Lehed

reede, 21. juuni 2019

ssssssuvi ja kiska

20.juuni. Kuna normaalset suve ma enam ei looda, siis tuleb vanad nipid jälle välja kraamida, nt et miski peakate vees märjaks kasta ja nii saab tunni õues tegutseda ka, vahel isegi pool päeva. Päikesekaitse kreemi varusid uuendasin. Otsustasin, et enam edasi ei lükka, kui ma ootama jään, siis enne sügist lahedamaks ei lähe küll.


Taimedele paistab meeldivat, üldiselt valitsevad suurvormid nii umbrohu kui ilutaimede hulgas. Korraks mõtlesin, et mõõdaks selle ! ajutise peenra ära ja siis loeks kokku mitu taksonit seal kasvab, aga ei ole viitsinud veel. Palju! Selge see, et nii neid kasvama jätta ei saa, mõned jäävad teistele alla, aga nende taimedega väga kiiret pole, neil tervis veel hea, nad on ikkagi juurtega maas, mitte potis. . Tihe istutus on umbrohutõrjena täiesti arvestatav, väga rohima pole pidanud, ju sai enamus juurikaid välja ja kevadel käisin üle. Paras nuhtlus on mõned võililled, kes on end taimede puhmastesse külvanud. Ma kavatsen põõsapeenras sama joont jätkata.

Nii ma urgitsesingi pool meetrikest juurde, et saaks potist maha istutada delavay ängeleheina ´Elini`.
Puishortensiaid on vähemalt kaheksa põõsast kui mitte rohkem ja nad on mul siin seal, ühest saaks isegi tüvivormi kujundada, mis oleks midagi uut ja huvitavat, kui kitse faktor kõrvale jätta.

!siia-tuleb-peenar on nüüd juba veidikese kabedam, olen jõudnud seda ala puhtamaks teha. Uus nimi on põõsapeenar, sest siin on rõhk põõsastel ja okaspuude vormidel. Püsikud aitavad pinda katta ja vormivaheldust luua, värvidega otsustasin ka mitte tagasi hoida, lõpuks on selle peenra taust Suur Roheline. Kui ära tüdinen või põõsad aina suuremaks kasvavad, võib püsikute osakaalu vähendada. Hea plaan.

Eile õhtul, pärast tööd ootasin kella poole kaheksani, see on esimene kellaaeg kui temperatuur hakkab normaliseeruma ja siis haarasin käru, ladusin selle taimi täis ja läksin istutama. KSJ oli sunnitud vahepeal tiigis käima, sest ma lasin survega pumba lahti. Vedasin voolikud ja siis istutasin mõnuga.
Sünnipäeva reisil ostsin mõned okaspuuvormid, paar puud ja püsikuid, valides kas õite või lehestiku järgi. nt astilbed sai valitud just nende kontrastse lehestiku järgi., ma lubasin küll, et ma nendega rohkem ei tegele, aga ... Süüria tuliürdil on ka väga sümpaatne lehestik, selline südajas ümar ja teises toonis roheline. Kui ükskord õitsema hakkab, siis muutub ilmselt nirakamaks.

KSJ trimmerdas raja läbi võsapargi. Kanada tsuuga, kes sai istutatud eelmisel suvel ja keda ma ei kastnud ega midagi ei eelmisel suvel ega sel kevadel, on nii ilus ja kasvab. Võrk on muidugi ümber.
Mu lemmik okaspuude hulgas.

Nüüd on vaja leida koht hõlmikpuule ja hollandi jalakale `Wredei`. Pole just lihtne ülesanne.

Vesiroosid õitsevad, "Peedimäe valge" alustas eile, õied on veel puudu tumepunasel ja kollasel. No ei tea veel täpselt neid sordinimesid. Väga head roosid, kastmist ei vaja ja lehetäisid neil ka ei esine. Konnad puhkavad nendel jalga ja napsavad mööduvaid putukaid.

KSJ on oma (vesi)rooside suhtes väga nõudlik, nupud on kõik üle loetud ja tehtagu igaks päevaks uued. Nii nad teevadki.



ja vesiroosidega on seotud ka kiska lugu. KSJ käib ju neid aina vaatamas ja möödaminnes avastas, et meil on sauna all kassipoeg. Olevat sisisenud ja hambaid näidanud :) väike vapper. Ma läksin ka uudistama, sain põgusalt näha. Väga ilus  tumehall, tuleb vist triibuline ja nagu kassitited ikka, suurte silmadega. Oeh. Igasugused mõtted käisid peast läbi, no mis sa teed selle looma lapsega nüüd. Kitsetall meil ka juba oli, jänesepojad on puudu ja nugisepojad jne jne.
Mul on aedades ikka naabrite kassid jahil käinud ja varakevadel tuleb neile tõkkeid panna, et nad peenraid ära ei mineeriks. Ühte noort, musta kassi olen siin teistest tihedamini kohanud ja millalgi varakevadel toodi üks peata hiir tagatrepi ette.

Ilm palav ka ja mul tekkis väike mure selle kassi lapsega. Ei osanud muud tarka välja mõelda, et äkki võid ikka limpsib ja vett ja vaja ju kodustama hakata, jääb siis meile või leiame talle uue kodu. Sisises minu peale ka :) Õhtul kui jälle vaatama läksin, oli kassimamma, ikka seesama must, kohal ja nii nad mulle otsa vaatasidki sealt. Kassipoeg oli nüüd väga julge :D Mul mure vähem, mamma toidab ise esialgu.

Hilisõhtul nägime köögiaknast, kuidas mamma viis kiska jalutama, minu kivila suunas. Kivila ei tööta liivakastina hetkel, savikiht on kivikõva.  Mina tegin õue asja, et näidata, ma ka elan siin ja ei hammusta.

Järgmisel päeval kössitas sauna all võõras kass, ma sain kurjaks ja ajasin ta minema. Ma oletan, et samal õhtul, kui nad jalutama läksid, viis mamma poja teise kohta.

Mis siin muud öelda, kui et järgneb ...

Mul ei ole kasside vastu midagi, mulle meeldib nende sõltumatu olek. Niivõrd kuivõrd sõltumatu see on. Oma lapse kass on mulle õpetanud, et nad saavad kõigest väga hästi aru ja suhtlevad täitsa vabalt :D Ainult et valivad kellega, kuidas ja millal. Suured turvalembid on nad ka, kogu maailm peab olema kontrollitud ja lõhnama nii nagu neile meeldib :)

Üks kass on mu lapsepõlves olnud, kes oli äärmiselt nutikas ja intelligentne, oskas meil isegi välisust lahti teha :) ja käis koos minuga metsas mustikal. Teised kassid, kes tulid pärast teda, olid veidi tuhmimad.

Jah, me elame külluses :) pojengid, kassid, kitsed, jänesed. Seda ma poleks küll oodanud :)












pojengid

Mul seostuvad pojengid ikka vanaema aiaga. Minu meeles  on need roosad ja valged topeltõielised, mis õite raskuse all paindunud ja sipelgad sebimas pojengi nuppudel.

Nende aeg tundub nii üürike, aga külluslik. Tondilossis sain päranduseks kaks liiki ja nelja ?sorti pojengid. Eelmise aedniku kiituseks tuleb öelda, et pojengid olid istutatud nii, et värvid said välja tulla - tagareas tumedamad, eesreas kombinatsioonid roosaga.

Eelmisel kevadel juhtus lauahunnik just pojengipeenrasse, sest meil polnud aimugi, et seal pojengid on. Vanast aiast kolisin ka pojenge kaasa, aga tundub, et valgeõieline topelt jäi maha.

Tondilossi pojengid muutsid veidi mu meelt topeltõieliste suhtes, muidu eelistan ma lihtõielisi, aga veelkord see küllus...
Nad saaksid siin naadi sees ka hakkama, aga kuna siit hakkab tulevikus minema väljasõidutee, siis tuleb nad ümber istutada. Vaadates neid vägevaid puhmaid ... kerge ei saa see olema :)

Fragmendid:



Kaasa kolitud pojengid istutasin maja taha, sest siin oli 2 puhmast juba kasvamas ja siin oli kerge ka maad kaevata. Veidi ajutine sai ja tihedalt, aga ma ei tahtnud neid potti jätta, sest potti jäi neid nagunii. Talvitasin neid potistatud pojenge kasvukas ja muidugi kasvatasid nad aprilli lõpuks uhked õievarred koos nuppudega. Uus kogemus :P Tänaseks olen need juba maha istutanud.
Pilte õitsejatest ja juba lõpetanud õitsejatest.

`Coral?`



Virgilius alustab. Tugeva varrega, püstine ja õiterohke.

 `Cora Stubbs`
 Nimetu, Enno teab :)
 Võimatult tume neoon punane, minu kaamera seda loomuliku toonina pildile jäädvustada ei suuda.


Lätist tõin kolm pojengi juurde, pean nimed üles kribama. Ma ei teagi, mis mind seal Berzini puukoolis tabas :P päikesepiste?

Lisan hiljem veel mõned pildid, sest õitsemine ju alles käib.

Mul tekkis uitmõte, et kuhu nad panna ja ettevalmistusi olen ka veidi teinud. Päris kindel ma endas pole, kas on hea plaan, aga eks ma jõuan veel ümber mõelda. Enamasti on esimene mõttevälgatus just see kõige õigem, pärast sekkub juba pragmaatilisem jõud.

21.06. õhtused õied












pühapäev, 16. juuni 2019

arbuusi-suvi ja kolm vihma





Ma peaksin lõpetama ilmaprognoosi vaatamise. Kui ilmateadustaja ütleb, et suuremat sooja pole loota, ainult 24-26 plusskraadi, siis mina ei saa aru kas meil on nüüd +30 normaalne suveSOE?! 

Kui ma oleks kodune, siis ilmselt magaks keset päeva ja aias toimetaks hommikul ja õhtul. Tööl käies see eriti ei õnnestu, kui tulen aiast pool üksteist, siis enne poolt ühte magama ei saa ja siis ka kella kuuest maast lahti ei saa. Nii et see arbuusi suvi pole minu jaoks. Vähemalt seni, kuni istutatud puud varju hakkavad pakkuma, ag anoh, küll ma kohanen.

Jõudsin just avaldada arvamust, et suvi kisub järjekordselt suveks, kui taevaluugid lahti tehti ja kallati vihma. Päris hästi anti vett. Kivila ei saanud enam allapoole voolata, sest voolav materjal on juba alla voolanud. Kasvukanõlva pindmine kiht voolab küll hästi, savi paistab kohati. Põhjanõlval voolab minimaalselt, sest see on taimestet. Lauskmaal vajub pinnas kokkupoole, aga see on ok.

Mul oli seda vihma vaja, sest mul on vaja mitmes kohas maad ette valmistada ja siis istutada ja istutada. Nüüd on see vajadus kaetud ja pidu läbi, järgmiseks nädalaks lubab jälle arbuusi-suve.
Toredaid üllatusi on, nt magunad ilmusid välja ja hilinejad pesti ka kasvama, nt punaloor-sõnajalg.
Asarum splendens kasvab mul katsetuse korras kolmes kasvukohas. Ühes neist lõikasin kevadel vanad lehed maha, et äkki tuleb kiiremini. Ei tulnud ja väga kaua ei tulnud, arvasin juba, et läks ära, aga nüüd on uued väikesed lehed. Turbapeenras, männi all kasvav taim tunneb end hästi, koos nii vanad kui uued lehed. Siit järeldaksin, et pole vaja torkida, kasvab nagu ise arvab.

Otsustasin, et rohkem mägisibulatega mängima ei hakka, jäävad need, kes on ja sildi-majandusele ma nende puhul rõhku ei pane. Vaja kuhugile tekitada üks jõgi neist ja las nad siis seal hulluvad ja segunevad. Mul ei jagu nende jaoks aega ja kivila seisak on ka selles mõttes, et praegune seis mulle ei meeldi, uut veel pole. Külvavad nad ennast ka jne. Mõni pilt





ka hiline tulija minu varjulises kivilas. Lõikasin mullused lehed-varred maha

Kasuaiandus õues edeneb ent visalt. Põhjuseks muidugi kaevamine, ei jõua nii palju maad ette valmistada, sest seda turvast oleks mõistlik millegagi segada. Kuigi jah, umbrohi, mis seal kasvab on elusuurune. Permakultuuri viljelemine oleks siin tõeline väljakutse, nt pilliroo kombinatsioon tulikaga. Ma ei liialda ki ütlen, et tulika varred on kohati sõrme jämedused. Põnev põnev :P

Viltkirsid, toompihlakad, karusmarjad, sõstrad, vaarikad. Murelid, kapsad ja kapsad ja till ja sipelgad. Pojengid, väga kasulikud :P mul on tegelikult see pojengide ümber tõstmine veel ees, meil tuleb pojengipõõsastest läbimurre.

Kasvuhoonest saime esimesed kurgid eelmisel nädalal. Tomatitest on kõige ilusamad ja tugevamad taimed need, kes sai istutet juba aprillis ja kes tegid selle möllu kõik kaasa. Suur kasvuhoone on tegelikult mõnus, suvel saab ruumiga priisata.

Eesõue taimekastidest tuleb õunmünt välja tõsta, kole suur on.
Istutasin kasvukasse kuumaasikaid lisaks, ruumi ju on ja eks suve poole on sööjaid ka rohkem. Õues on neid ka.

 Kolm vihma väikeste vahede ja välguga tõid nii palju sademeid, et ehituskäru oli kolmveerandini täidetud.










neljapäev, 6. juuni 2019

metsa tagasi :) ja läbisegi ajavabalt





Eile oleksin äärepealt kitsetallele niidumasina koguja sisu peale kallanud! Meil tiigiäärne juba nii metsik, et viimane aeg rajad allikani sisse sõita. Ei viitsinud kaugemale vinnata ja mõtlesin, et teen siis metsakomposti. Nagu ma seda talle nägin, nii nihkus kõik oma kohale - häälitsused, mis ei olnud linnulaul, kits, kes KSJ-i ei peljanud.

varasem postituse algus:

Meil on üks uus kits kärneriks siginenud, maitseb siit ja maitseb sealt ja kui meeldima hakkab, siis sööb kohe isukalt. Aias pole enam ühtegi põõsast, mida ta püganud poleks, v a ehk need, mis on kindlalt võrgu ümber saanud. Varakevadel võrgust üle ei küünitatud, nüüd pole see ka enam probleem. Pärast vihmapäevi on jäljed selgemalt näha, sõrajäljed. Eile siis võtsingi võrgu rulli ja käisin puud-põõsad läbi. Võrk peab olema kõrgem ja lisaks veel võrgutraat ka. Kõrgem võrk vajab kinnitust. Ma lõikan muidu võrgu alumise ääre ära ja see läheb maa sisse ja püsib paremini, aga suure tuulega võib ikka lendu minna. Loosi lähevad igasugused rauast pulgad ja aasad jne. kinnituseks.
Võrgu ülemise ääre lõikan ka lahti, et poleks nii mugav sellest üle küünitada.  Vanas aias polnud suvel probleemi, võtsin võrgud ära, siin nii ei saa.

Täna tagantjärele tarkusena - küllap see lapsukese tarbeks näksiti. Kitse titt metsas muutis meid rõõmsaks ja tekitas elevust. Mina toimetasin meelega aia teistes osades juhuks kui mamma peaks välja ilmuma, ei tahtnud neid häirida. Kui juba päris hämar oli, kutsusin KSJ-i õue, sest mulle tundus, et kitsemamma läks oma talle juurde. Silm väga ei seletanud, aga õhtu oli soe ja tuuletu ja sääsed olid ka kuhugile kadunud, nii me seal kiige peal istusime ja arutasime ja panime eelmiste päevade puslet kokku. Konnade kõrin kostus tiigist taevani. Need konnad on muide nagu koerad, kui keegi mööda juhtub minema, siis vakatavad korraks ja see vaikus on vali nagu koera haukumine.  Kui oma koduõue hääled selged, siis märkad väiksematki erinevust või siis linnud hoiatavad üksteist, kui midagi pole nii nagu peab. Umbes nii nagu mul vanasti pääsukesed koera asemel olid, võõras tuli, kisa taevani :)

Hommik oli sume. Kitsemamma ilmus välja, näksis siit ja sealt tiigi kaldal, ise pidas hoolega valvet nii nagu meiegi köögiaknal :) Siis ta vist kuulis hädakisa, sest metsa poole ta kiirustas. Meie pidasime oma laiska hommikut edasi, kuni nad ilmusid juba kahekesi välja, aga sedapuhku hoopis pargivõsast.  Kitsetall ukerdas ema kannul ja siis peeti söögipausi. Ma pole kunagi neid nii lähedalt näinud, rääkimata kitsetalledest.

Mustikad olid tiigi ääres veel alles. :)


....ja veel üks postitamise algus

Rodod hakkasid õitsema, küllap see kuiv pärssis neid. KSJ kastis neid küll millalgi mai alguses, aga elu tuli sisse alles pärast mitmepäevast jõle ilma ja sadu. Nimesid ma ei tea, heitlehised ja KSJ -i vanast aiast, kus nad kasvasid varjulisemates oludes ja nüüd üks õitseb uhkesti, teine poolikult, sest pool söödi eelmisel suvel ära.


Epimeediumid said aprillis uue eestikeelse nime - haldjatiib ja see tegi mulle suurt rõõmu. Epideemia-naljade hulka peaks see nüüd küll vähendama. :) Haldjatiibade hulgas on üksjagu neid, kes vajaksid kasvukoha hoolikamat valimist, nt sellepärast, et õite ilu nähtavale tuleks. Sel kevadel oli mul aega ja silma märgata nö vanu tegijaid, lauskmaa haldajatiibu :D  vaskpunast ja punast ja mitmevärvilist. Kokku moodustasid nad sellise grupi, et oleks tahtnud kõhuli visata ja siis läbi lillede löputult  loojangut vahtida :D Ma mäletan küll, et mul ei olnud neid enam kuhugile panna ja siis ma neid sinna mägi-võlupõõsa alla surusingi.


Astilbede värviline tulek andis ka oma panuse. Punane haldjatiib on ikka väga ilus! Nii kaua juba aias kasvanud, et unustad ära, kui ilus ta olla võib.





12.mai. siis need soojad ja külmad ning mitmevärviline haldjatiib 'Cupreum', kellele potis üldse ei meeldinud, ilmus välja nagu maa alt ja hakkas õitsema ja õitsema ja õitsema. Lehestik tal muidugi nii värviline, et õied võivad selles möllus märkamata jääda :)











Sõnajalad olid tänavu kõige nutikamad, nemad enne öösooja nina väga välja ei pistnud. Jõudsin juba arvata, et mu suur varvas-adiantum välja enam ei tulegi, kuiv ju ka. Aga tuli ja just siis,  kui ma kodust ära olin. Ma ei tea, kes mind aprillis tagant torkis, et ma kääridega fortune kõverjala kallale läksin, kahtlustasin pärast, et äragi tapsin teise, aga ei, välja kannatas ja hakkas uut looma. Oeh, kohe kivi langes südamelt, need kõverjalad on mul esimesed kasvatada.
Muud muret ju nendega pole, et liiga päikselises kasvukohas neile ei sobi.

Kui kõik on segi nagu nii, siis võin postituse hommikuste piltidega lõpetada. Variatsioonid pakkudega. Eks me vähe veidrad oleme, tamme oksad, tüve(kese)d ja pakud kolisime kaasa ja need said hästi paika. Tüvede taga on turbapätsid kindlustuseks ja taimedele kasvukohaks.

Kui ma eelmisel suvel kahtlesin selles, kas taimedele sobib nii varjuline koht, siis tänavu kevadel oli näha, et nad saavad piisavalt hommikupäikest, et kasvada. Lihtsatel taimedel oma võlu - tiarellid, metspipar ja muu mudru. Ühe E. macrosepalumi istutan ka siia kui see kuumavärk läbi saab. Talle näikse selline keskkond sobivat.











Pakud on väga mugav lahendus, nende peale saab istuda, nende pealt on mugav pildistada, saab kaamerat toetada ja nad on silmale ilus vaadata.