päikesenädal ja kuldne siil

Mul on mõned suunavad siilud, mis on mind viimased kolm aastat inspireerinud. Pinnas on selline, et lilleniitu teha ei saa - liiga rammus. Samas koosluse poolest oleks nagu jälle niru. Niitmise poolest hea - ei ole nii kiirekasvuline, suvel piisab kui mõneks nädalaks rajad sisse niita. Tasuks katsetada kõrrelistega, aga ma pole veel tahtnud järjekordset ala tekitada. Ideed tiksuvad omasoodu. Mul on mõtteid :) ja seemneid.

Paraadpeenra ümber kujundamise käigus kolisin ära peaaegu kõik  heleeniumid. Peaaegu sellepärast, et üks jäi maha, ilmselt oli tegu isekülviga. Esimesel pildil on mõistagi nimetu sügisaster, kõrgust on tal 35-40 cm ja õitseb tema igal aastal ja õitseb rikkalikult. Paljuneb s.t. laieneb tiidsal sammul. Teda jäi ka jupike vanasse kohta, plaansin jäägid komposti visata, aga siis selgus,e t seal kus ta kasvab, sinna sobib kenasti. Nii jäi.

Tahtsin rajada ühe rõõmsa ja värviküllase sügisese siilu, ei midagi suurt. Pinna katsin ära 2016 sügisel, 2017 kevadel asusin läbi kaevama. Selge savi ja kerahein, otsas veidi naati. Heleeniumid kolisin ümber mais-juunis, mõne ka veel juulis. Järgides Futu nõuannet multsisin heleeniumite puhmad 2016 sügisel hoolikalt, kevadel olid nad heas seisus. Ainuke, mis puudub on sordinimetused, need on küll lootusetult segi läinud rääkimata sellest, et mõni oli algusest peale turuväravast nimetuna tulnud :). Las nad siis olla. Õitseaeg on neil juulist külmadeni, mõned alustavad lihtsalt varem, suures pundis kaob nende kuhtumine õitsejate hulka ära.

Sügisheleenium, liik. Kõrgus  kuni 1,5 m. Pinnas võib nende jaoks siin raskeks osutada, kuigi segasin seda savi millega sain. Vaatame, mis saab. Peenra tühimikesse istutasin argentiina raudürti, et oleks värvi ja teistsugust struktuuri. Lisaks kõrrelisi jm mudru. See rõõmus rivi paistab ka toast ning aia kaugematesse soppidesse ja ma olen tulemusega rahul. Veidi tuleb tuunida seda osa, mis jääb õunapuu alla, see pool õitseb varakevadel uhkesti - murtudsüdamed jm Veidi maad jätsin ka suurtele kõrrelistele, ei jõudnud lihtsalt nii palju kaevata, muud tööd tulid peale ja mingil hetkel oleks siis juba kirkat vaja läinud.

Istutus on tihe, eks ma teen siis ruumi kui päris kitsaks läheb. Särab ju kenasti, eriti kui päikest on. Alguses oli mul kerge kõhklus, sest koht on tuultele avatud kolmest ilmakaarest, et kas tuul neid liiga palju ei räsi. Ei morjendanud neid padusajud ega tuuled, keegi pole pikali visanud ja toestanud pole ma neid ka. Tänuväärt lilled need säralilled.

Siis muidugi kare päikesesilm, liik ja sordid, päevakübarad jm kuld :)

Üks õhtuvarju jäänud madalam sort

Üleminekuks kasutasin valget ja sinist, aga sellest mõni teine kord kui pildid üles leian. . Masterplan on see, et mu salaaed saaks ühendet sujuva teekonnaga, et oleks hea tulla ja ilus minna. :) Lihtne ju :)

Heleeniumitest saab lähemalt lugeda Aiasõbra kodukalt