Lehed

pühapäev, 29. juuli 2018

ilmaporinad

Õhtul 17.30 varjus 33C
Ma ei taha mõeldagi, mis mu teises aias toimub.

Siis vaatasin õhtust AK ilmateadet, kus reibas naisterahvas teatas, et parem juba kuum suvi või et suvi peabki kuum olema.


Sellele eelnesid uudised, et põllumehed on põuaga hädas ja metsatulekahjule sai piir pandud.

?!
Selle lõiguga võiks Darwini auhinnale kandideerida.

neljapäev, 26. juuli 2018

põhjanõlv

See esimene mulje ja tunne, mis tekib, jääb kuhugile hingesoppi alles. See, mida silm ei näe, selle korvab kujutlusvõime. Sõnaga, kui me esimest korda vaatamas käisime, siis kaesin maja külje juurest alla ja mõtlesin, jess! milline salanõlv :) Mõned nädalad hiljem hakkasin kahtlema ja panin selle mõtte korraks kõrvale.

Sammaldunud nõlvaga on mul üks kogemus olemas Peedimäe aiast ja see on hea kogemus. Linnukas, mis oli suunaga läände ja muidugi hoopis kuivem - pinnas saviliivane, suurte puude vari ja juurestik ning hommikupäike ulatus siia ainult aimamisi.
Siinse põhjanõlva,(päris põhjasuund see muidugi pole), samblakiht oli paksem ja pehmem, naat jm mudru ka. Mais õitsesid siin võsaülased. Musta aroonia hekk on hõre, aga kõrge. Kogu selle alguse sahmimise juures ei jäänud just palju aega süveneda, aga pmst saan ma siin valgusolusid muuta, kui nt hekki veel hõrendada. Esialgu ei tahaks ja praegu ei paista ka vajadust olevat.


Alustasin ülevalt, lodjapuu alt.  Esimesed taimed, keda kolisin, olid sinililled. Neid on ju nii roosasid kui valgeid ja neid sai ka sõpradele jagatud, näis, mis uuel kevadel õitseb. Hariliku lodjapuu täidisõieline vorm, mis on rahva seas rohkem tuntud kui lumepallipõõsas,  kasvab kaevust mõned meetrid eemal. Kui õitseb on ilus, tõeline satikate magnet ja siis ta puistab oma soga tubli neli nädalat. Miks see soga nii häiriv on? Viimased ma-ei-teagi-mitu-aastat on siin teod saanud rahus paljuneda ja tingimused selleks, nt tarnajõgi on olnud neile ideaalsed.
Minu esimene aiatöö oli tekitada tigudevaba tsoon, et nad mu taimi nahka ei paneks. Tigusid korjan siiani, kuigi kopatöö vähendas nende arvu ilmselt tublisti. Sellegipoolest korjan hoolikalt igasuguse mudru ära, sest eks nad tulevad ju ikka kõige laguneva suunas. Vähemalt niigi palju on neist kuumalainetest kasu - hoiab teod vaos, nojah ja riiete ja jalanõudega ka väga muret pole :)

Lodjapuu alla tegin esimese puhta platsi ja sinna saidki sinililled ja hiljem epimeediumid ja siis oli jaapani priimulatele hädasti kohta vaja ja moosesepõõsale ja peekerlilledele ja nii see algne ribake laieneski. Väga laiaks ei saa see minna, suur kask ei lase. (Tegelikult ma ei kavatsenud alguses sinililli peenrasse istutada, aga sedamööda, kuidas naat võimust võttis, otsustasin ümber.)



siin võtabki võimust

Hea plaan oli kõik varjukad korraga ära tuua, et oleks hea paika panna, aga lõpuks tegin seda ikkagi osade kaupa. Mõned taimed potistasin, see on ajamahukas töö. Muidugi oleksid sõbrad appi tulnud, aga esiteks ei tahtnud ma neid koormata, teiseks oleks selle hulga haldamine olnud vaevarikas, teised taimed tahtsid oma tähelepanu. Nii ta läks, ühes kohas rajan, teises hooldan :P siiani.


Kaheksandal mail olen kaevamise alguse üles pildistanud. Esimene nädal Käärdil. Lodjapuust irdunud võsudest said mõned ära potistatud. Põõsast kärpisin hoolega, et pääseks kaevama ja hiljem istutama. Algselt jätsin kuuse juurde naadirea alles, hiljem, kui ruumi juurde vaja oli, siis tegin lõpuks selle ka sutsakatena puhtaks. Harilik kuuse oksi ma kärpima ei hakanud, midagi ilusat sellest ei tuleks, olen seda ka kogenud, las ta kasvab ja varjab. Ilus vana kuusk.



Puhastasin juurikatest nii hästi kui sain, midagi jääb ikka ja sellise kuuma ilmaga ei ole neid kohe rohetamas ka. Põndakul, kuhu sai tekitatud ka üks istustusriba, hakkasid kasvama rõõmsad suviumbrohud, nende seemned olid ilmselt kärmemad.


Kolisin ära turbapätsid, nii vanad kui kasutamata. Neid on kõige lihtsam kasutada ja ajapikku sulanduvad nõlva ja taimedega. Esimese muti saime ka kätte, lemmikrada viis muidugi mööda turbapätsi rida. Uus kogemus ka - pärast kastmist oleks viuhh nõlvalt alla libisenud. Võtsin siis kivid appi, et saaks kindlama astumise. Tunnistan, et kivid pole teps mitte veel kõik paigas.


Alguses tundus, et ruumi on palju, aga võta näpust - ei mahu ära ka tiheda istutusega. Esiteks ei tunne ma siinseid ilmaolusid, aga mõne taime puhul tuleks kohta valida ja siin hakkab mängima juba valgus jms. Tarnajõe kohal on endiselt niiskem ja külmem. Nii ma muudkui nihkusin alla ja kuuse poole. Vasak pool jäi veel varuks, aga seal ka laiutada ei saa, sest kusagilt peab õige varsti kanalisatsioon tulema.

Mis rõõmu tegi? Taimed, kes maha said, kohanesid ja kasvasid. Ma veel ei tea, mis siin toimuma hakkab vihmasema suvega, aga praeguse kuuma suvega on neil siin hea. Kastmiseks vett jagub. Vihm oleks muidugi parem.



Martagonid kolisin õitsemise järjekorras. Ikka hästi suure mullaga kõrgesse potti ja kohe samal õhtul maha.



Kolimine. Kõige paremini sobisid igasugused anumad, plastkastid olid tänuväärne kraam, sinna sai taimi sisse panna mitme kihina. Kaste liigutas KSJ, muidu ei kirjutaks ma siin :) oleks kõveras kusagil.


Vasak pool sai tehtud mitmes osas, kaevata sai siin kuumaga ka, aga üle paari-kolme tunni pole mõtet, siis läheb juba ülejala.

Tegin siis veel ühe lapikese ja siis kauplesin KSJ-lt veel maad juurde u meeter ja koma. Päris ääreni minna ei saanud, sest kopamees pidi tulema tee laiuse tarvis nõlva kaart õgvendama. Plaanisime siis nii, et kui kaar ära kaksatakse, kindlustame ääre tammetüvedega, meil nad seisid ja ootasid oma järge. Tegelikult polnud muidugi tüved, põhiliselt oksad. Tüvedest tegi KSJ pakud. Oh, ma olen ammu tahtnud pakurada teha, aga Pmäe kõrgusevahed olid selleks napid ja see poleks ilus jäänud.

Taimestamise käekiri on mul ikka endine :) Püüan hoida vormide vaheldumist ja okaspuude väikevormid sobivad hästi püsikute tekitatud "väreluse" tasakaalustamiseks, sarnaselt mõjuvad ka suurelehelised püsikud nagu  rodgersiad ja laudlehed. Istutada on ju mõnus



Kopamees käis mitmes jaos ja tegi krundil head tööd, kusjuures ükski mu taimedest kannatada ei saanud ei tarnajõel ega ka põhjanõlval. Siis toodi kruusa ja kruusa ja kruusa. Tee kannab, ümber keeramiseks on vaja platsi ka kindlustada.




Nüüd on vaja veel äärt kindlustada ja kaevata ja valida pakuraja asukoht. Tammepakud on ikka mõnusad ja tunduvad kindlamad ka kui erikujulised kivid. Võib-olla vahetan kivid pakkude vastu.(jah, nad võivad märjaga libedad olla).



Kui me ühel ilusal õhtul Pmäelt koju jõudsime, leidsime, et kopajuht oli maa seest vägeva kivi välja kaevanud (Seda ta mõtles, et miks nõlval selline kaar on). Üks osa oli ära murdunud, aga see kivi! Sa mu meie!

Kivi sai nimeks Unistaja ja koha tiigi ääres, seniks kuni temast üks ilus saunakivi saab ;)

Kõigest muust aga ...



järgneb...








laupäev, 21. juuli 2018

aia rajamine, ruumid

Veidi keeruline on tagantjärele postitusi teha, sest kõik on sulandunud. Esimesest hetkest tekkis aia masterplan ja vaikimisi olen seda järginud ja seda on täiendanud KSJ ja meie õhtused, hommikused ja mis hetkel iganes toimunud arutelud. KSJ teeb kõike suuremalt kui mina oskaks ette kujutada ja see lisab meie aiale hoopis teised mõõtmed.


Ma olen alati tahtnud aiatuba ja nüüd on see omal moel olemas, õigupoolest on neid ruume rohkemgi. Seinad on mõneti hõredad, aga neid saab ka tihedamaks muuta.

14.aprill 2018

22.mai 2018
13.06.2018
17.06.2018

Siinsed maastikud on suure potensiaaliga, siin on kõike - metsariba kuuskede ja lehtpuudega -  segamets, kaks veesilma, üks metsas, teine krundil. Võsa, millest saab parki rajada kui pajud välja võtta. On muhkusid ja lohkusid ja heinamaa ja kaks arvestatava kõrgusega põhjapoolset nõlva, kuhu ulatub hommikupäike ja veidi lõunapäikest ka. On liivasemat pinda, turvasemat pinda, saviseid kohti. Pmst saaks rajada rabaaia, sest selleks on ka tingimused olemas. Seda plaani mul veel ei ole, aga võimalus ju jääb. Ruumi on tarbeaia tarvis ja sauna jaoks ka. Ahjaa, kivila tarbeks ka.

ja siis meil on allikas, mille vesi on puhas, külm ja joogikõlbulik. KSJ pani allikasse kaevurakke ja vesi koguneb sinna ja siis voolab üle ääre. Teisel hommikul pärast seda kui KSJ oli rassinud, läksin allikale ja vesi oli nii selge. KSJ leidis kitsejäljed, mis neil nüüd viga, oma joogiküna :)
Rakke ümber paneme veel savi, sest praegu on seal valdavalt turvas ja siis kive, see saab ilus olema.
Kui tiigile tekib õietolmu kord, siis on näha kuidas allikavesi tiiki valgub - lehvikuna.

Allika ümbruse puhastasime alguses naksutajaga (suur oksalõikaja), ma tahtsin näha, mis sealt välja tuleb - toomingavõsa oli.

Siis hakkasime suure toomingaga tegelema - Peedimäel kujundasin ühest toomingast päris ilusa võraga puu, võsud võtsin kaks korda aastas ära. Siin aga oli ta aga viietüveline, viltu vajunud ja võistles vana männiga. Jätsime esialgu alles, aga hilisema kopatöö käigus lasin ikkagi maha võtta.

Kui kõik mudru oli ära võetud, siis tuli välja ka allika kohal kasvav pihlakas. Pisut kiitsakas ja põõsastunud, aga küll ta kosub nüüd kui valgust on rohkem. Meil on vaja tema juurtele tuge anda, sestap ka see savi sinna.

Maikuu läks kolimise, koristamise ja kahe aia vahel voorimisele. See on lihtsalt hämmastav, kuidas asjad ära kaovad ja siis välja ilmuvad. Pool päeva siin, pool seal. Tüüpiline olukord oli see, et mul sõbrad külas, mina ise Peedimäel.

Tondilossis alustasin kaevamist, aga kamar oli ikka jõhker :)  Ma olin selle juba jõudnud unustada, kui ränk on savimaa puhastamine. Sellest on tubli 5 aastat möödas juba kui sellises mahus rassida tuleb. Füüsiliselt raske, eksole :) Kuumus + vrk 1m2 puhastamiseks läks tund nagu niuhti. Ma korjasin hoolikalt juurikad välja, aga päris puhas see plats siiski pole, sest hiljem kui vihmad tulid, hakkasid ka üksikud hakatised end näitama. Jahedama ilmaga oleks nad juba varem väljas olnud. Mürke  pole ma umbrohu hävitamiseks kasutanud ja ei kavatse ka. Vaipasid ja musta kilet laotasin alguses küll hoolega. Seda hindasid kõrgelt sipelgad, mutid, hiired.

Mais oli mul paar nädalat puhkust ja mõtlesin õõvastusega, et nüüd peab Peedimäel niitma ka hakkama, ikka käsiniidukiga, seda ma pikalt ei jaksanud, niitsin siis, kui enam vaadata ei kannatanud, õnneks tuli laps appi, millalgi :) Võilillede aeg möödus kuidagi valutult ? :P Oh muidugi said nad end külvata igale poole. Mõnes kohas, kus maa vaesem, ajasin rajad sisse, sääl rohkem vaja polnudki.

Peedimäel oli juba selle poolest kergem, et mu varasem panus kandis - aed umbrohtus väga aeglaselt, kuigi jah, kivila pole mul viimaste aastate jooksul nii klanimata olnudki.
Kõige valusam on muidugi taimede kolimine põuasel suvel ja auklikud vaated, mis maha jäävad, mille silumiseks on vaja vihma ja õhtuid ja hommikuid.

aga kõigest ikka järgemööda ...

sestap
järgneb ...