Lehed

pühapäev, 24. märts 2019

neli päeva kevadet

Nädal tagasi avastasin, et Helleborus thibetanus ehk hiina lumeroos on põhjanõlval nina välja pistnud.  (eestikeelne nimetus oli varem tiibeti lumeroos?)

Esimene lumerooside seas. Nüüd loovad teised ka õienuppe. Eelmine nädal viis lume, aga kelts on veel sulamata.
Amuuri adoonis sai vist mitmesse kohta istutatud,  taimed väikesed, ühe õienupuga.   Õie leidsin ülevalt, sildi altpoolt :)




Täna käisin jälle vaatamas, kuidas tal läheb õienuppude avamisega. Hommikuti on maa külmunud või  pigem pealmine kiht kahutanud.


Lõikasin paari-kolme epi lehestiku tagasi, et nad alasti ei jääks, sättisin lehed peale ja lehtede peale kaseoksad, et tuul tekki maha ei kisuks.  Alpi epimeedium on täiesti roheline ja muidugi ka 'Black Sea' oma talvevärviga. Neid ma ei lõika enne kui vaja.  Alpi epi saab ilmselt varsti päikeselt põletada, näis. Heitlehiseid polegi eriti vaja lõigata, nad on oma lehed ammu poetanud.



Õues on muidugi suhteliselt kole ja tööde järg kisendab taevani :) ega siin pole muud kui tasapisi teha ja kolekohtadest üle vaadata. Peenrades ma veel ei songi, las taheneb ja pealegi on ööd nagu öeldud veel miinustes.



Maja ees, seina ääres on kõigil roosidel punakad pungad, puispojengid on ka alustanud. Peavad nad siis alati nii varajased olema! Üks neist põdes ümber istutamist juba suvel, nüüd on näha, et ajab alumistelt okstelt lehepungi välja.
Kasvuhoones hakkavad karukellad õitsema, vähemasti saab sotti, kes on kes. Hajameelsusest soputasin ühest potist martagoni sibula välja, eksole. Mõtlesin, et mida see pojeng tukub seal.  Vara muidugi veel, aga kevadet maa sisse enam tagasi ei aja ja pole tahtmist ka.

Muidu on kõik normaalne, toomingad ei kõssa veel, aga konnad kalpsavad küll juba ringi ja tiigi jää sulas äärtest meetri jagu lühemaks.  Kivilas on mõned viimase nädalaga pihta saanud, päike ja tuul? Näis.

ja siis on meil müstilised liivakuhilad. Täna võtsin labida ja lükkasin mõned hunnikud laiali, et saaks suvel niidukiga ligi. Juurikaid sees ei ole, s.t. poku pole. Mutiauku ka pole, et võiks sahver olla. Sipelgad?

Hakkan vanadest laudadest tüdinema. Ikka neist, mida saagida oleks vaja ja enne seda ladustada ja enne seda seinast võtta. KSJ võtab ja saeb ja lõhub.

Tuul on pisut tüütu, aru ma ei saa, mis ilmakaarest tema puhub, tuulevarjulist kohta leida on raske, aga noh, vähemalt ei tuiska :)











reede, 15. märts 2019

tiidsal sammul, hakkab looma

Täna varahommikul õue minnes tervitas mind lindude laulukoor. Õhk oli vidinast paks. Lumi veidi rohkem sulanud, põhjanõlv hakkab ka välja tulema.  Mõnus, mõnus. Korraks viskasin pilgu kivilasse ka, kaktused on nii ja naa, veidi lösakil alles. Pulsatilla turczaninowii on edukalt talvitunud - karvased leheotsad juba turritavad! Suur rõõm, sest taim oli mul ümber istutades juba väga suur ja ma pelgasin, et talle selline ümber panemine ei sobi, aga niksis-naksis teine :) 

Olen juba pikemat aega lepaurbasid vaadanud, hakkavad tasapisi pikemaks venima. Kevad tuleb tiidsa sammuga. Lumikellukesed on endiselt kusagil peidus, imetlen siis oma nõiapuid, mis sest, et eba ehk värd-nõiapuid. Nõiapuid toon aeda kindlasti juurde, tahan uuesti katsetada virgiinia nõiapuuga, Pmäel läks see jänese nahka.



Värd-nõiapuu, Hamamelis x intermedia, on saadud jaapani ja pehme nõiapuu ristamisel. (Hamamelis japonica x Hamamelis mollis).  Looduslikus kasvukohas võib nõiapuu sirguda kuni 12 meetrit, meie aedades seda ei juhtu. Igati sobiv ka väikesesse aeda. Ma ei ole nõus selle arvamusega, et tea lehed on suvel ilmetud, pole nad ilmetud midagi ja sügisvärv on neil vastupandamatu.
Aeglase kasvuga on nad küll, aga antud juhul on see pigem plussiks.

 'Jelena'
 'Arnold Promise'

Minu selle aasta kõige tähtsam ja toredam külv on tehtud :) Külvasime poolekahese I-ga basiilikut ja seda kogemust ei vahetaks ma millegi vastu. :) 




T


esmaspäev, 11. märts 2019

kevadjudinad. märtsi teine nädal

Esimese varakevade vaatlused on huvitavad. Laupäev oli tuuline ja õigupoolest mulle tundub, et viimased nädalad on üldse tuulisemad olnud võrreldes talvekuudega.
Meil on kaks kõrget mändi. Üks kasvab maja lähedal ja tema oksad hoiavad just nii nagu oleks ta pidevalt tuulest viidud. Sügisel juurdlesin selle üle mõnda aega - tundus, et tuuled meie krundil eriti ei mölla, sestap ei saanud ka aru, miks ta oma oksi nii hoiab. Nüüd veebruaris ja märtsis sain aru, on küll tuult ja kuidas veel.

Ilmaprognooside järgi ma oma nädalavahetuse ettevõtmisi väga ei sea, sest need prognoosid on liiga üldised. Elu käib rohkem selle järgi, et vaja on ära teha mingid kindlad tööd ja hommikul teen tiiru õues ja otsustan, kus ma sel päeval tegutsen või kui tuule-kindlalt end pakkida vaja on.
Nüüd liigume aina rohkem kevade poole ja algab väikeste rõõmude kuhjumise aeg.

Mida ma siis täheldanud olen?
1.osa taimepotte sai sirelitesse talvituma jäetud, üksikud kuuse alla. Sirelites talvituvad potid on absoluutselt vale koha peal, sest hang sulas ära, päike sulatab ja öö külmetab ja ma ei saa neid maa pealt lahti, pottides vesi sees, mis sest, et nurga all. See on halb. Kuuse kaisus talvitujad on hoopis paremas seisus.
2. meil on vaja sel suvel teha kaks treppi, liuglemine pesukausiga mäest alla ei ole tore, isegi siis, kui talla all on savi
3.lumeroosid istutasin valesse kohta, sinna jõuab päike sulatama ilmselt aprillis :)
4.ma ei mäleta, kuhu ma lumikellukesed panin :(
5.saviosakesed voolavad kivilast alla. See on nii hea kui ka halb. Hea, et savi minema voolab, mul ongi sinna rohkem liiva vaja. Halb selle poolest, et savi voolab tiigi poole, no ja teeb rajad libedaks ka. P.S. seal, kus on killustik, ei voola midagi. Mul on väga hea meel, et kivila valmis pole. Kaktused näevad ikka väga nirakad välja praegu. Kuna suurt päikese perioodi pole olnud, siis okaspuud on siiani päris kabedad. Mida `Troll`uuest kasvukohast arvab, selgub ilmselt aprilli teises pooles. Ginkod pole minu kogemuse põhjal erilised kiirustajad.


Avastasin, et meie krundil oli siil talvitunud. Rebane oli ta üles kaevanud ja maha murdnud, leidsin lume pealt. Ja siis on meil seal kusagil läänes, kallaku peal saladuslik liivahunnik, nüüd juba pool meetrit kõrge, mis nagu suureneks järjest. Mina kahtlustan, et seal on rebase pesa, KSJ arvab, et pole, sest teist väljapääsu ei paista kusagilt. Eks me hoiame silma peal, vaatame, kes sealt koorub.

Koorumisest rääkides - laupäeval lendas üle kolm luike, küllap nad Verevi järve poole suundusid või siis hoopis Vaikse järve äärde, kes teab. Ilus hetk oli.

Kasvuhoones on kõige kiiremad minu suureks üllatuseks heleeniumid. Üllatuseks sellepärast, et ma pole neid varem kasvukas hoidnud, eksole. Väikesed arvestatavad rosetid. Puistasin turvast peale, aga ega see neid ju ei pidurda.
Kasvukas on minu laadimise koht. Kui ma enam prügi sortida ei suuda või vanarauda ei viitsi vedada, siis lähen ja istun seal ja kuulan kuidas taimetited nohisevad, väga tervendav muide. Eriti tore on ka see hääl, kui lumi seina mööda alla sahiseb. (Meil ju ülepäeva sajab midagi). Hakkan mõistma neid aednikke, kes kasvuhoonesse mini-alpiaia loonud on, see võib ikka väga mõnus olla.

Maja seina äärde olin toppinud lauke võib-olla ka tulpe. Üldiselt virutasid hiired suurema koguse ära ja ilmselt kohtan ma tulpe veel huvitavates kohtades. Siia peenrasse istutasin ka puispojengi ja süüria hibiskuse. Pp-l on pungad, oeh.  Ajutine pojengipeenar teisele poole maja on rajatud väga ettenägelikult, napilt sinna, kuhu katuselt mahatulnud lumi ei kogune. Tõeline napikas :)

Ja muidugi on kasvukas tärganud karukellad. No on seda vaja nüüd :(  Ma ei jõudnud kõiki maha istutada ju.

Vaatan krundil ringi ja ikka veel mingeid peenra plaane pole, neid kõige paremaid. Ei suuda ka otsustada, kas suurelt või minimaalselt. Seda viimast ma endale lubasin, et rohkem puid põõsaid, vähem lilli ja muud mudru.

Laupäeval siis oli hommikul tuuline, pärastlõunal tuli vihm ja siis lörts natuke ja siis läks korraks vaikseks ja selgeks ja päike paistis pilvede vahelt. Teate küll, see kevadine ja eriline, mis toas toob kõik tolmurullid ükshaaval välja. Õues aga tekitab sinus sellise tunde nagu oleks kogu kevad juba käes ja ihust käib rõõmu judin läbi, kõik need selged õhtud ja varakevadised hommikud, kui linnud on ammu laulu üles võtnud ja sina lähed aeda ja otsustad, mida sa oma ajaga teed ja võib-olla ei teegi midagi, lihtsalt seisad ja tunned rõõmu, et oled just seal, kus sa olla tahad. Nii nagu oled terve talve unistanud.

Seisin heinamaal ja päike paistis metsatuka ja maja peale ja kõigi nende kolehunnikute peale.Puhas kevad-judin :) Seda soovin sullegi.

Nojah ja nüüd sibistab akna taga lund.Märts, aasta pikim kuu.

kolmapäev, 6. märts 2019

Tondilossi veesilm.

Nüüd, talvel aias ringi uidates on veider mõelda, et suvel on siin juba kõik (teisiti) roheline. Ma loodan, et tarna on tublisti vähem. Huvitav ja uus asi minu jaoks on turbane pinnas. Veekogud kasvavad siin kinni hoopis teisel moel.
Vaatame siis korraks tagasi. 2018.a. kevadel oli kunagisest tiigist järel tihkelt täis kasvanud lomp, millest turritasid välja paju roikad. Kui ma rehaga püüdsin vetikaid välja riisuda, hakkas see vaip rullima, tirisin seda rulli nii palju kui jaksasin. Väga veider.

Metsas on kandilised veesilmad, need on vanad turbaaugud. Kuuma suvega veetase alanes ja nähtavale tuli samblakiht. Sügisel vajus KSJ ühes augus sisse, hea, et välja sai.

Tagasi kevadesse.

Tiigi uuendamine jäi KSJ-i hooleks. Mina poleks selle peale tulnud, et sellises mõõtkavas toimetada :) aga nagu ikka on KSJ mõõtkava just see paras ja õige. Kui kõik valmis sai, siis paremat ei oskaks tahtagi.

Veidi algusaja pilte. Pildil äravajunud sauna vundament ja osa seinast. Saunaga on meil see tore lugu, et fassaad oli rõõmus ja kabe kollane. Tiigipoolne külg aga ära vajunud ja ühel pool seina enam polnudki. Alles jäeti sellepärast, et ei peaks uut asukohta taotlema hakkama. Vundament osutus siiski mitte ehituskõlbulikuks.





Metsaalune oli kuivalt täis ja paraku tuleb seda veel praegugi pinnasest välja. Tsisternid on õnneks ära viidud. Kopamehe meeskond kogus kraami kokku ja toimetas vanarauda. Käsitsi poleks see olnud võimalik. Vasakpoolsema tsisterni toimetas KSJ vintsiga kohale. Omal ajal kui ta selle vintsi ostis, siis ma nurisesin, et milleks meile seda vaja, aga see vints on end juba kordades ära tasunud. Nii et ei mingeid nurinaid :)

Remmelgas oli otsapidi tiigis ja vanad oksad-tüved turritasid vees.

Pokud ja võite ette kujutada milline tigude mass siin elutses. brrrr
Vaade heinamaalt alla poole
Maja poolt heinamaa poole. Siia esiplaani kõrgendikule rajasimegi kivila. Mõeldes uuele hooajale täpsustan, et kivila1


juuni.Kõigepealt aeti hunnik ühele poole ja siis hiljem teisele poole ja veel hiljem kolmandasse kohta. See viimane areng oli minu eksitus.

Vesi pumbati välja nagu hiljem selgus koos kaladega.
Konnadele polnud see kerge aeg, nad kolisid kõik ülespoole. Kõik mu taimekastid olid neid täis.


See pilt on veidi petlik. Vasakus nurgas kasvas kaks viltu vajunud õunapuud ja sealt läks maapind u meetrijagu madalamaks. Vaates troonib lodjapõisenelas, kes on saavutanud metsikud mõõtmed, aga vorm on tal ilus.


Siin tõstsime tublisti pinnast, et kõik augud, kalded jms saaksid tasandatud. Osa pilliroogu jäi pinnase alla. Pinnas on tiigist pärinev turvas, mis on mõnevõrra ka saviga segunenud.



juulis hakkas juba looma. Tiiki rajasime kahes jaos, vahepeal läks kopamehe tehnika katki ja üks teine objekt tuli ka vahele. Tegelikult ongi hea suuri projekte teha kahes jaos, see annab mõtlemiseks aega ja jõuab ka parandusi teha.

P.S. kui vesi tiiki tagasi tuli, siis tulid ka kalad nähtavale.Ühel palaval suveõhtul tiigi kaldal jalutades märkasin väikest kalaparve ja siis järgmisel korral juba suuremat, aga väiksemate kaladega parve. See oli küll ootamatu. Oletatavasti on need kogred.

Suuruse hoomamiseks :) üks inimmõõde ka.

ja seda peegeldust siis

KSJ lasi teha väikese sopi, sinna panime veepumba

Täitsime alumist sissesõiduteed. Nüüd saab otse tiiki sõita.
 Tõime ära pärna ja tamme, aga see väärib omaette lugu
Kõik läks tasapisi rohelisemaks, pioneer umbrohud seal, kus me pinnase olime pahupidi pööranud.
Kuumaga sai ujumas käia, pärast päevast palavust oli see tervistav. Suviseid vaateid olen postitustes vast näidanud ka juba. KSJ-st kui roosikuningast sai ka vist kirjutet.


septembris

oktoobris





detsembris ja veebruaris



Mis edasi. Põhiliselt vaatlemine. Ma tean, kuhu istutada mustikad ja kuhu kevadised ninad ja lumeroosid. Allika tahaks välja tuua nii, et oleks kogu ta võlu ja vägi nähtav. Tiigi veetase oli sügisel üsna kõrge, vaatame, mis kevad toob. Tiigi kallaste haljastamisega ma ei kiirusta ja üldse siit edasi tavapärase rütmiga.