suvejutud. kuidas ma puulausujatega saarel käisin I puuosa
Ma ei ole dendroloog, aga kahtlemata on minu huvi puude ja põõsaste vastu suur vaatamata sellele, et mu aed on väike.*
22. ja 23.sept. toimusid Eesti Dendroloogia Seltsi suvepäevad Saaremaal ja Muhus ja sügis algas ka. (Tänan jälle Kaiet, kes mu kaasa võttis).
Ilm oli kuldne, reedel veidi pilvine, aga sügiseks puhus selgeks. Etteruttavalt olgu öeldud, et eriti puhus Rannametsa arboreetumis, sest see asub mere kaldal.
Puhus umbes nii:
Imelik on muidugi see, et ma seda üldse märkasin, sest põhiliselt püsisin peremehe kannul ja imasin infot nagu käsn. Kusjuures käsn ka lõputult ei mahuta, midagi voolas maha ka, sest hiljem ma paari olulist nime ja fakti meenutada ei suutnud.
Mitte märkamine on muidugi kirjanduslik liialdus, sest see oli tegelikult esimene asi, mida ma autost välja tulles tundsin ja esimene mõte oli ka, et siin on veel tuulisem kui minu juures põldude vahel, ometi kasvab siin igasuguseid "hellikuid". Sügis on pikem ja leebem kui meil siin, kevaded aga hilisemad.
Algusest. Esimene koht oli Mati Lehise dendroaed, kus ma avastasin, et heina sees kasvavad kuuseriisikad või porgandiriisikad ja ma astusin neile peale! !! Ikka needsamad riisikad, mille kasvukohti ma oma seenemetsas eriti ei tea, aga väga tahaks küll. (Vihjed Tartumaa leiukohtadesse palun lisada kommentaaridesse). Äärepealt oleks kohvipuu koju toonud, aga õnneks meenus õigeaegselt, et minu tarekeses talveaeda veel pole.
Aed oli lahedalt isepäine ja igasuguseid vahtraid kasvas siin-seal ja ohtralt nulgusid.
Pärast esimest metsa käisime söömas Anseküla Teelistemajas. Soovitan väga, ainuke hoiatus, et portsud on ikka suured, võtab ägisema. Koht ise hubane ja mõnus, kokale ainult kiitust!
Rannametsa arboreetum i kohta saab lugeda nende kodulehelt. Sügisvärvide mõttes oli meie külastus varajane, põhiline värvide mäng alles algab ent sellegipoolest oli huvitav.
jaapani mänd, Pinus parviflora. mulle tuttava olemisega, mul ju sort `Shirobana`. Päris hea tunne oli teda kohata nagu sugulashinged või nii :) ja mõistagi üks vähestest puudest, mis seal pargis tuttavad olid.
Teine kohtumine ja äratundmisrõõm - harilik lõunapöök, Nothofagus antarctica, mul on kolmandat aastat paar oksakest elus.
Kikkapuid ja vahtraid ja veelkord vahtraid. nt Acer robustum
Acer argutum
Mul oli reisile kaasa pandud märkmik, kuhu olulised asjad üles tähendada, aga muidugi jäi see autosse ja ma ei raatsinud juhtgrupist maha jääda. Kaie laenas mulle pärastpoole oma märkmikku, kuhu ma kirjutasin üles, mida jõudsin ja õhtul hotellis püüdsin lahti mõtestada, mida sinna tähendet on. :)
Väga tore koht arboreetumis oli siis nö väikese aia eri, s.t. nagu peremees muigamisi ütles, et siin on mõned okaspuu vormid, mis mahuvad aeda, kus üldse ruumi pole. Pildil on Eestist leitud hariliku kuuse vorm `Ahvisaba`. Nii kasvabki!
kalifornia ebaküpress, Chamaecyparis lawsoniana `Ush`is Curtains`
Rääkimata metasekvoiast
Üks selle arboreetumi vahtra seemik kasvab ka minu Linnukas, kolmas aasta läheb. Esimene mõte oli, et mul oleks maad juurde vaja, teine mõte oli, et mul on veidi mänguruumi, eriti, mis puudutab neid puid, mis meie oludes puude mõõtu ei saavuta. Hiljem koduaias ringi vaadates tekkis mitu vaba kohta, kuhu võiks istutada raudpuu, ebasarapuu või seitsme poja puu. Vahtratele meie kandi pinnas sobib, nii et halli vahtra saaksin istutada küll. Tema tüvi!
Seitsmepojapuu. Heptacodium Rehder. Neid põõsaid, mis õitsevad hilissügisel meil just palju pole.
raudpuu, Parrotia persica
Viigilehe saaks selle põõsa küljest. No ei kata oluliselt või mis :)
ameerika sarvpuu, Gymnocladus dioicus
ebasarapuu, Corylopsis Siebold
Seda mändi on mul küll hädasti vaja. soomusmänd, Pinus heldreichii `Aureospicata`
Cornus cousa, eksole
Wilsoni kuusk, Picea wilsonii.
Fothergilla monticola
See nimi lipsas tuulde, pean reisikaaslastelt küsima, ma olin pastaka sättimisega liiga ametis.
See oli siis osa sellest, mida nägime esimesel päeval. Ma olin sellest käigust nii laetud, et seda on raske kirjeldada. Rääkimata pererahvast, kes meid nii hästi vastu võtsid ja seltskonnast, mis oli ütlemata tore. Mul on hea meel, et jätsin selle postituse hiljemaks, korraks oleks nagu tagasi Saaremaal. Nii et head sõbrad, kellel on võimalik Ants Metsa arboreetumit külastada, tehke seda ilmtingimata, aga varuge aega.
ja külvama peab rohkem ja katsetama rohkem ja maad oleks hädasti juurde vaja, sest ei ole elu ilma pargita, ei ole ;)
Jajah, kui kunagi isegi sinna satuks, ei teagi, mis mõtted tuleks :) Kas kolimise või üldse loobumise. No nii hull ilmselt ei oleks aga ivake kadedaks see sealne kliima ikka teeb küll. Mina andsin oma halli vahtra ja pöögilehise vahtra Hallanile, et sealses metsaaluses ja siiski leebemas kliimas ehk suudavad natuke rohkem kui minu enamasti 4. ja vahel 5. tsoonis. Kui peaksin nägema, et mu võsad juba suuremaks on kasvanud, siis ehk võiks uusi katseid teha suuremate puude turbele lootes. aga katsetama ikka peab. Iial ei tea kuidas mõne asjaga läheb :)
VastaKustutaMulle mõjus inspireerivalt :) ja Ants Mets ütles, et mõne puuga on ta korduvalt katsetanud ja palju on ise külvatud. Hilised kevaded ei ole ka kerge variant, nii et igal kohal oma.
VastaKustutaIgatahes vägev oli see kõik küll.