Lehed

esmaspäev, 30. detsember 2019

detsember 29 2019

Talv on ilmselt nende mägede taga. Eile, pühapäeval 29.dets. oli päevane ilm täitsa talutav. Tuul vähekese lõikas, aga puude vahel mitte nii valusalt. Mul oli muidugi kihid ümber, vest ja fliis ja vest. Tööd tehes hakkab kiirelt soe.
Õhtuks tuul tugevnes ja hakkas sadama jäävihma. öak. Kui mu kaktused selle talve üle elavad, siis on kõva sõna. Praegu võivad nad sama hästi veetaimedeks juba kvalifitseeruda.

Hommikul lugesin Õnnepalu "Aakrit" ja see viis mu mõtted hoopis taimedele, et kuidas nad on äärmustes, s.t. see soe detsember ja sademete hulk... ja kuidas taimedel on maa sees alati parem, sest vesi ju läheb ära, valgub lõpuks ... kuhugile ja kui on kallakut siis ehk sinna, kuhu vaja ... ja mõtlesin ka sellele, et ma loeks hea meelega Õnnepalu aiapäevikut, kui see tal muidugi olemas on. :) Kui ta taimedest kirjutab, siis mul tekib lugedes see äratundmishetk ja mõnikord saan teada ka midagi uut, see on värskendav.  Ühe sõõmuga ei loe, palju saab, sest enamasti on need raamatud kirjutatud lahtilaskvas võtmes, ju ma siis ei jaksa nii palju korraga lahti lasta. Sellest pole ka midagi, ma saan nende tekstide juurde naasta, kui ma tahan. 

Vahel on mul kahju, et ma pole õppinud botaanikat ja bioloogiat, mulle tundub, et botaanikud ja bioloogid teavad taimedest kõike või siis vähemalt palju :) . Nojah, keegi ei keela ju botaanika õpikuid sirvimast või mis :)

Tagasi hommiku juurde, et kuhu mu mõtted edasi ekslesid. Igihaljastel epidel on teadagi järgmise aasta kasvupungad juba sügisel näha. Mõtlesin, et kuidas see soe detsember neile mõjub, kui nüüd külm peale tuleb, ikka veidi käredam kui senine -5C. Võib-olla on paremgi kui talv väga külmaks ei lähegi? Mul on nad nüüd muidugi lehemultsi all, aga äkki on liiga soe. Võeh.

Suunaks nüüd oma tähelepanu sellele mis nägu aasta  2019 oli.

HEA
:) 





reede, 27. detsember 2019

jõulu-udu. talikülv

Pööripäev on nüüd siis möödas. Sademed saabusid uduna. KSJ andis mulle vaba õhtu ja siis ma sortisin seemneid ja kirjutasin olulist kirjatööd ja sukeldusin raamatutesse jms.
Otsustasin esimese satsi talikülvi ära teha, ma oletan, et talv saabub jaanuaris, nt teisel nädalal ja siis ei viitsi enam mullaga jahmerdada.

Pärast sellekevadist Seemneraamatukogu talikülvi töötuba said mõned võtted üle lihvitud ja tüütu kleeplindiga sahmimise asemel tegin rohkem lõikeid.

Võtsin 5L plastpudeli, lõikasin pooleks, tegin põhja auguliseks, naelaga, sest mul ei olnud kannatust õues tinutaja soojenemist oodata.  Sälgutasin küljed nii alumisel kui ülemisel poolel, et saaks pudeli jälle kokku panna. Muld sisse, sildid valmis ja siis ma külvasingi. Lõpetuseks pudelid kokku vajutet ja kleepsuga rist peale, et liiga palju sademeid sisse ei tuleks. Korraks jäin kahtlema, et äkki piisab ka ühest jutist, aga noh, ära saab alati võtta :)

Pudelites külvid taimekasti, kus veel mullune muld sees, mis ei ole võib-olla kõige parem variant, sest seal võivad muud külvid arenema hakata, aga pmst hoiab see mullakiht ka  niiskust.

Esialgu panin kasti, eks kevadel, kui tahan kasti külvi teha, siis leian pudelitele mõne teise koha.
Tahaks teisi meetodeid ka kasutada, näis, kas jõuan/viitsin.

Igatahes algus oli tore, näis, kuis edeneb. Seemnete hulgas oli juba üsna vana 2016.a. Meconopsise seeme ja selle hooaja Anemonopsist (olgu lahke andja kiidetud!) ikka macrophyllat. Jaapanist saabunud J.dubia variegata seemned ja huvi pärast veel katsetuseks Ranzania japonicat ja ka veidi tiibpojengi ja lihtsalt Pulsatillasid. Põhiline, et mul jaguks hoolsust kevadeks ja  kannatlikkust, et ma liiga vara ei loobuks. Anemonopsis võib idaneda ka alles teisel aastal vms.

Mõned pudelid on veel vabad ja karpides on ka ruumi. Kesse neid kevadel valvata jõuab, ei tea, eks ikka mina. Lihtsad lilled on veel puhta külvamata.

Jõuab, kõike jõuab ja see ongi mõnus, see tunne.


esmaspäev, 9. detsember 2019

langevad riidad ja suhistavad tihased.

Nädalavahetus.

Kõige toredam hetk täna hommikul, (pühapäeval),  oli see, kui avasin sidina peale tagaukse ja vana kask oli täis toimekaid sabatihaseid. Neid oli palju ja nad on nii ilusad. Pikalt ei peatu, suhistavad jälle edasi.

Reedel lubati linnarahvale  tubast nädalavahetust, et sajab ja puhub. Maarahvast seda sorti teated ei heiduta, elad ikka nii nagu õues on, mitte nii nagu lubatakse :P
Mina sukeldusin võsa-parki, siin on ilmastiku nähtused väiksema mõjuga :)  Laupäev oli pilvine, sadama hakkas viisakalt õhtupoole. Mulle meeldib kui aednikuga arvestatakse.

Võsa-pargi ääres on harilikul kuusel õnnestunud end külvata siia-sinna. Kuuski on igas suuruses ja kuna me võtsime pajusid vähemaks, siis on suuremad neist saanud end lahedamalt välja sirutada, valgust on rohkem. Huvitav, ma pole käbisid täheldanud, kuidas nad siis ennast külvanud on? Suurest lodumetsast tuulega? Lindudega? Käbidega? Oravad toimetavad meil allpool, seal, kus naabritest allapoole on tammed ja sarapuud.

Kaski on samuti igas mõõdus ja suuruses.
Endiselt domineerivad pajud, ma loodan, et mõne aasta pärast on pilt juba teine. Hakatuseks on istutatud  kanada tsuuga (2018 kevadel), hõlmikpuu (2019), hollandi jalakas `Wredei`(2019) ja põõsastest Maacki kuslapuud (2019). Need on siis võsa-pargis. Üks hariliku kuuse vorm andis ikka 2019 kevadel otsad, küllap sai kolides liiga väike juurepall, kitsed ka järasid, sest võrku polnud.
Võsa-pargi servas on pihlakal õnnestunud kanda kinnitada. Muld on siin saviliiv, üksikutes valgemates kohtades veidi rammusam, seal metsvaarikas ja nõges.

Kanada tsuugale uus kasvukoht meeldib, läks kohe hooga edasi, vaatamata 2018 a kuumale suvele ja vähesele vee hulgale. Küllap tal oli aeg nii kaugel. Ostes oli ta vaevu 40 cm kõrgune, Pmäel kiratses ja kiratses, siin on tema kasvukoht ilmselt parem, konkurente vähem. Võrgutatud, sest muidu oleks kitsed ta ammu pintslisse pistnud. Mulle meeldib väga tema pitsiline okasrüü.
Roheline tuust keskel ongi kanada tsuuga. Vahemärkusena, kanada tsuuga on minu aias esindatud nelja sordiga, kaks on tuntud `Jeddeloh`ja `Nana`, kaks on variegatad, `Eisberg (Iceberg)` ja `Gentsch White` sün `Variegata Gentsch`. Kirjutasin neist 2016.a. Kääbussordid kasvavad põhjanõlval, variegatad passisid kolimise pärast, nüüd on kasvuhoo sisse saanud, aga ei mingit kihutamist muidugi, ikka mõõdukalt. Päritolu Nurga Puukool.




Pühapäeva hommikul saime päikest näha ja suisa lõunani, siis tõusis tuul ja läks pilve. Pildil meie krundi lääneserv ehk vaade maja poole. Siia peale ei saa mitte mingi masinaga, päideroo varjus on kuni poole meetri kõrguseid hunnikuid. Tasapisi uuristan :D eriti siis, kui lumeta talv/sügis kestab.



Siin ääres sai juba väikese niidukiga klaarimaks.Vaade maja poole.


Pühapäevane teema oli komposti katsetused 2. Linnast toodud puulehtede segu pärn, tamm, vaher sai paigutet aiavõrgust tehtud komposterisse. Tammelehti on üksikud, näis kuidas komposteeruvad. Puhtalt tammelehtedest tehtud kompost võtab aega vähemalt 3-4 aastat kui lehti ei purusta. See on minu varasem kogemus eelmisest aiast. Kogusin tammelehed musta kilekotti ja viskasin suviti mulda sisse. Seisid mul vanade kuuskede all. Lõpptulemus oli selline huvitav, liistakuline muld.


Lehekompost on mu unistuste muld, küll mina sellele kasutuse leiaksin :)  Kui soe püsib, tõstame biojäätmete komposteri alumised kihid välja, need on juba 2 aastat laagerdunud. Köögipeenradesse seda mulda ei lisa, mul on vaja kanalka ehitamisega seoses põhjanõlvale veetud savikihti parandada.
Kogu see septikute värgi hiline rajamine muutis mu plaane, kevadeks on lisatöö juures, aga noh on nagu on, seda süsteemi oli hädasti vaja, sest vana küll ei toiminud, taevas teab, kuhu see vesi läks, ei imestaks kui maja alla.

Männi alt kogutud okkaid kasutan maasika kastides ja turbapeenrasse kukkunud kihti ära ei korista.
Tagantjärele tarkusena oleksin võinud neist vanadest turba aukudest mullakihi kuhugile kõrgemale toimetada, enne kui kõik vee alla jäi, aga eks ma saan seda mõnel teisel kuival ajal teha. Teine aasta läheb, kogemusi koguneb.

Võsa-pargis on riisutud kraam aunades. Kaselehed on muidugi juba kevadeks haihtunud, nendega ma end ei vaeva ja puudele peab ju ka midagi toiduks jääma.

Kompostikatsetus nr 1 läks vett vedama, s.t. toodud puulehed on nüüd täielikult üleujutatud ja eks ole näha, mis sellest lõpuks saab.

Pühapäeva lõunast tegime kiire metsas käigu, et lehterkukeseeni leida. Põlvamaal oli tublisti külmem, lumekirme siin-seal põldudel metsa ääres,  Palo järvel kerge jääkiht. Seeni ei leidnud, ohtralt murdunud oksi ja ka puid metsas sees ja metsateedel. Tuhandeid kauneid samblikke... mets oli ilus.


Pärast oli eriti õdus KSJ kala süüa ja jõulupuhkuse plaane arutada, et kuidas me pööningut vallutama hakkame.  Muide, hääd sõbrad, kas keegi vajab mõõdukas koguses tuvisõnnikut? Ma võin pakikesed kokku panna küll :D

Täna hommikul siis selline harvem nähtus nagu hoovihm detsembris koos päikese, (jõleda) edelatuule ja vikerkaarega. Sedapsi siis.

KSJ pani minu rõõmuks majale jõulutuled! Kuuske me tuppa ei too, las kasvavad õues ja toas ruumi pole, läheb ümberehituseks. No ja mu ahjupuude riit varises veidi, saab jälle puudega hullata :P

esmaspäev, 2. detsember 2019

vaikiva trolli päev... nädal.... kuu ... päike ...

Novembri viimane nädal oli tihe. Olgu selle valgusega kuidas on, novembris ju polegi teist.
Laupäeval olin päris rõõmus, et saab valgel ajal õue ja valge osa päevast lõpetasin võsa-pargis.
Seni, kuni lund pole, teen rada ja kuhjasid päideroost ja sellest paksust kulu-vildist, mis aastatega kogunenud on, heinareha ja hark on sobivad tööriistad. Kevadel saame siia uusi puid istutada.
Kui päideroog läinud, saavad ehk teised metsa- ja niidutaimed uue võimaluse ja siis saab siin ka jalutada, mitte kahlata.


Kerge miinus, päikeseline. Kasvuhoones veel plussis. Miinuskraadide öine maksimum novembri lõpus küündis sinna -9 kanti. Muidu suurt aru ei saanudki, hiirte hordid pressisid sisse.
Järvele tõmbas jääkihi peale, allika juurest on veel vaba. Pärast esimest selle sügise jää sulamist käisid kalad pinnal lustimas ja massiliselt. Nüüd näis jää paksem olevat ja keegi uljaspea oli sealt muidugi üritanud üle minna. Jäljerada. Kitsed need ei olnud.
Pühapäeva laisk hommik lasi kitsedel vabalt ringi jalutada, tavaliselt olen mina sel kellaajal juba väljas. Pildile jäid kaks, kolmas, ma oletan, et mamma, uitas põllul.
Käisin pärast vaatamas, et mida söödud on, ehh, ühe väikese rodo unustasin võrgutada, pungad söödi ära muidugi.



Pühaba õhtul oli Pihlaka talus üks õdus ja tervistav õhtu. Suisa nii tervistav, et mul on täna vaikiva trolli päev, mis seisundina on muide väga mõnus, rääkida ei taha ja polegi midagi öelda ka. Tore oli üle pika aja kokku saada ja uudiseid kuulda, et kuidas sõpradel läheb no ja siis näpuotsaga seda ka, kuidas maailmal läheb ja eesti aiandusel üldiselt :P

Ahjaa, hommikune lumevaip tõi lagedale neljajalgsete rajad. Ühel kassil on küll üsna veider kulgemine olnud, huvitav, kellel tema külas käis?  :)

Vaikiva trolli päevad Tondilossis ja kaugemal on tänasega siis välja kuulutatud :) Olge terved ja rõemsad...


3.dets hommik





laupäev, 30. november 2019

18.novembril

Eile kaalusin korraks, et kui hakkaks õige maad kaevama ja siis kui ma lõpuks otsustan selle kasuks, tuleb külm. Kadrideni on muidugi veel aega. Tänane prognoos lubab uueks nädalavahetuseks miinuskraade. Siiani on olnud ikka hämmastavalt soe ja hakkab jamaks kiskuma, tulbid, mis said maha pandud, on nüüd otsad välja ajanud, kevadised krookused paraku ka. Lumeroosil õiepungad, kuigi see pole ilmselt midagi erilist. Plusspoolel on see, et kõik oktoobris istutatud püsikud on nüüdseks ilmselt juurdunud ja siis veidi vettinud. Eelmisel sügisel oli pilt sarnane, vett oli võib-olla mõnevõrra vähem. Tuulutan kasvuhoonet 24/7. Talvitujad on juured läbi poti põhja mulda ajanud, neid ei saa nüüd enne liigutada kui varakevadel.

Hämar ju on, aga ma ikkagi naudin seda aega,  peenraid ei rohi, pole mõtet. Kõik kohad on kitse jälgi täis eks nad vajuvad ju sisse. Tasapisi olen mõned kohad, mis närvidele käivad, korda seadnud.  Ühe pihlaka jõuaks ehk istutada veel. Katsetasin tagasi lõikamisel sirpi, tahab veidi harjumist see tööriist.
Pliidipuud said riita, ahjupuudest on jäänud vast veerand. Ladusin ühe akna ka sisse, saab valgem ja lustakam.

Mnjah, ma oleksin selle sooja sügisega saanud kivila tehtud, aga kuna otsustasime, et kevadel tõmbame vana maha ja teeme uue, siis nii ongi, ma isegi ei rohi.


pühapäev, 3. november 2019

vember

Sajab. Laupäev möödus hästi, sadama hakkas alles õhtul, uue aja järgi kell 5.
Fotokat pole juba nädala jagu kätte võtnud.

Oleme mõnda aega "valget kuuri" kraaminud. Kõige hullemast olen läbi töötanud, eraldatud on kaablid, kummid, kaltsud, vanaraud (peaaegu), paelad, naelad, prügi, kastid, kile, jne jne. Endiselt on hunnikud ja kuhjad, aga veidi organiseeritumalt. Täna mõtlesin, et suvekraami katuse alla paigutamine läheb järgmisel aastal juba lihtsamalt, sest siis ei ole vaja end kuhjadest läbi sorteerida. Kiik on veel lageda taeva all ja järgmise hooaja puud ka.

Kanalisatsiooni rajamise I etapp tõi kaasa salvkaevu veetaseme kukkumise sellisele tasemele, et pump jäi kuivale. Äärmiselt irooniline - ümberringi on nii palju vett, aga kaev kuival. Võtsime pakkumise puurkaevu rajamiseks ja selle peale tuli vesi kaevu tagasi :) . KSJ arvas, et vesi oli vahepeal natuke segaduses. (Ta väljendas seda veidi teiste sõnadega :P ) Sain teada, et kõige tõhusam masin köögis on nõudepesumasin, see tarbib väga väheses koguses vett. Kui käsitsi pesta kulub kindlalt rohkem. Ilmselt peame siiski puurkaevu rajama, sest olemasolevat salvkaevu süvendada ei saa, pole mõtet ja veetase jääbki kõikuma.

Pööningul käisime ka, seal ei ole hunnikuid, on kihid, palju kihte, aga muidu pööning täitsa mõnus, polegi nii jabura ruumilahendusega kui alumine korrus. Mõistagi on siin ka hulk ebavajalikke seinu.
Ühel ilusal õdusal õhtul ... istume KSJ-ga pööningukambri raamatutoas ja kõik on õdus ja mõnus, isegi vihma võib sadada.


Täna ja teised päevad.

Pealamp on oivaline leiutis. Päevavalguse ajal teen ettevalmistusi õhtuseks ajaks ja siis saab lihtsalt hullata - loopida puid ja riita teha. Pika puuga saab hämaras ka riita teha. Loopida on lihtsam kui kärutada, seda ma juba testisin. Kallakust alla kärutades võib igasuguseid üllatusi ette tulla.

Pliidipuud. Paju kui küttepuu. Kui ma neid seal riita laon, siis pärast vihma tundub uskumatu, et neist võiks kunagi mingit asja saada nagu svammi laoks. Piisab ühest tuulisest ja kuivast päevast, (millal see oli, ei mäleta enam), kui nad tunduvad peos päris kerged ja kuivad. Saame näha. Riida mõõt sai suhteliselt pikk, nii ma katsetan keskpaiga toestamiseks igasuguste vidinatega, nt rauast armatuur tundub väga tõhus, kui ta puude sisse laduda. :) Pliidipuud ja väike armatuur. Ladumine on sel moel ka veidi loomingulisem.

Pilk käib aina võsapargi poole. Kui soe püsib ja lumi veel maha ei saja ja kui mul on selleks aega, siis tahaksin järgmiseks hooajaks uue raja sisse ajada. Puude istutamiseks. Seal tuleb pinda puhastada. Tegelikult eelistan seda aega, kui maa on ära külmunud ja puugid talveunne kukkunud.

Talveprognoosid on ka väljas ja ega need midagi mõistlikku ei luba ja üks on üle vindi ka, kõik nagu alati. Mulle endale tundub, et viimase kuuga on nii palju sadanud, et lume jaoks vett lihtsalt ei jätku.
Talve tulekusse enne jaanuari ma ka suurt ei usu, aga see pole ka oluline, tuleb ta ikka siis kui tuleb.

Taimed on talvituma pandud (peaaegu), paar väikest saba on veel harutada. Täna lõpetasin kasvuka koristamise jms, see oli hea tunne. Nüüd on vaja veel seemned üle vaadata ja otsustada, keda kuhu külvata. Suviseid külve hoian ikka veel õues, sest pelgan, et kasvukas lähevad veel idanema ja /või kasvama, siis on jama majas.

Veel jõuaks puid istutada, näis. Panin veel tulbisibulaid maha. Mina ja tulbid on uskumatu kooslus :D
aga sokutasin astilbede vahele, nende lehestik katab ehk hiljem koltuvad tulbi lehed ära? ja üldse on nad sellises kohas, kus kõik võib olla just sellise moega nagu ise tahab. 

Muud uudist nagu polegi :) Kuumaasikal on veel kolm marja tulemas, kasvukas. Ma ei raatsi neid veel tagasi lõigata, las rõõmustavad lapsi.

Teeme siis nii, et mart on porine ja kadri karge :)

reede, 25. oktoober 2019

sooja oktoobri otsake. täiendatud_esimene-sügistorm

Olin täna hommikupoole puude valves, s.t. ootasin küttepuu koormat. Ilm oli uskumatult soe, krundi teises otsas natuke ikka puhus ka.

Hommikukohvi kõrvale näidati kahekaupa kitsi. Näkitsesid tiigi kaldal ohakaid, ma pole täpsustanud, mis liik see on - suure maadligi leherosetiga. Hiljem õues jalutades täheldasin, et söödud oli ka karusmarja ja forsüütiat, veidi aedhortensiaid ja küllap muudki, mida ma veel tähele pole pannud. Kõigele ju võrku ümber ei pane. Kitsede kasukad olid nüüd juba võsakarva.

Tiigi ääres oli rebane muti mullahunnikust püüdnud kedagi välja kaevata või oli see hoopis nugis. Ma ei orienteeru veel nende khm, väljaheidetes.

Küttepuud olid soodsa hinnaga ja korralikud. Ma olen ikka uue hooaja küttepuid sügisel või siis lumeta talvel tellinud. Kevadel ja suvel on muudki teha kui puid laduda ja pealegi puude ladumine mulle meeldib, selline rahulik nokitsemise töö, mõte saab vabalt uidata. Laduda saab jaokaupa ja aega saab ka valida, hea põhjus õues olla ja kontori lihaseid liigutada. nt soojal õhtul ja pealambiga ;)  KSJ jaoks on see liiga nüri töö, nii ma lustingi ise teha. Põllu peal on tööjärg ees, mahavõetud pajud saagis KSJ parajaks, mina panen riita kuivama. Kohe kui soe ilm otsa saab, seni veel ei raatsi, tuiutan aias.

Hooaja "lõpetasin" Järvseljal, see oli ka mõnus hommikupoolik, kuigi veidi sombune ja jahedavõitu.
Mul olid mõned elementaarsed puud-põõsad ja astrid puudu ja paar ümaralehist alpikanni. Neile paistab mu juures sobivat, olgu siis neid ka rohkem. Nüüd vaja siis need puud-põõsad ära istutada.

Põhjanõlval hakkavad heitlehised värve minetama, igihaljad on oma parimas vormis. Kahju, et kuused talvel uhkeid värvimänge ei tee, kase kuld on juba peaaegu varisenud, ülal võsas hakkavad pajud paistma.

Eks see ole näha, mitu lund me sel talvel saame ja kas saab võsapargiga tegeleda.

Noore kuuseheki istikute ümber tuleb veel vastu talve kääre välgutada, et hiired sinna pesa ei teeks.

Oktoober on soojem kui ma lootsin, see on tore. Kui ma jõuaks veel kevadise platsi ette valmistada, siis oleks eriti mõnus. Nauditagu siis järele jäänud sooje päevi! Hommikul kohtasin konna, kalpsas nõgestes.

Laupäeval lipsasin korraks kohalikku männikusse ikka selle mõttega, et enne külma veel seenel käia. Oranz riisikas on hiline seen ja kui teda juba on, siis rohkesti. Väiksemad nupsikud sobivad marineerimiseks päris hästi. Lubati vihma ja tuult, aga väga hulluks ilm ei läinudki. Veel. Hommikupoole koristasin valget kuuri, seal hakkab juba täitsa looma, kui välja arvata hunnik uksi ja aknaid. oeh. Päeva teise poole veetsin võsapargi juures, ladusin puid. Võsa pidas tuult ja vihma päris hästi. Kasvuhoone katuseluugi kiskus küll lahti. KSJ sidus kinni ja vedas meil, pühapäeval oleks tuul selle lihtsalt ära lõhkunud.

Pühapäeval kiskus tormiks. Minul oli kasvuhoone päev, sättisin taimi talvituma - pealsed maha jms, sildimajandus jne. Päris hea kuiv ja valge töökoht oli. Vahepeal tundus küll, et vett antakse pangega, aga katus kajab ju päris hästi. Tormiks läks pärastlõunal, siis hakkas kasvuhoone katust sikutama. Huvitava suunaga tuul oli ja tõesti vaatas, kas saab midagi lahti kiskuda.  Kui mina tuppa jõudsin, siis oli juba korralik maru. Elekter läks ka paar korda ära, aga mitte pikalt.

Üheksa paiku, kui juba vaikseks jäi, käisin õues vaatamas, mis siis ära lendas. Puud olid paigas, need üksikud maja juures ja kaugemal. Mis metsas, seda veel ei tea. Kõik, mis lahti oli, lendu läks, aga õnneks ei midagi suurt. Isegi pesu ei pidanud linnast otsima minema, oli kümme keerdu ümber nööride.

Nüüd läheb sügis rahulikult edasi.








reede, 18. oktoober 2019

niisama juttu sügisest

Ilm on soe ja sajab. Pärast esimest öökülmade lainet septembris on oktoober ikka väga leebe olnud. Viimase nädala jooksul hakkavad seni kuivad metsa-augud veega täituma. pgn! vaatasin just, et saaksin need kuivanud pajutüükad maha saagida, aga ei nüüd juba sinna ligi ei pääse.
Mu katselapp on ilmselt eriliselt ligemärg, sest seal hoiab savikas pinnas vett. Loodan, et asja päästab ära kallak.

Vaher oli eilseks kõik lehed maha poetanud. Nädalavahetused on seni veel leebed, toimetan aias ja kui väga sajab, siis valges kuuris või kasvuhoones.

Vihm teeb õnneks pause ka. Lillesibulad said maha ja potti just nii nagu plaan oli.
Kõik puud on saanud võrgud ümber ja võrke uuendasin ka põõsaste ümber, mõned on vaja veel panna, sest jänesed ja kitsed on asunud juba mugima. Eile õhtul läksin vaatama, kas saab pealseid veel maha võtta ja avastasin, et nüüd maitsevad neile juba mõned lilled ka. nt tähtpea ja kurerehad

Kitsed-jänesed alustasid tegelikult juba varem. Ma ei märganud lihtsalt, et vaarikad on kuidagi imeliku kõrgusega ja mustsõstart on keegi püganud ning muidugi on kõik kohad sõrajälgi täis.
Viimaselt Lätis käigult sai ostetud aiavõrku ja muidugi ma võtsin rulli lahti ja viskasin siis sildi ära :(  See on jämedat tüüpi aiavõrk, mis seisab tuule käes oivaliselt püsti ja ei vaju iga riivamise peale kõveraks. Sõnaga - kvaliteedi ja hinna suhe on paigas. Lõikamine on veidi vaevalisem, aga KSJ ostis mulle lihtsalt tegusamad tangid.
Puud ja põõsad muidugi kasvavad ja siis on vaja suuremaid võrke, aga ega need vanadki kaotsi lähe, praegu on istutamist palju ja väikseks jäänud võrgud kolivad väiksemate taimede ümber.

Must kuusk `Aurea` läks tänavu nii kenasti kasvama, et ma olen selle üle väga õnnelik, tema juurepall oli kolimise ajal nii väike, et ma kartsin, et läheb välja. Lisaks eelmine hull suvi ka. Serbia kuuse sort `Pendula`jäi võrgutamata ja pgn kitsed muidugi ... Nüüd on tal ka võrk ümber ja saab ehk taastuda ja edasi kasvada. Puudest kirjutan talve poole.

Põõsapeenras on veel mõned võrguta, eks ole näha, kas seal ka söödud on. Selle poku pügasin mina ära. Päris siili moodi sai :)

Luhttarnad on väga dekoratiivsed kui ei ole just terve heinamaa neid täis. Vaatasin Tagatalu tiigikalda lahendust ja ilmselt rakendan sellest mingi osa Tondilossis ka. Mõned pokud jäid meil pärast tiigi kaevamist alles ka. Neid saab sordiga `Aurea`kombineerida, seni las siis olla siin-seal.

Eelmisel laupäeval istutasin `Drummondii`. Tuli uus osta, sest eelmine oli liiga suur, et teda kaasa kolida. Maha said ka punane tamm jms.
Mõned elupuu vormid istutasin lihtsalt potist maha, vaatan hiljem, kuhu ma nad istutan.

Põhjanõlval nikerdasin ühe turbapätsi ääre juurde, sest sealt kippus muld tallamisele alla jääma.
Sildimajandust korrigeerin ja ausalt öeldes naudin iga hetke, mis õnnestub õues veeta. Eile õhtul kahe vihma vahel oli õhk sügise haisust paks - männiokkad lõhnasid. See uduvihmane ilm tekitab minus kodu-kodutunde, küllap see on õhuniiskus, millest ma puudust tunnen, ikkagi rannikult pärit nagu ma olen. Lapsena kolasin ma sel ajal koduses männikus...


Mnjah nagu keegi tabavalt mainis, siis oktoobris on iga õis vaatamisväärsus :) Üks ullike õitseb










ja veel mõtlen, et järgmisel hooajal otsin harilikule kenarbikule koha, kus ta õitsemiseni ka jõuab, sügisvärv on tal muidugi võrratu.









esmaspäev, 14. oktoober 2019

all metsas



Vahel käin metsas, nt siis kui seeneaeg käes on või talvel või suvel või kevadel. Kaameraga käin harva, võiks rohkem, aga kui on päike, siis on muudki tegemist. Mets väga mets polegi, rohkem riba. Ees ja taga on suured puud, keskelt läheb võsa - sarapuu, toomingas jm mudru.
Radasid on just nii palju kui kitsed neid teevad.

Ma armastan neid suuri puid, neis on see rahu.




Siin võtsime pajuvõsa maha ja istutasin mustikad ning kaks kuuske, üks neist ida-kuusk.

Sel sügisel istutasime ka täht-magnoolia siia. See koht on soe ja päikesele avatud suurema osa päevast. Tõsi küll, pinnasevesi on kõrgel.
Kased luristavad vee ära.
Pihlakad ja paakspuud, üks vaher ka ja pokud.

Katseks sai siia istutet püsikud, aga need kolin kevadel ära. Las olla mõni koht ka roheline valgega. Lilledele on mujal ruumi küll.


kui siin kaskede ees seista, siis avaneb vaade minu uuele katselapile ja kaugusesse ka. Haavad on end ohtralt külinud. Vaip on maas, kevadel kergem kaevuda :)

Haavapuravike jaoks on siin veel liiga märg ja hein ka kõrge. Paar suuremat kivi on maa seest kerkinud. Talvel-varakevadel teeme siin võsatõrjet.


Siit saab metsa minna. Lapsi siia omapäi lasta ei saa, kõik kohad on auke täis ja vahel on seal vesi, vahel võib korralikult sisse vajuda.

Sellest august võtsime esimesel kevadel aia tarbeks vett, KSJ-l oli selleks mingi eri pump, ei tule nimi meelde praegu. :) Nädal tagasi siin veel vett polnud.

 Kui viskad pilgu vasemale, siis on jälle kuused-kased. Kaskede hulgas on palju kõdunejaid, ilmselt on olud liiga märjad nende jaoks. Samas uued muudkui trügivad peale.

Kui nüüd siit metsa mööda minna, siis jõuab jälle maja poole tagasi ja siin on augud rohkem näha.
See on minu selle sügise projekt - viimane prügi siit minema ja puulehed asemele. Palju, palju puulehti. KSJ tõi linnast esimesed lehekotid. Sisaldavad kerget prügi ka, aga õnneks vaid pisut, ma korjan selle puistamise käigus kokku. Kui nüüd silmi kissitades tulevikku vaadata, on siin ühel ilusal päeval priske muld ja natuke varem sõnajala mets.

 Eelmisel aastal siia ligi ei saanud, vett oli palju. Kui ma samblakihi eemaldasin, siis selle alt tuli välja veel autouksi, -istmeid, vana kilekasvuhoone karkass ja lihtsalt pudeleid ja traati ja põrandakatet ja muidugi rehve.

 Neid oksi ma niipea koristada ei plaani, siin vast prügi ka pole. Ma loodan vähemalt. 

ja siit otsast paistab nii.

See on alumine mets siis kiire kaarega.
Ülal asub kase-paju-kuuse võsa, mida ma nimetan võsapargiks, sest sinna rajame pargi. Me oleme juba algust teinud.  Vana põllu peal on puudele juba raske koht aleida, sest tuleb ju mõelda sellele, et ühel ilusal päeval on nad kordades suuremad kui praegu. nt kollane mänd või punane tamm.

teisipäev, 1. oktoober 2019

pikk, laisk september


September oli mõnusalt pikk. Meie kandis oli neli külma ja vähe udu, õigupoolest udu nagu polnudki. Sadas, aga vähe ja minu jaoks üsna sobival ajal. Kaks sajust laupäeva  veetsin sügis- laatadel. Võhmas ja Siguldas. Läti sügislaadal olin esimest korda ja hommikupoole sadas, aga  see ei seganud. Me jõudsime suhteliselt hilja, 12 paiku, selleks ajaks olid põnevamad taimed ilmselt maha müüdud, aga ma taimejahti ei planeerinudki.  Mõni plaanipärane ost sai ikka sooritet ja mõni plaaniväline ka. Tõime traati, palju traati :) Tegelikult ikka võrku, mida puudele vaja kitse kaitseks ümber panna.

(Pühapäeval käisime seenel! Kõike oli ja ilm laisalt päikeseline. Lehterkukeseened olid kuivetunud, metsas laulupidu, midagi leidsime ikka.)

Istutamisega oli nii, et kui juba tundus, et nüüd on kõik, rohkem ei istuta, siis ikka on vaja. nt kõrrelised kolisin savi seest ära, et nad kevadel kopale ette ei jääks. Laiendasin õige pisut turbariba, et saaks pottides oodanud rodod maha ja mõned tutsud kanarbikku ka.  jne. Hooaega ma veel lõppenuks ei loe, sest kasvukasse kolitud taimed on vaja veel üle vaadata ja sel aastal tahaks talikülvi asemel sügiskülvi teha selles mõttes, et anumad valmis jne. Mul on üksjagu põnevat kraami külvamiseks. Töid on teisigi kuniks ilm lubab ja tööl käimise kõrvalt jõuab. Alles panin sibulikud maha, mõned on veel jäänud.

Külmadest nii palju, et üks oli tõsisem, teised leebemad. Roosid võttis korraks kangeks, aga õitsevad muudkui edasi.


Parukapuude lehestiku juba kahutas ka veidi.`Young Lady` õiepungad lahti minna ei jõua ja küllap saab otsa kõik, mis neil puitunud pole, aga eks uus kevad toob uued võrsed. Augustikuu istutused on küll väga kobedad.

Natuke olen pealseid ka juba püganud, aga seda tööd palju pole, ma ei kiirusta.



Ainuroog särab! Seda kollast vaadates mõtlen juba  teist sügist , et meil oleks rohkem vahtraid vaja :) Üks harilik vaher on metsas endale veidi valgust välja võidelnud.Sordid on mul sellised, mis vägevat värvipidu ei tee. Kui koduaiast välja lähed, siis tee ääres on näha kui ilus võib üks vaher olla. Tõsi küll, mul on korea vaher veel potis, tuleb maha istutada. Tiivuline kikkapuu võiks ka olla jne jne.


Niitnud olen küll,kuigi see tundub suhteliselt mõttetu töö olevat. Mustikapõõsad punetavad tiigi ääres, õhtupäikese triip on seal nii ilus... tahtsin, et nad rohkem nähtaval oleks. Põõsad on veel väikesed ja kasvavad, sindrid,  aeglaselt. (nojah, ma ju kolisin neid :I). Järgmised mustikapõõsad saavad olema kohe suured. Kesse jõuab oodata.

Vesirooside viimane õitsemine jäi septembri kolmandasse nädalasse, hakkavad ka sügiseks valmistuma. Õisi maist septembrini, see on väga hea tulemus.

Pikisilmi oodatud kanalisatsiooni välitööd algasid kuu viimasel nädalal ja nüüd on mul vabad käed põhjanõlva edasi teha. Tegijad olid väga hoolikad ja viisid torud heki alt läbi nii, et aroonia juuri ei kahjustatud ja ma ei pidanud ka magnooliale häda-ümber-istutust tegema. Pinnas on siin nagu arvata oligi põhjakihtides savisem, peal pool liivasem.

Nüüd on vaja nõlva edasi kindlustada, sellist puitu, mis kohe ära ei mädaneks, napib. KSJ-i idee korstnad ja kaevud kändudesse ära peita sobib mulle. Pluss kaablikapp, mis on mulle kogu aeg närvidele käinud, seisab seal nagu ... Seda me kännu sisse ei peida, aga varbseina saab küll teha ja tobiväädi peale lasta. Lubjakividest trepp on ka plaanis, aga vaat ei tea, kas jõuame.

Alpikann muudkui õitseb ja õitseb. Pilt on tehtud 9.septembril, vahepeal on õisi ja lehti tublisti juurde tulnud. Mutt tegi otse taime kõrvalt käigu, püüdsime kinni, nüüd on natukeseks rahu majas.
Lihtsalt ei jõua pildistama, õhtul on siin juba liiga hämar.

Vana õunapuud lõigati, kevadel on siin valgusolud veidi muutunud, hommikupäikest saab rohkem olema.

Eile õhtul oli nii soe, et ei raatsinud kuidagi tuppa minna. Nokitsesin põhjanõlval kaevata, tervelt kolm meetrit saab maad juurde. Vahepeal uuendan sildimajandust ja olulistele seemikutele sai ka tikud pandud, et kevadel neid välja ei tuustiks, ma ju kärsitu. Tikud märgistuseks on seni kõige parem variant, sest igasugune kergem plastist silt tassitakse kevadel pesa vooderdusteks või - kaunistusteks minema. Kesse teab, äkki sakutatakse neid ka lihtsalt uudishimust.



Uudishimuga seoses ka tore vahejuhtum. Umbes nädal tagasi olin ma hilisõhtul ikka siinsamas tagaukse juures lillepotte ümber paigutamas. Pealamp oli valguseks. Korraga liikus midagi läbi mu valgusvihu ja kui ma pead pöörasin, et vaadata, mis selle tekitas, vaatasin kakulisele otse näkku. Väga ilus nägu oli, suured rõngad silmade ümber. Esimene mõte, et öökull, teine mõte, et kõrvukräts küll pole, pea oli sile. Suurust ei hoomanudki, igatahes polnud ta väike. Järgmisel õhtul nägi KSJ ka seda kakku lendamas, ikka samas paigas, suure kuuse juures. Ka tema ei osanud suurust öelda, lennu järgi arvas, et kaalub u 2-3kg. (väga huvitav mõõtmise viis :) ) .  Igatahes olin ma vaimustet, metsani on siit kaks suurt puud, kusagil seal kaugemal on vanu kuuski ja kaski, milles võib õõnsusi küll olla. Jahipaigana väga loogiline koht, siin on juurdehitis veidi ära vajunud ja hiired voorivad sirelipõõsaste ja majanurga vahet, olen leidnud aroonia varusid ja muud nasvärki. Muidugi see võib orav ka olla.

Kanu ja muid sulelisi siin nagunii pidada ei saaks, nugis või rebane sööks nad kähku ära.  Nugis mineerib ehk märgistab järjekindlalt suurt kivi tiigi ääres ja just seda poolt, kus mina tavaliselt istun. Märgistama hakkas ta suve teisest poolest, alguses arvasin, et rebane.  Elu nagu metsas. Karusid näen õnneks ainult unes.

Nüüd võiks oktoober septembrine tulla, siis oleks väga hea.

Septembri viimase pühapäeval osalesime Wadi talu kivi veeretamise talgutel. Väga mõnusad talgud olid. Väga hästi ette valmistatud, mõnusa seltskonnaga ja au ning kiitus kokkadele!

Kodus arutame uusi plaane ja teeme vanu veidi ümber. Hea kui kõike kahe suvega ei jõua ära teha, ideed muudkui idanevad :P


`Troll` kolletab, sügis hakkab kivilasse jõudma.


kolmapäev, 18. september 2019

mis värk siis tegelikult on. kisub sügiseks, fui.

3.09.19. Tee või tina, aga september läheb ikka istutamise peale. Pühapäeval tegin oma põõsalaboris veidi inventuuri ja taimi, mis peavad maha saama jagub endiselt ja mitte vähe. Muud ju polegi, aga kevadised külmakergitused ... kes neid teab.

Roosid ja pojengid. Maja ees on ühele poole äärekivid pandud, muld lisamata. Roosid on teise ringi peal, need, kes sai tagasi lõigatud. Teine aknaalune on kaoses, kask on liiga lähedal ja vihmaveetorul  oli tropp ees ja peenrast muld minema uhutud. Süüria hibisk, mis sellel hooajal külmaga pihta ei saanudki, loob õienuppe. Puispojengid oleks vaja hädasti ümber istutada, aga aeg aina läheb. Siin suurt valikut polegi, nad kas lähevad välja või ei lähe. Südajas aktiniidia, sindrinahk ei värvunudki siin. Mingi jama sellega. Süvenen hiljem. Roosid kolin siit küljest ära. Vist. Väike plaan on karukelladega, minu meelest võiksid nad varakevadel siin õitseda, need vulgarised, roosid magavad ju sel ajal nagunii.  Lehetäid ka karukelli ei armasta, pulsatillad on ju karvased ja hiljem karedad. Kombinatsioon roosid naistenõgesega kuulutan läbikukkunuks, sest nad olid  hilisemad ja siis võtsid hullud mõõtmed. See maja sein on päikesepoolne. Ma kaalusin muide kaktuste peenart siia ja võib-olla aasta-paari pärast, kui roosid on aeda hajutatud, teengi selle ära. Võimaluste rohkus on vaimustav.


18.09.19. Nädalake hiljem või varem, Kesse enam mäletab, raamisin aknalused peenrad ära. Kasutasin vana kõnnitee äärekivi, seekord koos abinööriga, et rida ei vonkleks,.KSJ pani nööri paika ja natuke mängisin vaaderpassiga ka. Hoopis vähem aega kulus. Puispojengid istutasin kasekasse, seal on paar kohta, mis tuulte eest rohkem peidus.
Äärekivi oli vaja selleks, et muld minema ei vajuks, voolaks vms. Välisukse kohal on väike katus, mis on oma konstruktsioonilt veidi ebaõnnestunud, mõlemalt poolt tilgub/jookseb vesi peenrasse, seal suudab kasvada vaid naistenõges. Lisasin uut mulda, roosidele näis väga meeldivat. Kui valmis sai, olin endaga ülimalt rahul. Kui kogu õu on täis poolikuid projekte, siis äärmiselt tore, kui mõni lõpetatud saab.


Roosil kui monokultuuril on üks puudus, kui neil aeg läbi saab, siis on kõik korraga tühi ja otsas. Sestap meeldiks mulle neid kombineerida okaspuu vormide või kõrrelistega. Kõrrelised muidugi on kevadel sama koledad kui roosidki :) Lavendel ka.


`Pomponella`lõikasin vahepeal tagasi, peale esimsest õitsemist ja nüüd on jälle ilus.  Sellel pildil talle nii iseloomulik olek ei väljendugi. Ma ostsin ta kunagi puhtast romantika puhangust :D Mulle meeldib roosi-muster- tassidel, kannudel, kleitidel (ohkan).


Süüria hibiskile sobis see septembrisoe. Õis on ikka sinine, mis sinine. Ilmselt on mul kusagil kotis alles ka sordinimi. Taim ise Valmiera Depost, ostsin naljaviluks ja katsetamiseks. Päris hästi on tal läinud sel hooajal.

















 3.09.19. Pojengid. Natuke jagasin, natuke vahetasin, natuke istutasin ümber ja kui jõuan, siis seda saab ka septembri lõpus teha. Savisaar just kirjutas kusagil, et kõige parema tulemuse annavad sept-okt ümber istutatud pojengid. Mingid jupid on potis veel kolimisest, kes nad on, pole õrna aimugi. 
Pojengidest sai kerge kaar, mis vihjab järgmise kaare poole, mis omakorda vihjab järgmise, veidi jäigema kaare poole, mis vihjab lõpuks põõsapeenra kaarele jne jne. Tegelikult saab ka lihtsalt otse vaadata :) Hortensiad said maha ja helendavad nüüd hämaras.

Kasuaed: neli karusmarja, neli mustsõstart, vaarikaid, kaks murelit, üks õunapuu, toompihlakad on kasuaia piiril ja kuhugile tuleb mahutada veel kaks pirnipuud, aga need on alles pikukekesed, poogitud ja potis. Viimarjadel oli tänavu kohanemise aeg. Sügisesed pistoksad, mis oli terve talve potis, juurdusid kevadel ja istutasin maha, kasvavad. Pluss ebaküdooniad ja nagunii midagi veel, mis praegu ei meenu. Maasika-kast ja kuumaasika-kast. Tea käest saadud talikülvi tomatid, kes kasvukasse ei mahtunud, istutasin pojengide juurde, sest seal oli ruumi, päikest ja soojust ja tuult. Nüüd hakkab esimene punaseks minema, taimed on tugevad, püsti ja miljon haruga :) Kui läheb väga ropuks nende ilmadega, siis istutame kasvukasse. :P Kartulid kasvavad, üks hakkas õitsema. Kõrvits on märkamatult mõned nunnud kasvatanud. Tänuväärne taim, see kõrvits.

18.09.19. Võtsin nädalavahetusel söögiks kartulit :) Ütleme nii, et miinusesse ei jäänud, juuli alguses maha pandud kartul suutis kasvatada 2 suuremat ja siis pisikesi mugulaid ka. 1 traatuss ilmus ka välja kogu selle lahmaka peale, saatsin merekooli.

Merekoolist rääkides. Ühel soojal septembripäeval oli väike kala kummipaati vupsanud. Paadi põhjas vihmavesi. Tegime temast pildi. Kuldkoger olevat. Vaat, aga oma kolm soovi unustasime küll esitada :(  Oi, tal oli kiire minek kui vette tagasi sai.





Kasvuhoones läks tänavu tomatikasvatusega nihusti. Meile KSJ-ga jagub, aga jagamiseks mitte väga. Ma oleksin pidanud kohe suve alguses tomatid niidusega ära multsima. Kokkuvõtlikult - kurkide jaoks oli liiga kuiv, tomatite jaoks liiga märg. Pluss see pinnas, mis on täiesti uus kogemus. Ma segasin seda kotimullaga jne jne, aga ilmselgelt jäi liiga turbane. 

Olgu muude putukatega kuidas on, sipelgaid jagub meil nagu putru. Igale poole, tiigis ainult pole. 

Kasuaia mustika filiaal on tiigi kaldal, siin on nüüd tuleviku küsimus selles, kui kõrgele tõuseb pinnasevesi. Kui see koht ei sobi, rajame kuhugile mujale. 

Taimekastid. Ühega läks nihu, külvasin enda meelest mingit peent salatit, osutus hoopis suvelilleks, kõrgust meeter, eksole :) Kuna mul pole selleks aega, siis ei kurvasta ka. Tilli jagus nii palju kui kurkide soolamiseks vaja oli ja nii olen rahul. Lehtkapsast järavad kapsaussid. Ma ikka korjan neid ja söödan kaladele, kapsausse ja maltsa seemneid. Sidrunheina saak tuleb ära kuivatada ja aedsalveid ka. Olin terve suve hajameelselt porrulaugu lehti salatisse hakkinud mingi laugu pähe. Nüüd on mul porrud ka võtta. :D Nuikapsaid sain suve esimeses pooles, see oli mõnus. 

Külvamine üldiselt jättis soovida, see on ilmselt paljudele mõistetamatu, kuidas ma selleks aega ei leidnud. Üldiselt on külvamine seisund ja seisundiks on vaja selginemist. Ilmselt oli selgeid hetki selles suves vähevõitu :D Kui ma ise ei jõua, siis taimed hoolitsevad isekülvi eest igas mõttes. 


Kivilaga on hästi, mis valmis, läheb ümbertegemisele, mis pooleli, saab lõpetatud. Taimi ei istuta. Puhas kivi ja killustik.

Maja tagaküljele ei tee ma mingit peenart, aga esialgu on vaja põõsad istutada ja tegingi neile platsi puhtaks.

Minu naivistlik plaan selle suvega kõik püsikud, põõsad jms paika saada, luhtus täiega. Mis ennast kõigiti õigustas oli tihe istutus, umbrohul polnud lihtsalt ruumi. See natuke, mis end välja pressis oli lihtne eemaldada. Taimede hulk, mis mahub üht epikka peenrasse ... on uskumatu.

18.09.19. Pühapäeval käisime Võhmas ja taimevalikut kokku pannes kahtlesin ikka sügavalt, kas peale meie, taimepakkujate, seal kedagi kohale tuleb. Ilmaennustus oli karm ja hommikul paistis tõele ka vastavat. Nüüd on sõbrad sellest juba kirjutanud kui Pühast Juurikast :) , Vesijuurikast jne.
Uskumatult õnnestunud Täisjuurikas oli. Nii palju rõõmsate nägudega veest tilkuvaid aednikke pole ammu näinud :) Taimeostud olid mul planeeritud ja minimaalsed, asi seegi. Nüüd võiks nagu hooaja kokku tõmmata, aga veel ei saa. Järgmiseks hooajaks vaja ettevalmistusi teha ja sildimajanduse korda saada. ja seni kuni saab istutada, istutada :) Püsikutega on nagu on, nüüd on puude ja põõsaste kord.


Kompostikaste on vaja, kaselehed juba vedelevad.