sügis(v)algus

Sügisvalgus. Eile õhtul ilmus ootamatult päike välja. Hommikul tegin fotokaga tiiru, aga tulemus sai veidi värisev. Püüdsin siis seda, mida sai, päike liigub ju madalalt ja koju jõudmise hetkeks oli tema triip viimase veerandi peal.

Suveõunte uputus sai läbi juba paar ? nädalat tagasi. Nüüd on `Tartu Roosi` aeg ja tundmatu vana õunapuu üks haru poetab vähehaaval vilju. Magushapud sügisõunad. Panin mõned kasti ja lähevad KSJ-i keldrisse. `Kuldrenett`sai otsa. `Antonovka`kestab, aga tal on see tõbi kallal, ma pritsima ei hakka, õunapuu alused teen küll puhtaks.

Objektiiv oli lähivõtete jaoks, tõi maastiku ettepoole, aga ma ei hakanud vahetama ka, tahtsin nõiapuu värvid lähivõttes välja tuua.

Päideroog on muide päris ilus, kui ta puju ka välja sööks, oleks tore. Keldri juures kivide vahel kasvavad. Õhtupäikeses on ilus, muidu helendab ka, ainult kevadel on väga tüütu seda ala harida.
Minu kolenurgad-polenurgad ja punetavad mustikad ja rodod

Schlippenbachi rodo

Nädalavahetusel puhastasin okaspuid. Päris palju aega läks, mändidele rohkem kui kuuskedele.

Lubasin endale, et teen sooja ilmaga inventuuri, et kas olulised on sildistatud, aga polnud seda seisundit. Alumises kasvuhoones on veenädala kahjustused, s.t. pinnasevesi on kõrge ja õhuniiskus suur, kuigi tuulutasin. Eile õhtul, kui õhk jäisem tundus, korjasin ära kurgid ja värvunud tomatid. Nädala lõpus hakkan taimi talvitumiseks sättima, enne seda oleks vaja tomatid üles võtta ja mulda uuendada, sest suurem osa talvitujaid panen kasvuhoonesse mulla sisse.

P.S. üks uimane vesiliku titt kakerdas pottide vahel. Sisalikud näikse juba ära uinuma läinud.

Ülemises kasvuhoones tuleb orgaanikat maa sisse surada, aga kuna kurgid ikka veel ponnistavad, siis see töö jääb ootele.

Viimase kahe kuuga on tiigis vetikate kiht vist kolmekordistunud. (Ei, ma ei lase sinna kalasid sisse).
Vaadates seda mudru turgatas mulle meelde ühe bioloogi märkus selle kohta, et veetaimed on kompostile väga hää - pehmed ja lagunevad kiiresti. Selle võib ju vabalt kokku riisuda ja rammuna kasutada. Pole kehvem kui lehepuru.

Nüüd on see hetk kui ma kõigun klaas-pooltäis-klaas-pooltühi vahel. Kõik teised näikse rahulolevalt tubadesse-köökidesse-kangastelgedesse kanduvat, mina veel ei taha. Koristan tasapisi aeda ja vaatan tulemusi ja teen plaane. Juba kolmandat sügist mõtlen selle peale, et viskaks ikka astilbed lohuaiast välja või vähemalt vähendaks neid otsustavalt. Pärast Saaremaa ja Muhu reisi tahaks põõsastele ruumi teha.


 Ruuge päevaliilia, mis ümber istutamisel jagunes ja jagunes, saatsin komposti. Pühapäeval. Ikka sellest peenrast, kuhu istutan kosuma ja iseloomu näitama. Nüüd said sinna elupuud, väikesed. Potis kipuvad nad kohe juuri üle ja välja jne ajama, lihtsam on maas suuremaks kasvatada. Võrgutama peab, muidu maitsetakse ära.

Metsa tahaks veel minna, ikka need pohlad ja Hiiumaale tamme istutama :)

Kui nüüd uuesti klaasi vaadata, siis see on ikka pooltäis.  Suvega on toredusi korda saadetud ja mõni koht kabedam ja mõne puhul pean ootama, sest kõik sai ju üles ja maha, eks nad kosuvad.
Linnukas on nii roheline kõik veel, sõnajalad ja epimeediumid. Pihlakad on vaja ära korjata, noh nüüd sajab ju. Must leeder `Aureus`kannab vilja õitseb samal ajal. Õnneks ikka vaid paari õiekobaraga.

Tuska teeb see varane pimedus, jõuan vaevalt riided ära vahetada, kui hakatakse tuld kustutama. Täitsa jama.

P.S. seemneid kogusin ka.