Lehed

laupäev, 30. juuni 2018

Jeffersonia diphylla õiest seemneteni

 Kahelehine džefersoonia on mu aias nüüd paar-kolm aastat kasvanud. Eelmisel suvel ma tema seemneid ei püüdnud. Tänavu oli aga kupra paisumine aina huvitavam.

Kasvas ta mul üsna varjulises kohas, kaukaasia (?) lumeroosi ja disporumite vahel, pisiputke külje all.

Kaheldava dzeffersooniaga ta õitsemise poolest võistelda ei saa, aga kogu selle taime olek on ilus ja õrn ja üllatavalt sitke kui murdma hakata. 
Ma püüdsin seemnekupraga vart ära kaksata :) 






see kaas visataksegi lõpuks lahti






Eile hommikul avastasin, et ta on oma seemned mu uues põõsalaboris kase alla heina sisse poetanud. Noppisin ükshaaval kõik kokku (36!) ja panin mullaga karpi. Mul kipuvad külvid vahel läbi kuivama, sest ma unustan neid kasta. Nüüd olen hoolikas, sest tunne on selline nagu oleks osaline suures müsteeriumis :) 


Kolm seemet oli veel kupra sees ootel.



Saab näha, kuidas külv õnnestub.

teisipäev, 5. juuni 2018

loodetavasti on kõigil nüüd juba katused vahetatud ja võib hakata sadama eksole

Maikuu olla ehituses hea aeg katust vahetada, sest siis on sajuvõimalus kõige väiksem.


Kodu otsimine on veidral moel rohkem tunde kui mõistuse küsimus :)  ja kui ma 2011 sügisel kodu otsisin, siis sai määravaks väike kollane maja ja vana tamm. Nüüd tinistasid mu ära kased ja kuused ja võimalus oma unistus teoks teha ja koos KSJ-ga park rajada. Istutada puid ja põõsaid, rajada midagi, mis kestab üle meie eluea.

Peedimäe on mu esimene suur aed ja väike kodu. Mis aiast saab, seda ei tea, sõltub järgmisest tulijast. Mul on hea meel, et tuleb pere ja teeb maja korda, õues on neil juba lihtsam või ehitavad uue maja, sest krundil ruumi on. Seni toimetan siin mina ja mu lapsed.

Nii ma oma taimedele ütlesingi, et kes kaasa tahab tulla, näidaku end :) Sellist trügimist pole ma ammu näinud. Kolmiklilled, pääsusilmad, käpalised. Epimeediumid tegid rekordilise isekülvi. Võttis vähekese nõutuks, aga rõõmu tegi ka.
Kes on aeda kolinud, see teab, mida ma tunnen.
Kevad oli pikaldane ja jahe, hea võimalus puid kolida. Meil oli hea plaan, et alguses kolime paljasjuursed, s.t.maas üles, siis kohe maha. KSJ tellis uue autogi, sest vanal hakkab elektrisüsteem sassi minema ja korra jäime tee peale ka. Hea plaan oli. Autot tuleb oodata ja oodata. Ümber sai istutatud kolm vahtrat ja kaks kuuske, siis saabus kuumalaine ja see kestab ja see kestab ja see kestab. Uues kodus viskas heinamaa pool meetrit ja oo jaa, uus tase ja uus väljakutse, mõnes kohas kasvab isegi pilliroogu. eksole. Kände pole eriti, see on hea. P.S. heinamaa on muidugi korralikult mättasse kasvanud.
Alguses üritasin nagu mu sõber tabavalt ütles, kahe nädalaga kuue aasta töö ära teha. Selles kukkusin küll läbi. Noorte puude ja põõsaste potistamine. No ei mahu eriti.

Puhastasin vaevaliselt mõned meetrid, sest augud dzunglis ei ole hea plaan, juurikatest tuleb plats puhtaks teha. Siis leidsin koha, kus oli imekerge (vähemalt võrreldes muuga) kaevata. Minu aia profiil on viimase paari aastaga varjulise aia poole liikunud kui kivila välja arvata ja nii on mul hulgaliselt taimi, kes tahaksid poolvarju. Sõnajalad, epid, haldjakellad jne jne.



Taas olen sarnases seisus kui aastal 2013 kui tuli hakata varju looma, ainult selle vahega, et nüüd on mul käepärast põõsaid ja puid.

Kui ma sain aru, et uusi alasid ma kohe  rajada ei jõua, hakkas mõte liikuma see-ei ole-peenar poole. Kui alguses tundus ka, et kivilat rajada veel ei jõua, siis tasapisi idanes plaan, et jõuab küll.
Mida ma aga tõepoolest pole jõudnud soovitud mahus käivitada on taimemüügi kodukas jms nasvärk.
Sel aastal siis sedamoodi. Küll olen saanud lustida taimekasvatuse valdkonnas.












sundsuvi

Ega seda muud moodi nimetada saagi kui sundsuvi. Mu puhkus saab läbi ja see on olnud väga sündmusterohke, aga aianduse mõttes just mitte väga. Selleks on liiga kuum, umbne ja sääsene.

Päästab, kui hommikul kell 6 ärgata. Selline aeg õpetab kõrghaljastust hindama, liikuda saab varjust varju ja midagi ka ära teha. Planeeritust jääb see muidugi kaugele maha.

Ilm soosib igasuguseid putukaid ja mutukaid, need järavad kõike, mis ette jääb. Lehetäid ja miskid röövikud, kes kaselehed rulli keeravad ja end pottidesse kukutavad. Ootan huviga, mis toimuma hakkab kui temperatuur lõpuks normaalsusse jõuab. Meitel siin on oma ilmavärk, kui reibas ja särasilmne ilmaennustaja lubab nauditavat suve, siis meil läheb vabalt sinna +28 ja 30 kanti. Ära on tüüdanud.
Lohutab vast nii palju, et väikesed lapsed saavad sooja nautida ja õues veekausis mängida ja õhtul emme ja issiga ujuma minna.
Saared läksid lõpuks lehte (sic!) , mõtlesin, et neil pole lihtsalt nii palju niiskust, et lehti teha :P
Lubatakse öökülma. Muide, ööbik on kuidagi vaikseks jäänud, ei tea, kas tal jaanipäev juba käes.




Epimedium cantabrigense, suure sammuga pinnakatja, kõrge ja rahulik. Meenutab mulle oma olemuselt toonekurge :)


Varased haldjatiivad ehk epimeediumid on suures osas juba ära õitsenud, nüüd õitsevad hilisemad ja pikaajalised õitsejad. See suur soe on maa seest kõik välja surunud ja 'Domino' , kes muidu hilisem, on ka õitsema hakanud. Meconopsis loob nuppu ja ma saan selle kauni sinise ehk tänavu ära näha.

Pildil suureõieline epimeedium 'Korin' uskumatult õiterohke ja suhteliselt kõrge suureõielise epimeediumi sort.


Olen paar aastat tahtnud sõpradele aednikele juuni alguses episid näidata nende täies hiilguses, aga ikka satub selline aeg olema, et ilm läheb kuumaks ära. Tänavu on õitekalender ikka täielikult sassis. Pajulehine amsoonia ja astilbed ja roosid! mis mõttes sätivad juuli nägu ette?


Sundsuves saabus paaripäevane paus. Vihma sadas, aga õhtul tõusis tuul ja kuivatas kõik ära. Korraks oli küll mõnusalt normaalne temperatuur. Kuna ma olen varjuaeda ikka kastnud, siis siin on mõistagi väga kobe elu ja mutid on hoogu läinud. Eile kolisin vaagna jagu priimulate ja epide tittesid ära, sest nad tõsteti lihtsalt üles. Pikeerisin neid poole ööni, sest ei saanud ju vedelema jätta. Epimeediumid on külvanud usinalt ja mul on selle üle hea meel. Mullused tited talvitusid kõik edukalt ja aasta pärast ehk näeb , mis lehestiku teevad, õiteni läheb aega.

Neid leiab nii sõnajalgade varvaste vahelt või kuhu iganes ka vaatad. nt ramonda seest


suurema "muru" olen jõudnud juba ümber pikeerida, aga osa veel ootel


See on nii huvitav ja armas kogemus, kasvatada ja neid tundma õppida. Teise aasta seemikute juured on juba tugevad, maapealne osa aga veel habras. Põnev, põnev.

Pildil pikaajaline õitseja 'Moonlight'


järgneb ...