Lehed

kolmapäev, 29. november 2017

vember officinalis, harilik november

November. Päev on lühike, sügis pikk. Ajaarvestus on rohkem nädalavahetuse põhine, et kas laseb õues ringi vaadata ja pisiasjadega tegeleda või mitte. Siiani on lasknud. Möödunud pühapäeval ja eile oli vastikult tuuline, muidu tiksub ikka plussis.

Istutasin paar hariliku kuuse hakatist vana heki alla, et seal, kus valgus läbi pääseb, saaks uued kuused kasvama hakata.

Puud on varju all. Taimed kasvukas ja kohe kui sadudega veidi tagasi tõmbas, ilmusid sügismutid. Üks sinder kergitas kasvukas potid üles. Kaevasin uuesti mulda.

Kasvukas lõikasin tagasi kuumaasika, et ta lõpetaks marjadega ponnistamise ja läheks puhkusele. Millalgi sai veel viimased sibulikud maha torgatud ja suurem osa tammelehtedest kokku riisutud.

Nädalad lendavad. Nokitsen tasapisi ja harin ennast. Taimemaailm on endiselt huvitav.
Laupäeval hakkan liiva varuma ja võib-olla teen ettevalmistusi detsembriks, talikülvi ajaks.

Linnukas on suur osa heitlehelisi püsikuid ilusad, pildistamiseks on raske aega leida. Näis. Laupäevases ilmaennustuses oli päikese pilt ka. :) Siis on juba detsember, aga eks me peaksimegi juba harjunud olema, et talv algab jaanuari teisest nädalast või umbes nii.

Mina tahaks juba kevadet.




esmaspäev, 27. november 2017

Muhedikule

Muhedik suuri sõnu ei armastanud,
rohkem ikka muhedat emblemist
ja tänu koosoldud aja eest.

Tänan, et sain olla väike osa ühe Aedniku suurest elust!







reede, 17. november 2017

väikesed suured rõõmud. aiahooaeg 2017

Noore aia väikesed rõõmud on suured. Eriti hellikute puhul. 2013.a. istutatud karoliina haleesia  õitses esimest korda ja nagu teada ühest maikuisest postitusest, oleksin ma selle peaaegu maha maganud. :)

Karoliina haleesia, (Carolina halesia), inglise keeles tuntud kui karoliina hõbekell(uke) ? on looduslikult levinud USA-s. 

Iluaianduses on Ühendkuningriikides tunnustatud 2015.a. Carolina silverbell Vestita Group sünonüümiga Carolina monticola var vestita.   RHS-i auhinnaga AGM (Award of Garden Merit). 

Õigupoolest peaksin endale selgeks tegema, kas C.monticola on sünonüüm või on tegemist teise liigiga. TÜ ETAndmebaas igatahes sellist sünonüümi ei anna, ingliskeelsetes allikates on asi veidi segasem. Olgu sellega kuidas on, haleesiat iseloomustatakse kui suhteliselt kiirekasvulist, meie oludes enamasti ümara võraga kõrget põõsast või madalat  heitlehist puud. Kiirekasvulisuse suhtes ma siiski kahtlen, paju tempot ta igatahes ei harrasta, kuigi iga aastaga on lisandunud u 25-35 cm . Kits käis ka maitsemas enne kui märkasin kaitsevõrgu ümber panna. 
Haleesia kuulub stüüraksiliste (Styracaceae) sugukonda. Lehed eliptilised, kuni 10 cm pikad ja 8 cm laiad, sügisvärvus kollane. Minu aias on lehed langetanud pärast südajat aktiniidiat, suhteliselt varakult.


Kellukjad ca 2 cm pikkused lihtõied on valged või kollakasroosad, katavad tihedalt ümber võrse ja paiknevad väikesearvulistes kimpudes. Õitseb enne lehtimist või koos lehtede tärkamisega. Neljatiivulised pähklitaolised viljad on 35-40 mm pikad. Z 6


Õigupoolest meenutab haleesia veidi kirssi. Koor viskab kohati kirsiokstele omast kergelt hõbedast halli. Nii et ma ei imesta, kui keegi selle madala kirsi pähe ostnud on :) 

Ma loodan, et saan kunagi näha ka õierikkamat kevadet, sest kui õied saavutavad puhkedes õige suuruse on see ikka väga ilus vaatepilt.



Karoliina haleesia õhtuvalguses


Mina nimetaks ta kellukapuuks :) 

Kevadeks on broneeritud Halesia monticola.














kolmapäev, 1. november 2017

suvejutud. Portselaniaed Muhus

Sõbrad teavad, et septembris käisin puulausujatega (loe-dendroloogidega), Saaremaal ja Muhus. See oli üks vähestest nädalavahetustest, kui ilm pööras soojaks ja päikseliseks. Ma olen närb kodunt ära käija, sest mulle lihtsalt meeldib kodus olla :)
Muidugi olen ma tänulik Kaiele, kes mu kaasa võttis, see oli üks väga tore reis ja kui olin KSJ-le kõik ära muljetanud, siis oli väga mõnus neid hetki endas hoida. Hoiaksin vist siiani, aga ühes grupis läks piltide näitamiseks ja hakkasin lõpuks albumeid korrastama. Alustan lõpu keskelt. Me olime külastanud ühte väikest metsaaeda ja ühte põnevamat arboreetumit Saaremaal ja toredat talukohta Muhus.  Teele jäi Muhu külatanum ja üks armas koduaed. Neist kõigist edaspidi.

Portselaniaias sain end lõpuks lõdvaks lasta, see oli juba tuttav teema. Muidu püsisin juhtgrupi kannul, et puid mitte mööda lasta :) Dendroloogias pole ma enam päris algaja, aga edasijõudnust olen veel kaugel, sestap imasingi infot nagu käsn. Mis oli ka tore muidugi.

Portselaniaed on armas, salasoppidega ja ometi nii kujundet, et rajad toovad su algusesse tagasi ja teele jääb kaari ja võlve ja hinge avardav lagendik. Septembri lõpp, aga aed säras ja ma nautisin seda rahulikku olemist. Uurisin kooslusi ja andsin endale lubadusi. Jah, ikka külvata need moonid, mis pakis ootavad, jah külvata seda stepirohtu ja mängida, rohkem mängida !




Nagu perenaine ütles, Muhus taimepoodi pole. Nii on enamus taimi kas posti teel tellitud või seemnest külvatud.














Mis mulle selle aia juures eriti meeldis oli tervik ja teekond poolvarjust päikese kätte ja siis tagasi. Avarduv salaaed? :) Nii mõneski kohas mõtlesin, et juulis on siin need ja need värvid, mais need ja need. See aed räägib sinuga kui kuulama jääd.







Ma loodan, et näeme veel :)