Lehed

esmaspäev, 30. oktoober 2017

riisusin lehti

Keerati kella ja lubati tuult. Viimane saabus hilinemisega, hommikul väga valju puhumist veel polnud, kuigi lehest võis lugeda, et praamiliiklus olla seisma pandud. Eile? Me õnneks sel nädalavahetusel saartele ei sõitnud.

Ma olin vahepeal laisavõitu, sestap jäi inventari kokku korjamine ja varju alla panemine veidi hilisemaks. Pumba võtsime ka alles täna hommikul tiigist välja. KSJ võttis. Hää, et jää tiigi päält ära sulas. :)

Pühapäeval kaevasin ülemises kasvukas komposti mulla sisse. Nädalavahetuse ilmal polnud ju viga, lumi sulas ära ja vahepeal sadas midagi, aga soe oli. Suhteliselt. Me toimetame siin tasapisi, et talvepuud katuse alla saada. Mina ulatan tööriistu, eksole. KSJ mõõdab, paigutab, mõõdab. Midagi hakkas mul ka uduselt meenuma, nt koolist ja loengutest, aga minu suureks rahuloluks oleme kokku leppinud, et aitab ühest ehitajast perekonnas küll. Ma võin vabalt tööriistu ulatada :D See muide on vägagi väsitav ent auväärne amet.

Lehtede riisumisest.  Seda juttu räägin ma igal sügisel, aga mis siis, kõik on nagunii juba unustet. Kõike võib teha, aga kõigest pole kasu, sestap ma siin proovingi parema tulemuse nimel. Kogujaga niidumassin ütles üles u augustis. Paranduses öeldi, et seda ei saa parandada. Tegelikult saab, sest kõik muu on ok, ma lihtsalt lõikasin kivi, ja siis see kaitseraud muudkui lagunes ja lagunes. Kogemata. Osavaid sõpru - keevitajaid tüütame parem talvel. Niisiis vaja reha viibutada, mulle see tegelikult meeldib, vägagi teraapiline tegevus. Kriipsat-kraapsat- kummardus. Puhur võiks ju tore mänguasi olla, aga mind see hetkel ei köida, palju kisa ja lärmi. Ostsime oivalise lehekoti, mis on kerge, sangadega ja seisab püsti ja lahti jne. Mugaw, ütlen ma teile. Lohistan sinna, kuhu tahan. Seni kasutasin prügikotte ja nende püsti hoidmiseks püsilillede tugesid.(paned koti serva üle toe ja seisab nagu miska).


Kes pole kursis, siis meie aias kasvab  harilik tamm, arvata võib et u 100 aastane või veidi peale. Tema laseb oma lehed osade kaupa maha ja viimane osa tuleb tavaliselt lume peale kui muidugi lund on. Kõik tammelehed, mis ma maha jätan alustavad igavest rändamist kivilasse ja võssa ja tagasi. Iseenesest see polekski nii paha, aga nad maanduvad ka tiiki ja moodustavad seal paksu kihi ja ei kõdune nad vees ka. Ma olen seda kraami sealt välja riisunud. Tammelehtedega olengi teinud igasugust värki - niidukiga hakkinud, oo nad lendavad nii kenasti paremale ära. Siis olen neid loodusesse lasknud tugeva läänetuulega, reisisellid tulevad koju tagasi. Siis olen neid kotti ajanud ja sinna unustanud u 3 aastaks või oli see kauemgi? Nipp selles, et midagi mullast tuleks lisada, nt kevadel või nii. Siis olen nendega lohku täitnud, ikka tammelehed alla, vahtralehtede löts peale ja siis veel kulu. Mis neist saanud on, ma ei tea, ma parem ei vaata sinna, muidu ilmuvad jälle välja ja hakkavad lendama, kõik kasulikud ja kahjulikud putukad koos nendega. Tigudel muide on suva, mis leht, peaasi, et katab. Ma olen kõdunenud tammelehti ka näinud, just mustas kilekotis laagerdunuid - väga lahedad näevad välja nagu mustad liistakud.

Muidu oleks tammelehed päris hea kattematerjal, nad võivad küll märjaks saada, aga kuivavad ka jälle ja ei vaja nii kokku nagu vahtralehed. Mingi kiht koguneb mul alati kuhugile serva kevadeks.

Eelmisel sügisel polnud mul turvast ja siis kui külm tuli palja maa peale, muutusin veidi murelikuks. Külvasin siis KSJ aiast kogutud kaselehti aeda, aga ikka oli kuidagi nadi. Siis tundus hädavajalik liiva kasutada, et abiks ikka. No ma ei tea, kas ikka oli, talv oli kokku võttes soojapoolne. Kevadel korjasin seda linnasammalt püsikute vahelt, aga sellega ma olin arvestanud.

Remmelga lehed kõdunevad suhteliselt kiiresti ja tänavu kogusin sireli ja remmelga lehti ja asendasin märjad vahtralehed lohuaias valitud paladega. Pärn oleks ka hea, aga pärnalehed olin juba lehekomposti pannud. Suur piirikask poetas tänavu ka oma lehed aeda, peamiselt kivilasse. Sealt tuli need ära korjata, sest alpitaimed lehekatet eriti kõrgelt ei hinda. Kuigi kaselehed kõdunevad kiiresti, siis sedasorti rammu pole vaja. Sõnaga puistasin mõned kotitäied lohuaeda.
Õunapuude lehed on alles puus, midagi juba pudeneb. Siit riisun kokku ja viin ikkagi komposti, aga nurga taha kaugemale. Põletama ma neid ometigi ei hakka. Nii et kui need kahjurid ellu jäävad, siis pole parata, lennutee on ehk veidi vaevalisem.

Linnuka harjal on väga kasulik märg lehekiht tekitada, siis ei pääse umbrohi kevadel kohe löögile. Siia toon siis mõningase vahtralehtede kihi. Lepalehed jätan sinna, kus nad on, sest nood kõdunevad juba septembris ja toomingas ka.  Leedrid on laisad lehti lahti laskmast, eriti must leeder. Sarapuud on ammu paljad, aga tema hoiab marju ja hoiab lehti. Sarapuu alt riisun siis, kui sügis pikk, sundi pole. Saarelehed langevad põhiliselt võssa. pihlakas kaob ka kuidagi märkamatult. Põõsad ... ei meenu ühtegi tugevalehelist, s.t. sellist, mille alt kevadel väga lehti peaks riisuma. Kuslapuud? Kui siis maacki kuslapuu, kes on mul tõsine kasvuviskaja. Tema lehekiht jääb põõsa alla, koristan kevadel.
Muruga mul muret pole, sest mul ei ole muru, ikka rohkem heinamaa laadne värk.
Lehekompost. Lugesin kusagilt, et lehekomposti oleks hea muru niidusega tempida, s.t. kihiti panna. Väga huvitav, kuskohast ma selle niiduse nüüd pärast lund võtan? Pigem ikka mingi mulla kihiga mängida. Oksapuru nagunii. Ok tunnistan üles, õunad said ka sinna komposti löödud. Mõned kastitäied.

Kui mul oleks park, siis ilmselt toimetaks ma teisiti, praegune muster sobib hästi, jätkub puudele, jätkub taimedele ja mis üle, saab mullaks.



P.S. Neljandik jagas fb-s toredat pilti, kus aias oli lehtedest laburünt tehtud ja lapsed lustisid. Ma loodan, et see läks laiemalt töösse, sest lehtede langemise aegu peaks ikka tore olema.

Mina sain täna hommikul kolm tundi õues olla ja see oli hea laeng kogu päevaks. See loebki.

neljapäev, 26. oktoober 2017

enne lund ja lörtsi, hardunud hommikud

Esimesed külmakraadid löövad õhu puhtaks, kargeks, selgeks. Õhtul õues tunned, kuidas külm süveneb. Vaatamata varasemale soojale pole suuri tuuli olnud. Korraks pühkis üle Eesti ja külvas kuidas kusagil - kelles hirmu, kelles imetlust. Nädalajagu päevi möödas, on see juba unustet.
Tuuled on teist sügist lükkunud oktoobri lõppu ja novembrisse.
Külm tegi toredaid mustreid ja valge härmatis lõi aias korraks värvid eriliselt särama. Ma olen muidugi vaimustet. Just see esimene vaikuse hommik muudab minu ka selgeks ja klaariks. Selle hommiku esimesed tunnid pühendan ma koristamisele, suhverdan seemnekastis ja korrastan muud mudru.
Õues aga oli nii.




Nüüd on mul isegi veidi kahju, et ma saba-võrdhamba tagasi lõikasin, sest kuigi ta on mul juba paar sügist olnud, pole ma seni veel tabanud seda hetke, kui ta külmaga kohtub. Sel sügisel nägin siis ära, fantastiline vaatepilt!


 Kaugelt vaatasin, et mis seen!



Epimeediumitel on tänavu rohkem punast, külma hilisem tulemine on neile lisaaega andnud.

Pika sügise üle oli hea meel, sest erinevalt eelmisest aastast vajus pinnas paika ja külm ei kergitanud kedagi.

Lumeroosideta ei kujuta oma aeda enam ettegi. Sõltumata aastaajast ilusad. (ok üks lühike periood on, kui nad nirakad välja näevad)


'Victoria' peaaegu must-valge roheline. Külma tulek näitas selgelt ära, kus aias soojem, kus külmem. Lohuaia sõnajalad kustusid varem kui Linnuka sõnajalad, sellegi poolest oli nende minek ilus.



ja siis kollane-punane-valge ja tardunud rohelist


Kui vahtralehed jääkski nii kohevaks, mis siis viga oleks :) Üks koti täis kuivanud lehti on tallele küll pandud.


Viimased südaja lursiku seemned noppisin väga ettevaatlikult ümbrikusse. Nii põnev, nii põnev :)


'Lilafeed' selliste toonidega polegi ma varem näinud. 'Rubinkrone' nt jäigi roheliseks.


'Purple Pixie', ka suureõielise epimeediumi sort.


Epimeedium 'Korin'

tähkjas epimeedium 'Wudang Star' jäi õitsemisega hilja peale, külmadeks oli siiski lõpetanud.




Hübriidid nagu 'Chocolatte' ja 'Domino' õitega


'Bicolor' üllatas mind tänavu sellega, et jäi om kõrguselt alla 'Korinile', aga sügisel värvus kenasti.


Igihaljad näitasid mõningaid stressi märke, aga õnneks mitte väga palju.

Heitlehiste epimeediumite puhul sõltub nii õitsemine kui sügisvärvide tekkimine valgusoludest. Poolvarjus on nad värvikamad ja õiterohkemad. Käisin Tartu Botaanikaaias jalutamas ja seal oli nt sordil 'Black Sea' kirjanduses lubatud lehtede vaskne varjund märksa selgemalt näha kui minu Linnukas kasvaval taimel.

Transilvaania sinilill tekitas oktoobris ühe õie, pildi väristasin veidi uduseks, aga värvikombinatsioon on ilus.



Sügisostud Kristiinest. Talvitamise katsetused ja lihtsalt mis näppu jäi.


transilvaania sinilillest paremale



Eile öösel, täna hommikul? tuli maha esimene lumi. Liikluses muidugi ootamatult nagu alati. :)

esmaspäev, 23. oktoober 2017

o(h)ktoober.vesi ja värvid

(13.okt-15.okt) Kui reedel jälle vihma sibistama hakkas, meenus mulle Marquezi "Sada aastat üksildust",, udune mälestus lugemiselamusest - vihm, seened, lubi.  Mingi teine maailm. Sademete hulk tundub juba uskumatu nagu seegi, et pinnas võtab ikka veel vett vastu. Lohuaias polegi lompe.
Muidugi soe on ka.
Kilpleht, Darmera peltata on tegelikult igal sügisel kaunis (ja suvel muidugi ka), lihtsalt öökülmad on varasemad olnud. Tänavu on tal aega end näidata kogu oma hiilguses.

Kevadel õitseb nii. Vahel on kõrgem, vahel madalam. Tänavu kevadel oli õitsemisega kitsi, ei sobinud talle see kõikumine.

Kilplehest on veidi põhjalikumalt kirjutanud Krista Kirotar Tallinna Botaanikaaiast ajakirjas Maakodu (09.2010).   Suurepärane taim tiigi kaldale ja kuigi tema risoomi vahelt võivad mõned tülikad tüübid trügida, siis sügiseks on nad lehtede alla maetud-kaetud ja tegelikult löögile ei pääse.  Kui külm on üle käinud, siis kuivavad need lehed paberjaks ja kevadel on lihtne nad komposti saata.
Kobarrpead lõikasin tagasi, mulle ei meeldi nendega tegeleda kui nad kuivanud olekus on, siis muutuvad nad sitketeks ja mahulisteks, isekülvi ka rohkem ei taha, pole kuhugile panna. Küttepuude koormat oodates tegingi platsi veidi puhtamaks.

Kuldsetele toonidele lisandub iga päevaga uusi varjundeid. Siia tahtsingi oma sissejuhatusega jõuda,
et pühapäev oli üleriigiline päikese päev.  Soe, soe vist väikese tuulega, aga minu poolest oleks võinud puhuda mida iganes, peaasi, et päike paistaks.

Viimased kolm aastat on esimesed öökülmad saabunud oktoobri alguses ja sealt edasi on juba kuidas kunagi. Kui ma maale kolisin ja see aastapäev hakkab tasapisi lähenema, siis oli pikk ja soe sügis (2011). Tänavu on kõik pikk olnud, kui suvi ehk välja arvata. Kevad oli pikk ja sügis on pikk ja soe. Esimest korda üle pika aja ootasin, et läheks külmaks, sest sajud on tõesti ära tüüdanud. Samas on iga päikseline päev nagu kullast. :)

15.oktoobri soe päev. Rohkem vaatasin ja laisas tempos tegutsesin ka.

Hommik. Vaade põõsalaborist aia poole


Harilikke vahtraid on mul üksjagu ja enamasti on nad kuldsetes toonides. Kuue aastaga on mõnigi neist jõudsalt kasvanud kui muu võsa sai ära koristet.

Sellisel kujul on sadmed päris nauditavad :) Peegeldused. Sügisel on suured vaated võimsad, lähivaates on juba näha närtsimist ja kahanemist.











õhtu










Paar päeva enne KSJ-i sünnipäeva tulid esimesed miinuskraadid. Ilm selgines. Nüüd on meil uus energia.


... järgneb