2018 aasta rõõm
Aia kolimine on vähem tundelisem protsess kui ma arvasin, sest tunnetele ei jagu lihtsalt aega. Küll ilm selle eest hoolt kannab, nõtkelt nagu tänavu.
Aia kolimiseks annab hullemat suve soovida. Kui me olime ära otsustanud, et nüüd hakkame kodu otsima ja aed tuleb ära kolida, siis edenes minu kujutlustes sulnis plaan, kuidas ma oma noortaimed mai lõpuni kasvukas üles kasvatan ja edasi-tagasi Tartu vahet voorides aia sujuvalt ära kolin. Millalgi juunis-juulis korraldan aiakolimise pidustused... Kolimise käigus tekkinud tühikud täidan inkubaatorist ja veel pilla-palla kasvukohtadest pärit taimedega ja nii saab korraga või vahelduvalt enam-vähem korda kaks aeda.
Selline plaan oli.
Mais on tavaliselt ikka mingi kuivem periood, äärmisel juhul kaks nädalat, nii ma säilitasin külma närvi.
Tondilossis oli töö, Peedimäel puhkus, sest siin oli mul kõik käpas. Ma teadsin, mida üks või teine kasvukoht nõudis, tiigis veetase küll alanes, aga vett veel jagus. Tondilossis oli uudismaa rajamine ja üks töö ajas teist taga ja ma ei saanud veel sotti, kuhu, mida kui palju ja millal. Mais kolisin potitaimed Tondilossi kase alla ja siis hakkas jama peale. Esiteks oli massiliselt tigusid ja teod hindasid uusi asukaid väga kõrgelt. Mul oli vaja taimed kuhugile mahutada nii, et nad päikese kätte ei jääks, ära ei kuivaks ja et neid nahka ei pandaks ja et ma silte ära ei kaotaks. Siis ühel ilusal hommikul avastasin, et kaselt langeb lehetäisid. No nuta või naera. Uurisin allikaid, lehetäisid on otsatul hulgal. Siis ma kolisin oma taimed natuke kaugemale. Eelnevalt korjasin teod ära. Sellest oli palju abi, et vett meil jätkus ka siis, kui tiigi süvendamine käis. See oli suur rõõm ja kergendus.
Peedimäel tahtsin aiale nii palju aega anda, et isekülvid jõuaksid end ilmutada ja epimeediumid rahus ära õitseda. Käisin kastmas. Siis avastasin, et Tondilossi põhjanõlval saab päise päeva ajal ka kaevata enne kui ropult kuumaks läheb. Sellest olen ma kirjutanud :) See oli suur rõõm.
Aasta alguses tegin talikülvi ja sinna see jäi. Külvid kuivasid läbi. Ellu jäi harilik pune. See oli suur rõõm. Tegelikult on need külvid mul alles ja eks uuel hooajal saab näha.
Juuni ja juuli möödusid nagu üks kuum suvepäev. Vahepeal saime korra isegi vihma või oli see kaks korda. Käisime Järveseljal. See oli väga tore. Kaie oli korraks pääsenud 24/7 kastmisest ja arvas, et nüüd vast on kuuumalaine läbi. Ei olnud.
Juulis osalesime avatud aedade päeval ja see oli üks ketserlik ettevõtmine, mis läks kõigiti korda.
Ma ei tea, kas asi on selles, et olen üles kasvanud mere ääres, kus enamasti on tuuline ja õhuniiskus kõrgem, aga sisemaa +26 ja üle selle viib minu ihurammu ja aru. See ei sõltu kehakaalust ka mitte, lihtsalt olemine läheb väga niruks. Kogu selle kuuma suve oli palju abi meie veesilmast, töölt tulin, tegin tiiru vees ja hakkas vähekese kergem. Ööd on meil suvel jätkuvalt valged. KSJ käis küll küsimas, kas täna tuppa ka tullakse :) Kastmisel on omad võlud, eriti hilisõhtul. Konnasid kalpsas igas suunas, huvitav, et neile ei meeldi kastetud saada. Ma ei tea, kas nende rohkus lillepottide vahel oli tingitud sellest, et nad otsisid varju ja tiigi kaldad olid veel lagedad?
Mõned epimeediumid olid minuga ühel nõul, nad lihtsalt tardusid ja ootasid paremaid päevi. Need, kes potis elasid. Aga ma pean selle suve kiituseks ütlema, et paljud põnevad taimed jõudsid seemned valmis teha ja ma sain osa mitmest müsteeriumist. See oli suur rõõm. Epimeediumite muru oli suur rõõm.
Sügis oli soe, pikk, parasjagu vihmane ja muretu.
Sügise suurim rõõm oli potiasukad kõik ükshaaval üle vaadata ja kasvukasse paigutada. Kõik need kaktuste lülid :)
Võsatalgud said peetud ja see jääb kauaks meelde. Aasta lõpus olen end õues tuulutanud ja mahavõetud võsa lõkkesse vedanud. Plats hakkab puhtaks saama, vaja veel KSJ-ga pliidipuid teha, aga see on juba uue aasta teema.
Kõige suurem rõõm on teadagi poolekahene tüdrukutirts. Mul on kohati veel tõlki vaja, aga muidu on see armastus esimest silmapilgust :)
Selline plaan oli.
Mais on tavaliselt ikka mingi kuivem periood, äärmisel juhul kaks nädalat, nii ma säilitasin külma närvi.
Tondilossis oli töö, Peedimäel puhkus, sest siin oli mul kõik käpas. Ma teadsin, mida üks või teine kasvukoht nõudis, tiigis veetase küll alanes, aga vett veel jagus. Tondilossis oli uudismaa rajamine ja üks töö ajas teist taga ja ma ei saanud veel sotti, kuhu, mida kui palju ja millal. Mais kolisin potitaimed Tondilossi kase alla ja siis hakkas jama peale. Esiteks oli massiliselt tigusid ja teod hindasid uusi asukaid väga kõrgelt. Mul oli vaja taimed kuhugile mahutada nii, et nad päikese kätte ei jääks, ära ei kuivaks ja et neid nahka ei pandaks ja et ma silte ära ei kaotaks. Siis ühel ilusal hommikul avastasin, et kaselt langeb lehetäisid. No nuta või naera. Uurisin allikaid, lehetäisid on otsatul hulgal. Siis ma kolisin oma taimed natuke kaugemale. Eelnevalt korjasin teod ära. Sellest oli palju abi, et vett meil jätkus ka siis, kui tiigi süvendamine käis. See oli suur rõõm ja kergendus.
Peedimäel tahtsin aiale nii palju aega anda, et isekülvid jõuaksid end ilmutada ja epimeediumid rahus ära õitseda. Käisin kastmas. Siis avastasin, et Tondilossi põhjanõlval saab päise päeva ajal ka kaevata enne kui ropult kuumaks läheb. Sellest olen ma kirjutanud :) See oli suur rõõm.
Aasta alguses tegin talikülvi ja sinna see jäi. Külvid kuivasid läbi. Ellu jäi harilik pune. See oli suur rõõm. Tegelikult on need külvid mul alles ja eks uuel hooajal saab näha.
Juuni ja juuli möödusid nagu üks kuum suvepäev. Vahepeal saime korra isegi vihma või oli see kaks korda. Käisime Järveseljal. See oli väga tore. Kaie oli korraks pääsenud 24/7 kastmisest ja arvas, et nüüd vast on kuuumalaine läbi. Ei olnud.
Juulis osalesime avatud aedade päeval ja see oli üks ketserlik ettevõtmine, mis läks kõigiti korda.
Ma ei tea, kas asi on selles, et olen üles kasvanud mere ääres, kus enamasti on tuuline ja õhuniiskus kõrgem, aga sisemaa +26 ja üle selle viib minu ihurammu ja aru. See ei sõltu kehakaalust ka mitte, lihtsalt olemine läheb väga niruks. Kogu selle kuuma suve oli palju abi meie veesilmast, töölt tulin, tegin tiiru vees ja hakkas vähekese kergem. Ööd on meil suvel jätkuvalt valged. KSJ käis küll küsimas, kas täna tuppa ka tullakse :) Kastmisel on omad võlud, eriti hilisõhtul. Konnasid kalpsas igas suunas, huvitav, et neile ei meeldi kastetud saada. Ma ei tea, kas nende rohkus lillepottide vahel oli tingitud sellest, et nad otsisid varju ja tiigi kaldad olid veel lagedad?
Mõned epimeediumid olid minuga ühel nõul, nad lihtsalt tardusid ja ootasid paremaid päevi. Need, kes potis elasid. Aga ma pean selle suve kiituseks ütlema, et paljud põnevad taimed jõudsid seemned valmis teha ja ma sain osa mitmest müsteeriumist. See oli suur rõõm. Epimeediumite muru oli suur rõõm.
Sügis oli soe, pikk, parasjagu vihmane ja muretu.
Sügise suurim rõõm oli potiasukad kõik ükshaaval üle vaadata ja kasvukasse paigutada. Kõik need kaktuste lülid :)
Võsatalgud said peetud ja see jääb kauaks meelde. Aasta lõpus olen end õues tuulutanud ja mahavõetud võsa lõkkesse vedanud. Plats hakkab puhtaks saama, vaja veel KSJ-ga pliidipuid teha, aga see on juba uue aasta teema.
Kõige suurem rõõm on teadagi poolekahene tüdrukutirts. Mul on kohati veel tõlki vaja, aga muidu on see armastus esimest silmapilgust :)
Tuhat tänu teile head sõbrad, kes te olete mind aidanud ja toeks olnud, olgu uus aasta teile edukas, külluslik ja õnnerikas!
Ikka teie Kiskjasiil :)
Kommentaarid
Postita kommentaar