Tondilossi veesilm.

Nüüd, talvel aias ringi uidates on veider mõelda, et suvel on siin juba kõik (teisiti) roheline. Ma loodan, et tarna on tublisti vähem. Huvitav ja uus asi minu jaoks on turbane pinnas. Veekogud kasvavad siin kinni hoopis teisel moel.
Vaatame siis korraks tagasi. 2018.a. kevadel oli kunagisest tiigist järel tihkelt täis kasvanud lomp, millest turritasid välja paju roikad. Kui ma rehaga püüdsin vetikaid välja riisuda, hakkas see vaip rullima, tirisin seda rulli nii palju kui jaksasin. Väga veider.

Metsas on kandilised veesilmad, need on vanad turbaaugud. Kuuma suvega veetase alanes ja nähtavale tuli samblakiht. Sügisel vajus KSJ ühes augus sisse, hea, et välja sai.

Tagasi kevadesse.

Tiigi uuendamine jäi KSJ-i hooleks. Mina poleks selle peale tulnud, et sellises mõõtkavas toimetada :) aga nagu ikka on KSJ mõõtkava just see paras ja õige. Kui kõik valmis sai, siis paremat ei oskaks tahtagi.

Veidi algusaja pilte. Pildil äravajunud sauna vundament ja osa seinast. Saunaga on meil see tore lugu, et fassaad oli rõõmus ja kabe kollane. Tiigipoolne külg aga ära vajunud ja ühel pool seina enam polnudki. Alles jäeti sellepärast, et ei peaks uut asukohta taotlema hakkama. Vundament osutus siiski mitte ehituskõlbulikuks.

Metsaalune oli kuivalt täis ja paraku tuleb seda veel praegugi pinnasest välja. Tsisternid on õnneks ära viidud. Kopamehe meeskond kogus kraami kokku ja toimetas vanarauda. Käsitsi poleks see olnud võimalik. Vasakpoolsema tsisterni toimetas KSJ vintsiga kohale. Omal ajal kui ta selle vintsi ostis, siis ma nurisesin, et milleks meile seda vaja, aga see vints on end juba kordades ära tasunud. Nii et ei mingeid nurinaid :)

Remmelgas oli otsapidi tiigis ja vanad oksad-tüved turritasid vees.

Pokud ja võite ette kujutada milline tigude mass siin elutses. brrrr

Vaade heinamaalt alla poole

Maja poolt heinamaa poole. Siia esiplaani kõrgendikule rajasimegi kivila. Mõeldes uuele hooajale täpsustan, et kivila1

juuni.Kõigepealt aeti hunnik ühele poole ja siis hiljem teisele poole ja veel hiljem kolmandasse kohta. See viimane areng oli minu eksitus.

Vesi pumbati välja nagu hiljem selgus koos kaladega.

Konnadele polnud see kerge aeg, nad kolisid kõik ülespoole. Kõik mu taimekastid olid neid täis.

See pilt on veidi petlik. Vasakus nurgas kasvas kaks viltu vajunud õunapuud ja sealt läks maapind u meetrijagu madalamaks. Vaates troonib lodjapõisenelas, kes on saavutanud metsikud mõõtmed, aga vorm on tal ilus.

Siin tõstsime tublisti pinnast, et kõik augud, kalded jms saaksid tasandatud. Osa pilliroogu jäi pinnase alla. Pinnas on tiigist pärinev turvas, mis on mõnevõrra ka saviga segunenud.

juulis hakkas juba looma. Tiiki rajasime kahes jaos, vahepeal läks kopamehe tehnika katki ja üks teine objekt tuli ka vahele. Tegelikult ongi hea suuri projekte teha kahes jaos, see annab mõtlemiseks aega ja jõuab ka parandusi teha.

P.S. kui vesi tiiki tagasi tuli, siis tulid ka kalad nähtavale.Ühel palaval suveõhtul tiigi kaldal jalutades märkasin väikest kalaparve ja siis järgmisel korral juba suuremat, aga väiksemate kaladega parve. See oli küll ootamatu. Oletatavasti on need kogred.

Suuruse hoomamiseks :) üks inimmõõde ka.

ja seda peegeldust siis

KSJ lasi teha väikese sopi, sinna panime veepumba

Täitsime alumist sissesõiduteed. Nüüd saab otse tiiki sõita.

 Tõime ära pärna ja tamme, aga see väärib omaette lugu

Kõik läks tasapisi rohelisemaks, pioneer umbrohud seal, kus me pinnase olime pahupidi pööranud.
Kuumaga sai ujumas käia, pärast päevast palavust oli see tervistav. Suviseid vaateid olen postitustes vast näidanud ka juba. KSJ-st kui roosikuningast sai ka vist kirjutet.

septembris

oktoobris

detsembris ja veebruaris

Mis edasi. Põhiliselt vaatlemine. Ma tean, kuhu istutada mustikad ja kuhu kevadised ninad ja lumeroosid. Allika tahaks välja tuua nii, et oleks kogu ta võlu ja vägi nähtav. Tiigi veetase oli sügisel üsna kõrge, vaatame, mis kevad toob. Tiigi kallaste haljastamisega ma ei kiirusta ja üldse siit edasi tavapärase rütmiga.