Üldiselt suhtun ma aprilli kuumusesse rahulikult, sest nii palju kui mina mäletan, on igal kevadel soojanädal, tänavu jäigi kuidagi napiks, aga ma nautisin seda väga. Ma ootasin seda kevadet eriti kärsitult, no ammu oli villand.
Laupäeval olin hõivatud ja kodust ära, õhtul kohtasin õues jääpõrutajat ja võpsik rõkkas lindudest. Sinikaelpartide paar oli ka saabunud, aga meil tiik veel jääs. Eile oli, täna juba sulasid ääred lahti ja kui ma päeva nurga taha kokku vedasin, siis nad maandusidki. See on meil igaaastane lugu - meie tiigi peale tulevad nad alles siis kui õues keegi ei toimeta. Naaberkrundil on kaks tiiki ja nende vahel nad voorivadki. Pesa on kusagil seal, aga minu juures käivad ilmselt söömas.
Amuuri adoonised.
Pühapäeval läksin "korraks" aeda ja jäin sinna kauemaks kui kavatsesin. Lohuaiast vedasin ära neli kärutäit lehti, sügisel sai aeda lehtedega multšitud. Korraks jäin kõhklema, aga siis tegin platsi puhtaks. Nüüd tulevad jahedad ilmad tagasi, kasutan multsimiseks turvast. Külmakerkeid või pinnavajumisi - ei teagi kumb see oli, esines kõige rohkem "Noa laevas" kuigi siia ma sügisel taimi ei lisanud, küll aga on see üks madalamaid kohti aias ja küllap sinna savipadjale koguneb vesi ka. Neid kohti tuleb ka täita.
Mõni mätas oli juba paar nädalat kuivem, põõsalabori äärde paistab päike varakult ja sinna koondasin ka oma lumikellukesed ja paar märtsikellukeste pusa. Hiired tassivad neid laiali ja siis kerkib neid kaugemal ka. Mesilased olid päikeseg aväljas ja tuustisid neid hoolega.
Kõik need lumikellukesed ja märtsikellukesed on mul harilikud, sorte pole, aga sellest pole lugu, niisama silmarõõmuks sobivad küll.
Talvekahjud.
Pinus densiflora sai külmakahjustusi ja päris suurelt, kõik, mis lume alt välja jäi, pihta sai.
Daphne cneorum `Alba` sel kevadel ilmselt ei õitse, sest pikk soe talv ajas ta segadusse. Puispojengi suurema taim on ka kahtlane, väiksematel taimedel (mul on neid vist 3) on pungad valmis puhkema - ka tavaline nähtus, et kas enne jõuab kevad või külm.
Jeffersonia dubia oli muidugi ka väljas, teda ei hoia ka miski tagasi. Kivilas on vara veel midagi järeldada.
Suur soe tõi sinililled välja, mitte küll veel kõiki, sest neid on üle aia sarapuude all ja linnukas. Siin oligi ilmselt kõige soojem. Transilvaania sinilill on mul lohuaia põhjaküljel ja õitseb ka.
Harilik sinilill on ikka väga ilus, see särav sinine ja siis need teised toredad toonid. Kõik on veel nii pruun ja must, see on lihtsalt uskumatu, aga Linnuka sinililled paistavad põllule ära.
Roosasid nuppe oli palju, aga neil vist külmem. Valged on mul näoga läände, nemad hakkavad hiljem õitsema. Nii palju rõõmu!
Esimesed pikad aiapäevad võtavad võhmale, tuleb jälle see tuttav puruvanakese tunne.
P.S. muidugi laugud, nemad kasvasid kahe päevaga 10-15 cm.
