Lehed

esmaspäev, 29. juuli 2019

suve nael

Kui üks iluaed näeb imekaunis välja ka +30 kraadi juures, siis on tegemist meisterklassiga, aga meite pundis ainult meistrid ongi :P . Meistrid ja taime-hullud  ja kuna taimemaailm on nii suur, siis iga aedniku erikiiks annab oma panuse.


Nädalavahetusel toimus meie igasuvine, järjekorras kümnes aalujate kokkutulek. Ma ikka imestan, et meid nii palju on. Igapäevaselt virtuaalis suheldes ei hoomagi. Rohevahetuseks kulub nüüd juba parkla ja sildimajandus läheb ka aina muhedamaks. Sel aastal oli siis lõunaosariikide kord ja Tagatalu oli kuum koht igas mõttes.

Ma alustasin küll valmistumist varakult, aga ikka suutsin Futu vahtra maha unustada ja Pulsatilla suured seemikud ja sildid jne.
Ma ise endiselt veel autoga ei sõida, sestap on minu kaardilugemise oskused pehmelt öeldes puhkeseisundis. Vaatasime minu juures Helle ja Helvega põgusalt ringi ja teise ringi tegime Pihlaka tallu jõudmiseks, siis tegi kohapeal ka ühe kiire aiaringi ja Tagatallu jõudsime just selleks ajaks, et oli vaja Teresa Lepikikovi aeda vaatama minna.
Mul oli fotokas kaasas, pilti tegin küll ainult varjus.  Mastaap oli hektarites ja müts maha selle pere aedniku ja tema abiliste ees. Mu aed tundus mulle seal mikroskoopiline ja taevale tänu, sellist mahtu mina  tööl käimise kõrvalt ei haldaks ka siis kui oleksin 20 a noorem :)

Väljakujunenud aeda on lust vaadata ja kogeda. Võimas ja ilus ja rõõmuga loodud! Paar fragmenti. Tunnistan üles, hiilisin varju :) .




Kui tagasi jõudsime, sattusin taimeparklasse ja siit ei saanud enam välja, sest oli vaja rohevahetuse taimed ära anda ja vastu võtta. Oh jeerum, kas ma nagu üldse piiri pidada ei suuda :P Väga tempokas vahetus oli ja jõudsin lõpuks järgmisse punkti. Siis aed ja siis vari ja Anni nasvärgi näppimine ja niisama vedelemine ja olemine ja välja kaevamine -loe urgitsemine. Uued tulijad ja mõned koduteele asutajad. Meie siis ka. Kerge r-tempel löödi ka otsaette, mis parata, kodu ja KSJ ootasid. Põikasime Anne juurest ka läbi. Mulle meeldib seal alati, nii selge ja tervendav aed männimetsa all.

Koju jõudes lohistasin taimekastid varju, panin hädalised vette ja kustusin ära.

See vist polnud ainuke kuuma-rekordiline kokkutulek, aga on kuidas on, ilm on meil alati hea olnud, sadanud pole kunagi. Vist? :)  Aitäh, oli väga armas ja ma ei tea paremat viisi ühe kuuma juulipäeva veetmiseks. Ja ega muud siis polegi kui et Võhmas näeme :)







neljapäev, 25. juuli 2019

kuidas ma juuli alguses kartuli maha panin

Kevadel jäi ühes aiapoes näppu võrguke seemnekartuliga. Mõtlesin, et põllumaad ei tee, aga kuhugile võiks need torgata ju, nt ruutpesitsi vms :P
Muide, Peedimäe ajal ütles keegi, et pan ekartul maha, kartul teeb põllu puhtaks. ?! Kartul ei tee põldu puhtaks, see, kes ta maha paneb ja tema eest hoolt kannab, see teeb :)
See oli tegelikult väga armas lugu kuidas me KSJ-ga kartulit kasvatasime, tagantjärgi väga naljakas.

Kodus tõstsin nad sahvrisse ja unustasin. Kevad oli lihtsalt  hullult töine, umbes nii, et korruta sügistööd kolmega. :)

KSJ vist ikka mainis korda kaks, et mul on sahvris kartulid ja ma kuulsin küll, aga nad sattusid ikka sinna tööde nimekirja lõppu, kuhu ma õhtuks tavaliselt ei jõudnud või ei jaksanud.


Teate küll seda: külva tilli, istuta ümber, külva suvikuid, kata kinni, kaeva üles, pane maha, too ära jah.ma-käin-toa-juures-ära-ja-võtan-kaasa ja kuhu-ma -selle-kühvli-panin ja Kesse-kaevab-ja ...

Siis, ühel ilusal juulipäeval, hakkasin seda ruumi, mis tegelikult ei ole sahver, koristama ja avastasin, et kartulitel on u 10 cm valged idud. Pigem valged varred ja üks vaeseke oli oma algmed sokutanud kõrvalasuvasse väikesesse mullakotti. Piinlik lugu tõepoolest, ma olin veidi nõutu. Teised koguvad juba saaki, mul ... Leidsin, et kaotada pole ka enam midagi. Koha oli neile juba kevadel välja mõelnud, paningi nad siis maha. Meenusid kõik need kompostihunnikutes kasvanud kartulid, minu omad võivad ju talvituda kui nad omadega mäele ei jõua :) Kui tuleb soe sügis, siis võib-olla jõuavadki. Kui tuleb varane ja külm sügis, siis viskan neile komposti vms hunniku peale ja eks siis kevadel näeb.

Kartulid aga väga rõõmsad, kasvavad mis mühin. Ilusad rohelised pealsed. No ja lõpuks võib kartulit ju püsikuna ka kasvatada või mis ;)

Eks ma annan teada, kuis nendega läheb, aga praegu võib veel vabalt kraami külvata ja varsti redist.

Khm, kartulit vist mitte enam väga :)


teisipäev, 23. juuli 2019

vette ja tagasi

Eile õhtul tabas meid vihmavalang. Korraga ja palju. Nüüd vist jagus metsa alla ka. Põhjanõlva kõige alumise ääre peab ikkagi ära pätsitama, serva istutatud taimed uhatakse muidu kaelani kinni. Siiani ma ei raatsinud seda teha, pätsid võtavad ära nii vajaliku ruumi, aga ega need sajud viimaseks jää ja kui kanalisatsioon on kaevatud, siis saan pinda juurde.

Kivilas liigutasin paika mõned kivid ja istutasin ümber männi ja kõrrelised. Ümber paigutamata on veel kaks nulgu ja peoga kõrrelisi. Viskasin enne savi välja ja kärutasin asemele liiva, mis on liiv, mitte saviliiv. Suhteliselt töömahukas lugu, neli kärutäit liiva kivi kohta. Seda pinnast vihm ära viinud. Valmistan kaktustele pesa. Oh, kuidas mulle meeldivad suured kivid, need tekitavad kohe hoopis teise rütmi ja ruumi.

Eilne õhtu pudenes mitte millekski, jupike siit ja sealt ja lõpuks olin sunnitud tuppa minema, sest sääsed ei lasknud enam olla. Korraks tabas täielik masendus, kõik tundub nii poolik jne. Väsisin ära ja siis näed ainult seda, mis tegemata või muidu nihu. Üks tore seik ka, aga sellest hiljem.

23.07.
Hommikul ilmus hõbehaigur jälle välja. Tiigis on tänavu palju kalu ja neid on pinnal ka rohkem näha, eriti praegu, kui kased end külvavad. Keskpäeval ja õhtul löövad lupsu :) Võib-olla muul ajal ka. KSJ teab paremini, tema jälgib tiigielu rohkem kui mina.  Lisan vana pildi. Haigur on toonekurega võrreldes graatsilisem. Täna hiilis ta mööda tiigi madalamat kallast jalgupidi vees nagu kass. Väga ilus vaatepilt. Ma kahtlen selles, kas ta mõne kala kätte sai, kuigi ta üritas küll.







Ilmateade lubab järgmist roppust, nädalavahetuseks kuni +30.  No comments.

teisipäev, 16. juuli 2019

minu kõrrelised III põhjanõlv

Põhjanõlva kõrrelised. Imperata sylindrica, harilik alang `Red Baron`. Seda kõrrelist armastan ma esimesest silmapilgust ja tundub, et see tunne on vastastikune, sest ta paljuneb mul hästi.  (Kaua ta mul olnud on täpselt ei mäletagi, 2014? 2015?sügisest )  Päris varjus ta edeneks ilmselt ka, aga kas värvuks, see on iseküsimus. Väga ilus kõrreline.Talveks multsin, aga mul pole õrna aimugi kas on vaja, halba pole see teinud.

Teine liik, kellega mul käib veel kerge pusimine, on ainuroog (Haconechloa macra) ja tema sordid. Pusimine tähendab, et otsin sobivat kohta, et nad lokkaksid. Vanas aias olid nad mul ilmselgelt liiga kuivas kohas. Sordid peaksid olema `Albostriata`ja `Aureola`.
Mullu sügisel ostsin Rootsist liigi ka. Talvitus kasvukas, ei hakanud oktoobris istutama. Mulle väga meeldib, leht on tugev ja läikega. Kõrgust napilt u 30-35 cm. Püsib kompaktne.

Põhjanõlv on nende jaoks parajalt niiske ja nii palju päikest saavad ka, et värve näidata. Punasele parunile nad veel konkurentsi ei paku, aga edenevad küll. Mulle tundub, et neile meeldiks veel veidi kobedam pinnas.
Liik


Sordid, kaugvaade:

Rohkem kõrrelisi siin pole, kuigi pmst võiks piipheinu jms panna, aga ruumi pole. Üks tuust piipheina vist ikka on ka kusagil.

Priimulad. Kõrvikud tuli ära kolida, venisid mul siin välja nagu kapsad. Lätist tõin Primula bulleyana lootusega, et ehk on rõõmsates toonides õied ja mitu korrust. Primula japonica jõudis eelmisel aastal ennast igale poole külvata., õied veinipunased ja valge-roosa. Muidugi Primula sieboldi´Winterdream`Tema on tegelikult juba kõrgemal, rohkem päikese käes. Õitsemise muidugi lõpetanud. Aitäh Futule, tema käest ma selle talveunistuse sain!



Siis muidugi tiibeti priimulad, neid on mul kahte tooni ja nende õitsemise aeg on kätte jõudnud.
Neil hea aasta, laienevad.




Tiibeti priimula (Primula florindae) meenutab mulle kaelkirjakut :) Mul on neid kahes värvitoonis, üks on ilmselt hübriid, pildil on oranzikam, teine on helekollane. Viimati nimetet ei õitse veel.

Vahepeal keeras ilm normaalseks või pigem augusti nägu. Ähvardati ka "juulikuu lumega" , s.t. maapinnal kohati +3 kuni 0. Õnneks mitte meil. Mõned taimed värvusid kahtlaselt, nt võrdhammas



Mul oli neli mõnusat päeva. Käisime karjääris ja tõime mõned kivid, pusisin kivilat. Ma tean, mida ma tahan saavutada, aga veel ei tea kuidas ma selle ära teen.  Kuna kivila alumine osa läheb õgvendamisele vaja sealt taimed ümber panna. Sipelgaid on massiliselt. Avastasin, et nad on vallutanud lõunaküljel kõik võimalikud taimed, kaktused jms. Iga kivi all pesa.  Tegelikult olen kivila kallal varemgi nokitsenud, kuigi rohkem vahtinud ja mõelnud.  Hetkel on aias töös neli "ala" ja neid ei ole võimalik nii teha, et lõpetan ühe ära ja siis võtan järgmise. Põhjanõlv, põõsapeenar, kivila ja jooksev taimemeeter - istuta, kui võimalik. Ühe päeva nautisin põhjanõlval nokitsemist - paljundasin haldjatiibu, tekitasin ruumi juurde. Ühe kuuse vormi olin sunnitud ära kolima. Põõsapeenrasse teda poleks saanud istutada, üleminek päikese kätte oleks liiga järsk. 
Pühapäeval astus Svea läbi ja pärast mõtlesin, et ma olen ilmselt kõige mühakam aednik siin kandis. Ime siis, et keegi külas ei käi :D

Eile õhtuks olin küll väsinud, kui sammulugeja oleks peal olnud, siis oleks uus rekord püstitet. Lõpetuseks istutasin ümber mõned väiksemad pojengid ja mõtlesin, et kui ma nende suurte ja vanade kallale asun, siis on kaks varianti - kas ma kutsun kellegi appi või läheb suurem osa komposti või ma ei liiguta kõiki sel suvel.

Ilm on lõpuks ometi  mõnus ja mu haldjatiivad näikse sama arvavat, kui jahedamaks läks, hakkasid noori lehti kasvatama ja üks ullike, `Neosulphureum` hakkas lauskmaal õitsema. Õitsejaid on nende hulgas muidugi rohkem, lihtsalt tavaliselt laiutajad teist korda ei õitse.

Ok, vett antakse kohati PALJU. Potitaimed on veetaimede nägu.
Tiigi veetase on sel aastal meeter poolteist kõrgem. Mul on vihma ajaks mõned plaanid...









teisipäev, 9. juuli 2019

püherdamise aeg.põhjanõlv

2018 rajamise jutt asub siin
6.juuli hoovihm alates õhtust. 7.juuli sajud pausidega

Ma olen iga uue aiaga aina osavamaks muutunud ja omandanud mõned praktilised võtted. Üks seik on kordunud igas uues kohas - nimelt öeldakse mulle, et siin küll midagi ei kasva ...
Põhjanõlvaga oli sama lugu. Aasta tagasi aprillis, kui me esimest korda seda kohta vaatamas käisime, siis vana kase all seistes mõtlesin, et vau, kus siin saaks teha. Taevas tänatud, et mujal oli maa nii karm, et siin kõige lihtsam kaevata oli, siia sai mu lemmikute pesa.

Kui ilm on kuum, siis siin on lahedam, kui vihma sajab, siis siin ei kalla. Siin sünnib igasuguseid imesid :) ja ma ei ole suutnud liike või taevas hoia, taksoneid kokku lüüa. Ruumi on vähem kui mul vaja läheks, aga küll see ka laheneb.
Põhjanõlva ma üle mõõtnud pole, suurus on u 10 x 4, kohati 10 x 3,5. Kaldenurk ... mõõtmata.



pakutee rajamisest 2018 saab lugeda siit

aga see nipp - hea kui sul on rajatavas aias üks ala või nurk või platsike :) mis sind lohutab, kui hunnikud ja tühermaad vms ei kannata enam vaadata.  Meil on nüüd  üks hunnik lisaks (paekivi tükid, mille ühest osast on plaanis korralik trepp teha). Loodetavasti tuleb kraave ja hunnikuid juba juulis juurde kui hakkame kanalisatsiooni rajama. Mis aga tähendab seda, et ma pean oma tähtmagnooliale ja alpi kuslapuule uue koha leidma. Jah, ruumi on, aga kohaga on raskem :)

Kes mul siin siis kasvavad ja kuidas neil läheb.


Suurelehine brunnera oli mu valikust mõned aastad väljas, sest vanas aias järasid teda kõik, kes said ja tema kaunis lehekuju ja värv ei pääsenud suurte kobarpeade kõrval lihtsalt löögile. Nüüd on mul juhuslikult  kaks sorti kasvamas ja ma olen nendega rahul. Ühe nime isegi tean, peaks `Looking Glass`olema.
Juurde ma neid esialgu ei tahagi, pole ruumi vbolla hiljem kui päris metsaaeda teha, kui teha.




Kopsurohud on mulle alati meeldinud, kuigi selleks, et nad läbi suve kaunid püsiksid on neid mõistlik tagasi lõigates noorendada.
Helga aiast ostetud `Moonshine`on osutunud väga ilusaks. Ta on muidugi nii varjus, et ma pole teda suurt pildistanud, ikka magan õige hetke maha.

Kopsurohud on ju selle poolest ka tänuväärsed, et puhkevad vara. Palju mul neid pole, nii pole ka nendega vaeva. Kasvavad koos sieboldi metspipra ja sinililledega kõige kuivemas kohas.
Sõnajalad. Hakkasin neid mälu järgi kirja panema ja kui olin jõudnud kahekümne kanti, siis otsustasin, et siin tuleb veidi korda luua ja üle vaadata kes täpselt. Kelle üle on mul eriliselt hea meel on muidugi tähk-roodjalg, Blechnum spicant, sest temaga oli mul vanas aias pusimist ja ega ta nüüd just ei lokka, aga näeb parem välja küll.
Veidi heledam kaader juuni algusest, vaata paremal nurgas :)  võilllega




Varakevadise põletuse eest kaitseks korjasin männiokkaid ja puistasin ta üle nagu ka südaja lursiku. Kui puud lehte läksid puhastasin nad välja. Sõnajalgade suhtes pean oma teadmisi täiendama. Võiks ju rohkem teada nende eostega paljundamisest.



Nädalavahetusel istutasin ümber oma staar-sõnajala, varvas-adiantumi. Eelmisel suvel istutasin ta kuuse külje alla, sest polnud paremat kohta võtta ja maa peale jätmiseks oli ta liiga suur. Ümber istutamiseks muide ka. Asja käigus kukkus ta käru pealt maha ja otse ebamaguna peale :(


Sasis roheõit, jama kui palju. Paika ta sai, sest ta on vääris paremat kohta. Nüüd loodan, et kohaneb.
Delavay ängelheinad said ka ruumi juurde, nemad on kõrguse mõttes minuga peaaegu ühepikkused juba. Varsti hakkavad õitsema.  Jaapani priimula on tänaseks juba seemneid looma hakanud. Kivirike õied napsasin ka ära.



Lauke olen igale poole toppinud, nüüd tuleb ümber panna. Lihtsalt neid sibulikke oli nii palju.
Kivirikest, neile siin meeldib, eriti just rippkivirikkudele. Ohtralt tütartaimi ja ilmselt kaks järjestikust sooja suve ka. Rippkivirikud on mul alles liiga vähe aega aias kasvanud, vara midagi arvata. Talvitunud kes kaks, kes kolm aastat. Näis, mis tulevik toob. Kasvavad epide keskel.

Saxifraga stolonifera `Cuscutiformis`. Rippkivirik on pikaajaline õitseja, kolmas nädal läheb.
lehed on varjus vähem värvikamad, ilmselt päikese käes oleks punast rohkem näha.

`Jezu Ninja`alustas üldse juuni alguses. Pildistatud 6.juunil.




Siis veel muidugi Saxifraga fortunei `Wada` ja üks nimeta (nimi on kusagil kirjas äkki?) `Wada peaks päikese poole kolima, kuigi jah, ta ongi väga hilise õitsemisega.
Suur käopõll (Listera ovata) laieneb.

Meelis-kuldking, (Cypripedium reginae) ajas mais välja kaks otsakest. Miskipärast kuhtus üks ära . Tundus nagu oleks olnud mingi putuka kahjustus või ei sobinud talle kevadine temperatuuride ralli.

Igal juhul on mul hea meel, et kasvab ja õitses, sest ma istutasin ta eelmisel aastal ju keset õitsemist, nii et olen rahul. Olen nii aru saanud, et üks vastupidavamaid ja sobib algajale käpaliste kasvatajale.

Paar päeva olen kääre välgutanud, sest siin kisub kohati jungliks ja mõned taimed sirutuvad valguse poole üle üksteise.



8 juuli. Jõudsin suht hilisel ajal koju, tegin niidukaga väikese tiiru ja siis süvenesin taimedesse. Konsulteerisin sõbraga ja kolisin oma väljaveninud kõrvikud üles, suurema päikesevalguse kätte. Korrastasin ja vaatasin mis taimede all toimub, selliseks nokitsemiseks tuleb ka aega võtta. Poole kümne ajal muutusid sääsed nii tüütuks, et andsin alla ja läksin tuppa. Kahju oli küll, õhtu veel noor :)

nojah, alustasin seda postitust ju selle plaaniga, et kirjutan kuidas ma raudarmatuuri tüvedega asendasin. Huvitav jah, et juuli on mõnusalt rahulik aeg nagu hingetõmme mai ja augusti vahel.