Lehed

esmaspäev, 8. aprill 2019

see oli see soe nädal

Igal kevadel viskab aprillis ühe nädala sellist sooja nagu oleks suur kevad kohal ja rahvas läheb alati õnge:) Mõnus ikkagi.
Eelmine nädal oli päikseline ja ööd selged, miinuskraadidega ja lubatud sademed siia ei ulatunud, lisaks tuul loodest, kagust, lõunast ...

 Kuna meil on kogu krunt vetruvalt niiske veel, siis ma väga ei süvenenudki enne kui avastasin, et kasvukas on kõik korraga kuivaks muutunud, heinamaa serv kuiv mis kuiv jne.
Pmäel tegin ma sellisel ajal esimese kivila kastmise, et alpitaimed saaks startida. Tondilossis loodan rohkem lubatud sademetele, kui neid ei tule, siis annan ka vett, edasi saavad nad siis hästi hakkama.

Reedel täheldasin, et soojemates kohtades on toominga pungad juba rohelised. Põhjanõlval hakkasid krookused õitsema seal, kus maa peaks veel suhteliselt külm olema. Kiitsin oma head õnne, sügisel sai sibulikud õigesse kohta topitud. Päike liikus vist kõrgemale, sest sinililled hakkasid õitsema. Eelmisel aastal sai jagatud neid värvi variatsioonidega sinililli sõpradele, midagi torkasin lodjapuu alla ka. Rohkem ma neid ei vintsuta, las kohanevad ja laienevad.

See kevad on minu jaoks väga kogemusterikas.
Ööd olid miinustes ja kellakeeramine nihutas minu tööpäeva alguse sinna, et kasvukas katte maha võtmine algus jäi päris karmi hommiku karguse aega. Ma nimetan seda karastuse nügimiseks. Millal kasta kui hommikul veel ei saa ja õhtul enam ei saa? :) Siis peab ikkagi õhtul saama, aga võimalusel tuleks ka selleks hea õhtu valida.
See kuidas külm toimida võib - siin on mitmeid võimalusi ja mõni müks võib hoopis hiljem välja lüüa.
Õues on kõik veel väga normaalne, nii nagu olema peabki. Amuuri adoonis õitseb, nõiapuud ka, nägin esimesi sipelgaid ja tegin käe valgeks - kaevasin maasikakasti läbi, lisasin mulda ja istutasin maasikataimed eile maha. Nad olid mul nagunii pottidega õues, nii et ma oletasin, et maa sees on ehk soojemgi. Sel ajal kui mina ja KSJ olime tegusalt õues, suutis üks külakass paar taime mullast välja kraapida. Mis mõttes nagu? Mis mind imestama paneb - tal on terve väli turvast, mida võib mineerida ja ta valib välja äsja valmis saanud maasika kasti?! Mul oli plaanis kasutusele võtta üks metallkonstruktsioon ja kalavõrk. Hiljem, sinna suve poole, aga nüüd koristasin kassi järelt ära ja panin võrgu peale, rohkem minu maasikaid ei mineerita. Roosipeenras on kassi tõrjeks vanad kuivanud roosioksad, liivahunnik on kaetud ja kivila killustikuga. Niiskematesse kohtadesse nad väga ei trügi. Kassid on kassid, ma lihtsalt pean sellega arvestama, et olulisi kohti tuleb nende kevadtungide eest kaitsta, aga see on tüütu. Üks koht on veel vaja ette valmistada  - viinamarjade kasvukoht. Siin on ka hea, kobe, soe ja siia tuleb ka kassi- ja rebase piire tekitada.
Tagasi normaalsuse juurde. Mõned on talvest tulnud nii, et nagu polekski talve olnud. Põhjanõlva olen tasapisi koristanud, eile lasin epide lehed ka tuulde.



Sinilillede värvust on raske tabada, päikseses on nad heledamad, varju liikudes oma õige tooniga.


Mitmed alustavad roosalt ja siis pleegivad aina heledamaks, jättes südamikku õrna vihje algsest toonist. Mulle meeldivad ka lihtsalt sinised, harilik sinilill on mu meelest üks kauneimaid kevadlilli. Lihtne ja ilus.




Kuigi aiatööde hulk hakkab iga päevaga suurenema, kaevamistööd pole ju veel alanudki - ma hakkan ju ajutistest kasvu kohtadest alalisse lisama, ootan, et saaks juba õues istutama hakata. Kivilasse on vaja kive lisada ja kõik need kellad ja viled paika saada. Praegune olukord mulle ei meeldi.
Praegu on plaan 3+1 ehk põhjanõlv, kivila ja männitagune, pluss söögiviljandus ja park :) Park pole ju ala :)  Hekki on vaja ja nii edasi. Katsetuste jaoks on ka väikest kohta vaja. Kesse kaevab? ;)

Muudest uudistest nii palju, et talvega on kalu juurde tulnud ja veealune taimestik juba kasvab. Mingi osa tiigi kaldast, mis on pigem nõlv, on sammaldunud ja see sammal hakkab päikese käes tükelduma. Muud head sõna selle kirjeldamiseks pole.
Saame näha, kes sellel aastal mullast tärkavad. Muide, olen üliõnnelik iga vihmaussi üle, kes vanast tiigi põhja mullas end näitavad - selles on elu !
Seniks nautigem kevadisi õisi ja küll see Suur Kevad ka tuleb tantsides üle välja.












esmaspäev, 1. aprill 2019

aprill esimene

Tänane õhtupoolik oli mõnusalt pikk ja tuuletu. Ma olen väga rahul, et oleme taas suveajas ja seda põhiliselt sellepärast, et sain poole üheksani õues olla. Laupäeval olin töö asjus kodunt ära ja polnud võimalust ilmast rõõmu tunda.

Täna oli isegi maa lõhna tunda ja kui päike loojuma hakkas oli lihtne tajuda, kus aias külmavood liiguvad. Mulle üllatuseks oli allpool soojem kui üleval.

Teoreetiliselt võiks juba kuuseheki maha panna, praktiliselt pole veel selleni jõudnud. Tasapisi koristasin põhjanõlva, turbaga multsides. Otsakesi on juba palju.

Teha on nii palju, et võib rahulikult mitte tegemist nautida :)

Sügisel istutamata jäänud karukellad hakkavad üksteise järel kasvukas õitsema minema. Kevadel on sibulilledest palju rõõmu, aga karukella armastan ma veel rohkem :) nagu udusulis linnupojad.
Pulsatilla vulgaris 'Alba', ma polegi teda varem õitsemas näinud. Tegi juba mitu nädalat oma nuppusid, täna läks lahti.  Tamm-di-didi-tamm :)




Sinililled hakkavad ka tasapisi õitsema. Muidugi olen ma sügisel igale poole laukusid toppinud ja krookuseid tuleb veidratest kohtadest. Ühe võrkiirise leidsin preeriaküünla potist :) ja konna puuhalu hunnikust.

Eile saabus sinikaelte paar, täna hommikul tiirutas tiigil veider paar. Kas tõesti sõtkas?  Veesilm on nüüd suur ja puhas, küllap paistab linnuteelistele ära ja meelitab igasuguseid ligi. Väga huvitav. Neljajalgsed aga on kuhugile peitunud. Las nii ollagi.

Tundub, et külaliskass käib hiiri meie trepi ette toomas. Neljal jalal.

Ilmaprognoos lubab päikeselist nädalat ja selgeid öid. Hommikuti on maa külmast kahkunud. Mul on uus rutiin - õhtul panen taimedele teki peale ja hommikul võtan ära. Nad juba teavad mind :)