suve nael

Kui üks iluaed näeb imekaunis välja ka +30 kraadi juures, siis on tegemist meisterklassiga, aga meite pundis ainult meistrid ongi :P . Meistrid ja taime-hullud  ja kuna taimemaailm on nii suur, siis iga aedniku erikiiks annab oma panuse.


Nädalavahetusel toimus meie igasuvine, järjekorras kümnes aalujate kokkutulek. Ma ikka imestan, et meid nii palju on. Igapäevaselt virtuaalis suheldes ei hoomagi. Rohevahetuseks kulub nüüd juba parkla ja sildimajandus läheb ka aina muhedamaks. Sel aastal oli siis lõunaosariikide kord ja Tagatalu oli kuum koht igas mõttes.

Ma alustasin küll valmistumist varakult, aga ikka suutsin Futu vahtra maha unustada ja Pulsatilla suured seemikud ja sildid jne.
Ma ise endiselt veel autoga ei sõida, sestap on minu kaardilugemise oskused pehmelt öeldes puhkeseisundis. Vaatasime minu juures Helle ja Helvega põgusalt ringi ja teise ringi tegime Pihlaka tallu jõudmiseks, siis tegi kohapeal ka ühe kiire aiaringi ja Tagatallu jõudsime just selleks ajaks, et oli vaja Teresa Lepikikovi aeda vaatama minna.
Mul oli fotokas kaasas, pilti tegin küll ainult varjus.  Mastaap oli hektarites ja müts maha selle pere aedniku ja tema abiliste ees. Mu aed tundus mulle seal mikroskoopiline ja taevale tänu, sellist mahtu mina  tööl käimise kõrvalt ei haldaks ka siis kui oleksin 20 a noorem :)

Väljakujunenud aeda on lust vaadata ja kogeda. Võimas ja ilus ja rõõmuga loodud! Paar fragmenti. Tunnistan üles, hiilisin varju :) .




Kui tagasi jõudsime, sattusin taimeparklasse ja siit ei saanud enam välja, sest oli vaja rohevahetuse taimed ära anda ja vastu võtta. Oh jeerum, kas ma nagu üldse piiri pidada ei suuda :P Väga tempokas vahetus oli ja jõudsin lõpuks järgmisse punkti. Siis aed ja siis vari ja Anni nasvärgi näppimine ja niisama vedelemine ja olemine ja välja kaevamine -loe urgitsemine. Uued tulijad ja mõned koduteele asutajad. Meie siis ka. Kerge r-tempel löödi ka otsaette, mis parata, kodu ja KSJ ootasid. Põikasime Anne juurest ka läbi. Mulle meeldib seal alati, nii selge ja tervendav aed männimetsa all.

Koju jõudes lohistasin taimekastid varju, panin hädalised vette ja kustusin ära.

See vist polnud ainuke kuuma-rekordiline kokkutulek, aga on kuidas on, ilm on meil alati hea olnud, sadanud pole kunagi. Vist? :)  Aitäh, oli väga armas ja ma ei tea paremat viisi ühe kuuma juulipäeva veetmiseks. Ja ega muud siis polegi kui et Võhmas näeme :)







Kommentaarid

  1. Jah, Võhma silub kõik kokuka konarused, need ununenud ja muud :)

    VastaKustuta
  2. Jah, võimas kokukas oli, mul pudeneb ridikyli taskutest ja voltidest seniajani sibulaid ja seemneid välja. Ei ole kiiret selle vahtraga. Ja kui see aeg nii kiiresti edasi läheb, siis võibolla näeme juba Nurga Puukooli aianduspäevade ajal. :)

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused