koju jõuan ja maja poolt aeda vaatan tunnen kui hea on kodus, õues avaruses olla.  Hetk hiljem tuleb juba see mõte, et täna õhtul ma ... istutan vms ja enne molutan tubli pool tundi. :)

Vahel kui väsimus on suur, siis märkad äkki kuidas paar haldjatiiba õitsevad teist ringi või KSJ vesiroos on üllatusõie teinud või udust ilmuvad kitsed... või naabrid või haigrud.  Kisub su argipäevast välja.

Ma olen väga rahul sellega, et jõudsin puhtaks kaevata oma unistuste katselapi. Tõsi küll, siin on vaja põõsapeenart nii täiendada, et ta põõsad viskaks veidi varju ka, sest katselapp saab otsest päikest vähemalt 6h järjest, aga see on tehtav.


Selle nõlva peale istutan mikrobiootad, kohe mitu n.ö sinnani, kus jälle vaba lokkamine hakkab, s.t. tagapool on päris ilus heinamaa kooslus. Nad ei ole esialgu teab mis kiired vohajad, aga kui kasvama hakkavad... kui just kitsed neid nahka ei pane. Pmäel nad mikrobiootat ei söönud igatahes.

Paksust põrandakattest, mingi mistra, oli väga palju abi. Me panime selle paika juuli alguses vist. Üksi ma seda liigutada ei jõua, KSJ-ga tõmbasime koos. Katte all oli muidugi intensiivne elu - mutid, hiired, sipelgad. Neist oli täitsa kasu. Sipelgad kaevasin välja ja viisin kaugemale, mutid jm lasid ise jalga. Juurikad sain enamasti välja, siin oli rohkem naati. Maa on viljakas, aga tundub, et ka külmem ja tihkem, seda oli näha juba põõsapeenra juures. Umbrohuseemneid muidugi mustmiljoon, aga mis siis.  Kindlustuseks panin turbapätsid, neil käisime Pärnumaal ise järgi. KSJ-i autosse mahutasime 52 pätsi naksti ja natuke jäi ruumi reisinodi jaoks.

Kui ma olin kõik puhtaks kaevanud,siis algas pätsipaneku nädal, ühe päeva tegelesin kividega ka, sest ma nii väga tahtsin seda tunnet sisse saada, kuidas ma kivi panema hakkan.

Valget aega on teadagi vaid napilt 3h pärast tööd, nii venis see pätsipanek laupäeva hommikule. Nüüd oli soojast kasu, sest pätsi leotamine on vesine töö ja nende kallakule paigutamine on üsna lõbus, kui liiga kauaks ligunema jätta, siis võib juhtuda, et läheb pooleks, voolab maha, tilgub peale. Mulle meeldib see viimane osa ehk viimistlemine, siis saab turbaga mätsida nagu laps poriga vms.

Sain pätsid paika, siis tegelesime vanarauaga, KSJ viis ära 1,5 t, aga hunnikut me päris ära ei saanud, ei mahtunud peale ja aega ka rohkem polnud. See oli väga suur saavutus, sinna hunnikusse vedasin ma ise terve talve ja lõpuks tulid sõbrad ka appi. Me saamegi sügisega selle platsi puhtaks!

Siis ma istutasin ja istutasin ja avastasin, et pgn ei mahu ära :(  ja ajaga läheb kitsaks, tahaks neile ikka kohanemise aega anda. Siin nõlva peal on see koht, kus nad peaksid saama laiutada, aga ilmselt tuleb siis edasi kaevata, hiljem kunagi, kui mul vähem kõrini sellest labidatööst on.

Põõsapeenar

Põõsapeenar ei ole ka valmis, aga on juba tunduvalt parem kui juulikuus. Nüüd on ta veidike pikem ja liigirohkem ja kaevamisest on mul siiber, nii kasutan augud-dzunglis võtet, kui vaja. Aeg-ajalt tekib optimismi puhang ja siis kaevan selle riba või laigu naksti puhtaks.


Metssalvei pääses potist maa sisse ja vaat sellist kõrgust ma sellel sordil ei mäletanudki. Vahepealsed vihmad tegid mu taimedele head. Metssalvei, Salvia nemorosa `Ostfriesland`
harilik raudrohi, Achillea millefolium `New Vintage Violet`

Kuumalaines nägid veidi niru välja, siis ühes vestluses sõber ütles, et lõikab parasjagu raudrohtusid tagasi, võtsin ka käärid. Kui jahedus saabus, algas uus õitsemine ja see on ilma liialdamata võimas.

Mul ei ole ammu värvilisi raudrohtusid olnud, need on üle mitme aasta esimesed. Nüüd peaks midagi oranzikat ka vaatama. Hakkasin juba kahtlema, kas mitte väga kokku pole istutet.


harilik parukapuu `Golden Spirit`








Palibin, mu Palibin

Lappasin läbi juuni-juuli pildid, et ikka kindel olla, et `Palibin`ei ole suve esimeses pooles õitsenud.

Saaks nummi loo sirelist, kes tahtis sügisheleeniumiks saada. :). Ühel sügisel, kui ma otsustasin oma põõsalabori lagedaks teha ja kõik, mis potis, maha istutada, sai `Palibin `koha õunapuu all inkubaatoris (see-mitte-peenar) .Aasta hiljem hakkasin uut peenart tegema ja `Palibin` sobis sinna oivaliselt. Õitsema hakkas augustis, heleeniumitega ühel ajal. See tundus mulle veider aeg, aga eks ta vajas kohanemiseks aega ja sügis oli soe ja pikk. Kui ma Tondilossi kolisin, siis võtsin ta kaasa ja siinkohal tuleb mulle meelde, et ma pean eelmise suve augusti pilte vaatama. Eks ma saan seda hiljem kontrollida.

Tänavu on mu kullake jälle augustis end õitsema sättinud ja see on temast väga armas. Minu poolest võib ta madalamat kasvu heleenium olla küll :P

Ma ei ole teda lõiganud, sest selleks pole seni mingit vajadust olnud, püsib kenasti vormis ja suurema osa ajast väga silma ei paistagi, sest tal ees ja taga värvikamad tüübid.

Muidu on vist selle sirelisordiga nii, et ta võib hooaja jooksul kaks korda õitseda? Meyeri sirel.