teisiti. uus kivila. lubadused.lubadused
Avatud aia päeval lubasin, et augustiks peab kivila valmis saama. August on lõpusirgel, kivila paraku alles rajamise faasis. Hetkel on mul suures koguses istutamist ootavaid taimi ja mõned kivid.
Olen veidi murelik, sest
- ma ei tea, kuidas külmad siin liiguvad ja kui niiske siin on.
- seda luksust, mis vanas aias - looduslik liivane nõlv - siin ei ole
- aega kulub rohkem
Muidu on see päris huvitav ja loominguline töö.
Juunis/juulis sai kivila tarbeks eemaldatud pinnas kuni savikihini. See läks päris edukalt, kuni sirelite eemaldamiseni, neid lohistati üle kivila ala ja siis jäid mõned tuustid ikkagi kruusahunniku alla. Pikk põud hoidis nad varjul, vihm andis neile uue elu. Pinnase eemaldas muidugi kopamees.
Kruusa valimiseks tõi KSJ mulle neli kotitäit näidiseid, valisin välja ja toodigi koorem kohale. Kiirustades tellisin liiva ka ära ja see on pigem kruus, ainult et peenema fraktsiooniga ja tubli savisisaldusega. Viimane väljendub kamakatena.
Vaatan seda savi ja mõtlen, et nii umbses pinnases alpitaimed küll kasvada ei taha. See tähendab, et vaja neile pesasid teha. Kive, kive, kive.
Ajasin siis selle kruusa natuke laiali, kerge see just polnud, siis otsustasin veidi lustida ka. Kõigepealt läks kivikiht, siis võtsin veevooliku, (nagunii lubas vihma ja kaks vihma tuligi) ja uhasin hunniku tublisti väiksemaks. Vesi viis kergema kihi kivide peale ja mina pääsesin labidaga vehkimisest. Ahjaa, muidugi on uus kivila jälle kallaku peal. :P
Mis on suures aias üks olulisemaid asju peale veekogu? (kui maakivid kõrvale jätta :D ) Rajad ja teed. Viitsin ma jah ringi minna kui otse saab, künkast üles-alla peab ka saama võimalikult sujuvalt. Niidumasinaga, traktoriga võib ringi ka sõita.
Liuglesin kruusa peal, see oli üsna õpetlik kogemus. Korra kukkusin ka ja nagu naised kipuvad tegema panin käe kaitseks ette, terveks jäin ja luud ka.
Raja pidin ikka kaevama. Siis tuli pidulik õhtu, kui KSJ pani vintsiga paika neli kohalikku päritolu kivi, üks ilusam kui teine ja kui nood paigas, siis algas järgmine etapp - liiva vedamine. Bobcatti nii kiirelt organiseerida ei jõudnud jne ... Need paikapandud kivid tekitasid muidugi naljaka seose. Üks kivi on nagu laev ja ma mõtlesin, et näe - laevatee :)
Nüüd on vaja veel kive lisada, et tekiks õige rütm ja tunne ja vahele võib liiva vedada ja taimi sättida. Lõpuks ometi on mul hea valik kõrrelisi... Liiva vedamisest nii palju, et mu lemmikkärul läksid rauad veidi viltu, umbes nii nagu oleks purjus :) Ma teen pilti ühel ilusal päeval kui aega saan või võtan.
ja täna olid T ja U mul abis taimi kolimas.
Õhtul istutasin 'Papoose' uude kohta ... ja olen jälle väsinud nagu puruvanake, dejavu, dejavu ...
pildid homme?
Sinu esimese aia lugu oli minu jaoks palju emotsioonikam ( ja huvitavam, avastusterohkem ja armsam).Kuidas üks väike naisterahvas võttis kätte ja tegi ja suutis!
VastaKustutaAga ära solvu, see vaid minu uitmõte. Tubli oled sa nagunii. Jõudu sinna kivide, kruusa, lohkude, muhkude, õnnestumiste ja ebaõnnestumiste juurde.
maurus
oh muidugi oli see esimene lugu tundelisem ja hõiskavam :) Tänavu olengi vaid hädapärast bloginud erinevatel põhjustel.
KustutaRõõm on alles ja soojad tunded ka :)
Tore ja rõõm siis ka minupoolne!
KustutaJa ikka edu!
Ja tänu sinu blogile avastasin Järvselja Kaie, imeline inimene!
maurus
Tegelikult ma olen nagu natuke kade :) Mul on praegu vist selline aianduslik madal- ja ummikseis ja kui oleks jaksu teeks kõik ümber ja uuesti aga täna öösel tuli mingi selgusehetk ja kirgastumine, et kas ja kuidas edasi. Lusti mõnuga :)
VastaKustutaSee suvi on karm olnud ja küllap on paljud uusi lahendusi optsinud ja eks me inspireerime üksteist kogu aeg :) Lõpuks oli sinu kivila see viimane piisk, mis mind esimest kivilat rajama õhutas. ja üldse ja park ja kõik mis veel.
KustutaOlen valdavalt stressis ja tuleb endale meelde tuletada, et see protsess ongi see iva. Strssis aga sellepärast, et taimi on palju ja minu jõudlus neile koha leidmisel on veidi väiksem kui neid välja kaevates arvasin olevat. Olud ka tundmatud, aga mis seal ikka.
Vaat mul oli ka see aasta aiandusliku madalseisu aasta - tundus samuti, et KÕIK on valesti ja ei tea kuidas edasi/teisiti saaks.
KustutaAga üle läks. Lihtsalt niisama! :D
Ja tuligi selginemine. Ilmselt selliseid madalseise just nimelt selle selginemise pärast vaja ongi. Kannatame ära - kõik hea asja nimel! :P
selgineb, kus ta pääseb :)
KustutaPole ammu su blogisse sattunud. Sul kah tundub olevat mingi salajane mootor - mitmes aias niimoodi mässata, pidevalt taimi kolida ... no jõudu! Tulemus on sul :D igal juhul visuaalselt nauditav, mitte nagu minu potjomkini küla ehitamised :D kus ilu esindavad peamiselt valged hüplevad karvapallid. Ootan pilte!
VastaKustutamäletan oma lapsepõlvest neid karvaseid palle ja kaerahelbekotti kuuri all. Mõnus lapsepõlv kaalub üles kõik aiad :)
KustutaHää, et ma juba vanema seisuses olen
Palju õnne, sest kui nii suur jõudlus on, pole depressioonist haisugi. Kui just meeldib, on lubatud muretsemist stressiks nimetada, aga ega muretseminegi eriti aita, mis tulema peab, tuleb niikuinii.Jõudu ja jaksu!
VastaKustutajah selleni jõudsin mina ka, et kas talvituvad või ei talvitu :)
KustutaMa arvan, et me ei tunne seda kohta järgmine kevad enam äragi. Juba piltide järgi võib öelda, et muudatused on määratu ulatusega. Kui vähegi jaksad, tee vaheetappidest ikka kogu aeg pilti. Hiljem on sel kujunemisloos suur väärtus. Aga seniks - inspiratsiooni ja jõudu! Tuleb ilus. :)
VastaKustutapildistada jõuan, aga vot blogimisega on küll nigelavõitu
Kustuta