Lehed

esmaspäev, 31. detsember 2018

2018 aasta elamus. kuidas me KSJ-ga Taanis käisime. Aarhus Ø

Maastikud on need, mis mind kõnetavad. Linnad tõmbavad mind vähem, nad on väsitavad ja eklektilised.

Aarhus muutis mu vaatepunkti igaveseks :)

Aarhus on Taani suuruselt teine linn u 340 000 elanikuga.  Aarhus Ø on sadama alale loodud linnaosa, mis asub südalinna lähedal. Täpsemalt saad lugeda siit

Meie teisel linnapäeval olin juba üsna väsinud, aga  Anna vedas meid otsustavalt sadama poole, mina torssis olekuga KSJ-i kannul. Kasvuhooned katusel, oleme seilanud, oleme näinud :) Ma pidin ikka tõepoolest väsinud olema :) Mõtlesin, et seal üleval võib ikka parajalt tuuline olla, sest meri on siinsamas...






ja korraga pöörasime ümber nurga ja vaatepilt oli lummav ja põrutav. Olla maastik suurejooneline! See tunne on selline, et üheaegselt ohid ja kusagil sügaval sinu sees pulbitseb naer, sest kõik on kokku nii vabastav kui ka vägev. Kõik jooned koonduvad ja siis muutuvad ning tekib rütm, millele tuul ja meri vajutavad oma pitseri. See võiks mõjuda steriilselt ja elutult ent on elusa joonega ja kohati nagu jäljendaks laineid. Kanalid, mis kulgevad majade vahelt, haljastus, mis on lahendatud puude, põõsaste ja kõrrelistega. Kõik voogab.

























Siit paistab juba Isbjerget (Iceberg) 



veel kanaleid
lähemalt


tagasivaade





Linnaaed oli hooajaks kokku pakitud. Jalutasime edasi ja jõudsime ehitise juurde, mida nimetatakse Aarhusi arhitektuuriliseks kalliskiviks. 

 Isbjerget (Iceberg) on ehitatud nii, et avanev vaade ja valguse mäng oleks optimaalne. Ehitise välised jooned kujutavad  jäämäe murdumist. (kui ma nüüd õigesti aru sain :) )
Jäämäe "sees", tänavatel kõndides saab arhitektide kujutlusvõimest aimu. Kõik need toonid ja veelkord jooned mõjuvad ebamaiselt. Seal seistes tekkis tunne nagu oleksid ulmefilmis. Autod ja koerad olid kaugelt vaadates nagu lavakujunduse osa :) Puudub vaid kuke kiremine :) 



Mõtlesin seal seistes, et kas arhitekt on tulemusega rahul. Milline on tema lugu, et see on saanud sellise väljenduse.










Palju pilte, jah? :) Paremini ma oma elamust väljendada ei osanud. 
Kui satute Taani, minge kindlasti vaatama ja kui teil on linnaplaneerijaist sõpru, võtke nad kaasa.  Kui me ei saa läbi linnadeta, siis võiksid need olla targad, ilusad ja vaimustavad.





2018 aasta rõõm

Aia kolimine on vähem tundelisem protsess kui ma arvasin, sest tunnetele ei jagu lihtsalt aega. Küll ilm selle eest hoolt kannab, nõtkelt nagu tänavu.

Aia kolimiseks annab hullemat suve soovida. Kui me olime ära otsustanud, et nüüd hakkame kodu otsima ja aed tuleb ära kolida, siis edenes minu kujutlustes sulnis plaan, kuidas ma oma noortaimed mai lõpuni kasvukas üles kasvatan ja edasi-tagasi Tartu vahet voorides aia sujuvalt ära kolin. Millalgi juunis-juulis korraldan aiakolimise pidustused...  Kolimise käigus tekkinud tühikud täidan inkubaatorist ja veel pilla-palla kasvukohtadest pärit taimedega ja nii saab korraga või vahelduvalt enam-vähem korda kaks aeda.
Selline plaan oli.

Mais on tavaliselt ikka mingi kuivem periood, äärmisel juhul kaks nädalat, nii ma säilitasin külma närvi.
Tondilossis oli töö, Peedimäel puhkus, sest siin oli mul kõik käpas. Ma teadsin, mida üks või teine kasvukoht nõudis, tiigis veetase küll alanes, aga vett veel jagus. Tondilossis oli uudismaa rajamine ja üks töö ajas teist taga ja ma ei saanud veel sotti, kuhu, mida kui palju ja millal. Mais kolisin potitaimed Tondilossi kase alla ja siis hakkas jama peale. Esiteks oli massiliselt tigusid ja teod hindasid uusi asukaid väga kõrgelt. Mul oli vaja taimed kuhugile mahutada nii, et nad päikese kätte ei jääks, ära ei kuivaks ja et neid nahka ei pandaks ja et ma silte ära ei kaotaks. Siis ühel ilusal hommikul avastasin, et kaselt langeb lehetäisid. No nuta või naera. Uurisin allikaid, lehetäisid on otsatul hulgal. Siis ma kolisin oma taimed natuke kaugemale. Eelnevalt korjasin teod ära. Sellest oli palju abi, et vett meil jätkus ka siis, kui tiigi süvendamine käis. See oli suur rõõm ja kergendus.
Peedimäel tahtsin aiale nii palju aega anda, et isekülvid jõuaksid end ilmutada ja epimeediumid rahus ära õitseda. Käisin kastmas. Siis avastasin, et Tondilossi põhjanõlval saab päise päeva ajal ka kaevata enne kui ropult kuumaks läheb. Sellest olen ma kirjutanud :) See oli suur rõõm.

Aasta alguses tegin talikülvi ja sinna see jäi. Külvid kuivasid läbi. Ellu jäi harilik pune. See oli suur rõõm. Tegelikult on need külvid mul alles ja eks uuel hooajal saab näha.

Juuni ja juuli möödusid nagu üks kuum suvepäev. Vahepeal saime korra isegi vihma või oli see kaks korda. Käisime Järveseljal. See oli väga tore. Kaie oli korraks pääsenud 24/7 kastmisest ja arvas, et nüüd vast on kuuumalaine läbi. Ei olnud.

Juulis osalesime avatud aedade päeval ja see oli üks ketserlik ettevõtmine, mis läks kõigiti korda.
Ma ei tea, kas asi on selles, et olen üles kasvanud mere ääres, kus enamasti on tuuline ja õhuniiskus kõrgem, aga sisemaa +26 ja üle selle viib minu ihurammu ja aru. See ei sõltu kehakaalust ka mitte, lihtsalt olemine läheb väga niruks. Kogu selle kuuma suve oli palju abi meie veesilmast, töölt tulin, tegin tiiru vees ja hakkas vähekese kergem. Ööd on meil suvel jätkuvalt valged. KSJ käis küll küsimas, kas täna tuppa ka tullakse :) Kastmisel on omad võlud, eriti hilisõhtul. Konnasid kalpsas igas suunas, huvitav, et neile ei meeldi kastetud saada. Ma ei tea, kas nende rohkus lillepottide vahel oli tingitud sellest, et nad otsisid varju ja tiigi kaldad olid veel lagedad?
Mõned epimeediumid olid minuga ühel nõul, nad lihtsalt tardusid ja ootasid paremaid päevi. Need, kes potis elasid. Aga ma pean selle suve kiituseks ütlema, et paljud põnevad taimed jõudsid seemned valmis teha ja ma sain osa mitmest müsteeriumist. See oli suur rõõm. Epimeediumite muru oli suur rõõm.

Sügis oli soe, pikk, parasjagu vihmane ja muretu.
Sügise suurim rõõm oli potiasukad kõik ükshaaval üle vaadata ja kasvukasse paigutada. Kõik need kaktuste lülid :)

Võsatalgud said peetud ja see jääb kauaks meelde. Aasta lõpus olen end õues tuulutanud ja mahavõetud võsa lõkkesse vedanud. Plats hakkab puhtaks saama, vaja veel KSJ-ga pliidipuid teha, aga see on juba uue aasta teema. 

Kõige suurem rõõm on teadagi poolekahene tüdrukutirts. Mul on kohati veel tõlki vaja, aga muidu on see armastus esimest silmapilgust :)


Tuhat tänu teile head sõbrad, kes te olete mind aidanud ja toeks olnud, olgu uus aasta teile edukas, külluslik ja õnnerikas!

Ikka teie Kiskjasiil :) 





neljapäev, 27. detsember 2018

Tondilossi aiapäevik. aasta lõpp

Vahel tundub mulle, et ma olen aeglane või pigem veidi ajalises nihkes. Kui on suvi, siis mina alles kevades ja sügisel alles suves ja talvel alles sügises. Mingi hüpe toimub varakevadel, nii umbes märtsis, siis ma võin vabalt juba hiliskevades olla.

See pilt on tehtud 25.novembril ja seda võin küll kinnitada, et nii värvilist novembrit pole mu epimeediumid varem näidanud, sest oktoobri külm on alati puhta töö teinud.

Detsembris külmus maa lõpuks ära ja see käis minu jaoks ootamatult ruttu. Mõned potsikud ja kastid jäid koristamata ja siis mõtlesin, et küll tuleb seda nulli ka veel mitu korda, et jõuan ära koristada. Natuke jõudsingi.
Ma ei mäletagi enam, mitu nädalavahetust meil uue kasvuhoone kokkupanekuks läks, igatahes olime me nii hästi graafikus, et ma jõudsin taimed katuse alla kolida ja siis läks külmaks ka. See "meie" on kasvuka puhul veidi kirjanduslik liialdus, sest põhiliselt tegeles kasvuka kokku panemisega KSJ. Kõik sai väga hea.

Tagasi selle nihke juurde. Meil oli uskumatult soe sügis ja sestap olin ma ka kindel, et talve enne jaanuari ei tule. Natuke ikka tuli.

Esimene paksem lumekiht tõi nähtavale kogu selle Issanda loomaaia, kes meie õuelt läbi käivad. Põhiliselt kitsed, kassid, orav, hiired, jänes sigudik oli sirelit näksinud. Siis veel keegi, kelle jäljed läksid üle tiigi või järve nagu KSJ seda nimetab. (suurus u 10 x24, mitte jälgede oma). Need jäljed sulasid viimase sulaga karujälgedeks :D Uued puud-põõsad on meil võretatud ja esialgu keegi võredesse oma pead pole toppinud - väline vaatlus pole tuvastanud mingit näksimist. Jäljerada kulgeb ühest võrgust teiseni küll. Kitsed jalutavad üsna maja lähedal ka. Huvitav, kas nad ikka teavad, et tiik on nüüd kordades suurem? Ühel hommikul oli näha, kuidas keegi oli uljalt allika juurest otse lõiganud ja siis üsna kohe tagasi kalda poole põiganud.
Mõned külmakraadid vist -12 ma oletan tegid nagu jääkaane peale, aga allikaid võib olla rohkem kui üks ja see jää ei tarvitse meid veel kanda. Igatahes vajus KSJ ühes metsatiigis päris sügavalt sisse. Lumekiht peal ka. Täna hommikuse seisuga muidugi veekiht.

Enne pööripäeva hakkas sadama ja sadas päris kena kihi lund maha. See mattis kõik väikesed okaspuuvormid lume alla, ainult kasvuhoones valitsesid sügisvärvid. Õues oli kõik  mitu päeva kohev ja valge ning kui ilmateates räägiti mingist soojast ilmast ja sulast, siis meie kanti see küll ei puudutanud kuni eilseni ja mulle tundus, et nii jääbki see lumi kuni kevadeni.

Panin lindude söögimaja ja seemnekera välja, siis ootasin ja ootasin, et nad tuleksid. Rasvatihased olid esimesed ja ühte sinitihast nägin ka kui KSJ ütles, et ta märkas üht sinipead :) ja eile näitasid end leevikesed ja neid oli hulgi. Leevikesi olen õues liikudes palju kuulnud, sest nende häälitsused kostavad selgelt.  Meil on üksjagu sireleid ka, söögimaja seemned neid nii väga ei huvitanudki, nad puistasid rohkem sireleid. Ma rõõmustasin nagu laps kommipoes :) Mis saab veel toredam olla kui KSJ-ga hommikukohvi luristada ja linde jälgida. Mõnusad hommikud, kui tööle veel minema ei pea ja väljas läheb valgeks. Mulle ei meeldi pimedas ärgata, see pole üldse see.



Pikad pühad olid veidi lühikesed, talvine aeg pudeneb näppude vahelt. Esimene päev oli selleks, et hingata välja ja teha valgel ajal üks tiir õues, mulle tundus, et ma pole seda sajandeid saanud teha, ikka lähed ja tuled pimedas. Võtsin langetet võsa ette, et kogu töönädal või - nädalad saaks välja rahmeldatud ja tuulutatud. Vedasin oksaräga lõkkesse kuni hämardus. Kolmandik on veel koristada.

Muidu läheb meil siin rahulikult. Mullakotid unustasin õue ja need on nüüd jäätunud, see on küll jama.

P.S. Nüüd oleks vaja blogi ümber nimetada, Tondilossi aiapäevik kõlab päris õdusalt või mis :)

...

järgneb



kolmapäev, 14. november 2018

kuidas me KSJ-ga Taanis käisime. Aarhusi hirvepark

Kaugel kaugel Taanimaal, üle kahe silla ja ühe kiirtee kaugusel asub Aarhusi linn.
Selles Aarhusi linnast just veidi lõuna poole  algab Thori mets (ja see Thori mets on osa Marselisborgi - Moergaardi metsast) ja selles Thori metsas, mis polegi see päris mets, asub hirvepark. :)

Hirvepark on armastatud ja paljukülastatud paik. Park on avatud kella kaheksast hommikul kuni loojanguni. Külastajad võivad pargi asukaid - hirvi ja metssigu toita õunte või porganditega.

Pargis on lubatud  pildistada, filmida, (talvel ka suusatada), aga kõike seda nii, et ei häiritaks loomi.

Hirved suhtuvad külastajatesse rahulikult ja nagu hiljem pargi teises osas ka näha oli - õunu on neil jalaga segada :) Nad valivad suutäisi.

Nii palju kui mina aru sain, on hirvepargi külastamine omal riisikol, võib juhtuda, et isahirved näevad sinus rivaali ja võivad mõne müksakaga sellest märku anda. Meiegi kohtasime oma jalutuskäigul kahte noort naisterahvast, kes said kerge puksimise osaliseks.:) Miks, sellest ei saanud kaugelt aru.

Isahirved peavad oma karja üle valvet ja õunu nii väga ei maitsenudki, üks nooruke võttis minu käest küll mõned suutäied.

Ma ei ole nii väga loomadega miilustaja, aga need hirved mõjusid küll hoopis teistmoodi. Võib-olla ka sellepärast, et nad ei lasknud end inimestest segada ja olid üsna isepäised. (tahan joon kiselli, tahan kuulan transistorit ) ...

Pärastlõunane päike paistis siin-seal läbi puudevõra ja see andis omakorda lummava värvingu. Me olime Thori metsas, toitsime hirvi ja kuhugile polnud kiiret.





Õuntest. Taanis oli ilmselt ka hea õuna-aasta, sest enne parki käisime ühika lähedal äärelinnas hirvedele õunu hankimas. Väljapandud kast, mille A hommikul mõttes nö reserveeris, oli tühjaks saanud, aga kohe sealsamas lähedal pühkis noormees õunu kokku ja lubas meil lahkelt võtta nii palju kui soovime. Ilusad punapõsksed õunad olid. Hirvedele maitsesid :)





 KSJ  mõjus karjale hästi, tema õunad olid kõige populaarsemad ja tema ümber kogunes karjakaupa hirvi. Üks oluline nõks oli õunad pooleks murda.








Hirved liikusid omapäi edasi ja kui esmane uudishimu rahuldet ja õunad maitstud liikusid nad edasi
Nosimist jätkus.

Oktoobripäevad on lühikesed, pargis, suurte puude all  hakkas hämaramaks kiskuma



jalutasime meiegi edasi. Selle kännu kõrgus oli u 2,7 -3 m




Kajakad seal väga ilma ei teinud

Pargi sügavuses püüdsin pildile hirve, kes himustas oksi oma pea kohal, ta oli ikka järjekindel



Puud olid nii palju kui mina tähele panin, pöögid, pärnad, tammed


Hea sarvi sügada. Pärastpoole kohtasime paari isast, kes panid sarvi kokku

Metssead asusid kõrge aiaga piiratud alas, pargi tagaküljes ja nemad õuntes nii väga ei supelnud, igatahes tekitasime seakarjas paraja rüseluse. Siin kehtis range hierarhia, kui mõni väiksem ja noorem siga arvas, et tema võiks ka õunu süüa, siis kutsuti ta kohe korrale. Siia oleks olnud kerget õunasadu vaja, meie noppisime maast hirvede poolt maha jäetud ubinaid ja harjutasime viset, sest seatara ees oli sügav kraav.

Tulime tiiruga pargi algusesse tagasi ja võtsime suuna mere poole. Jah, siit samast algas mitu terviserada piki rannikut ja kuigi mu jalatallad tundusid juba üsna ümmargused, püsisin teiste kannul, puusalt pildistades.

P.S. Kui olete otsustanud Aarhusi hirveparki külastada, siis pange kodus porgandid aegsasti kotti.
See oli väga hästi veedetud aeg, aitäh A-le ! meil oli imetore.

... järgneb