Lehed

neljapäev, 28. september 2017

päikesenädal ja kuldne siil

Mul on mõned suunavad siilud, mis on mind viimased kolm aastat inspireerinud. Pinnas on selline, et lilleniitu teha ei saa - liiga rammus. Samas koosluse poolest oleks nagu jälle niru. Niitmise poolest hea - ei ole nii kiirekasvuline, suvel piisab kui mõneks nädalaks rajad sisse niita. Tasuks katsetada kõrrelistega, aga ma pole veel tahtnud järjekordset ala tekitada. Ideed tiksuvad omasoodu. Mul on mõtteid :) ja seemneid.

Paraadpeenra ümber kujundamise käigus kolisin ära peaaegu kõik  heleeniumid. Peaaegu sellepärast, et üks jäi maha, ilmselt oli tegu isekülviga. Esimesel pildil on mõistagi nimetu sügisaster, kõrgust on tal 35-40 cm ja õitseb tema igal aastal ja õitseb rikkalikult. Paljuneb s.t. laieneb tiidsal sammul. Teda jäi ka jupike vanasse kohta, plaansin jäägid komposti visata, aga siis selgus,e t seal kus ta kasvab, sinna sobib kenasti. Nii jäi.


Tahtsin rajada ühe rõõmsa ja värviküllase sügisese siilu, ei midagi suurt. Pinna katsin ära 2016 sügisel, 2017 kevadel asusin läbi kaevama. Selge savi ja kerahein, otsas veidi naati. Heleeniumid kolisin ümber mais-juunis, mõne ka veel juulis. Järgides Futu nõuannet multsisin heleeniumite puhmad 2016 sügisel hoolikalt, kevadel olid nad heas seisus. Ainuke, mis puudub on sordinimetused, need on küll lootusetult segi läinud rääkimata sellest, et mõni oli algusest peale turuväravast nimetuna tulnud :). Las nad siis olla. Õitseaeg on neil juulist külmadeni, mõned alustavad lihtsalt varem, suures pundis kaob nende kuhtumine õitsejate hulka ära.


Sügisheleenium, liik. Kõrgus  kuni 1,5 m. Pinnas võib nende jaoks siin raskeks osutada, kuigi segasin seda savi millega sain. Vaatame, mis saab. Peenra tühimikesse istutasin argentiina raudürti, et oleks värvi ja teistsugust struktuuri. Lisaks kõrrelisi jm mudru. See rõõmus rivi paistab ka toast ning aia kaugematesse soppidesse ja ma olen tulemusega rahul. Veidi tuleb tuunida seda osa, mis jääb õunapuu alla, see pool õitseb varakevadel uhkesti - murtudsüdamed jm Veidi maad jätsin ka suurtele kõrrelistele, ei jõudnud lihtsalt nii palju kaevata, muud tööd tulid peale ja mingil hetkel oleks siis juba kirkat vaja läinud.


Istutus on tihe, eks ma teen siis ruumi kui päris kitsaks läheb. Särab ju kenasti, eriti kui päikest on. Alguses oli mul kerge kõhklus, sest koht on tuultele avatud kolmest ilmakaarest, et kas tuul neid liiga palju ei räsi. Ei morjendanud neid padusajud ega tuuled, keegi pole pikali visanud ja toestanud pole ma neid ka. Tänuväärt lilled need säralilled.











Siis muidugi kare päikesesilm, liik ja sordid, päevakübarad jm kuld :)




Üks õhtuvarju jäänud madalam sort


Üleminekuks kasutasin valget ja sinist, aga sellest mõni teine kord kui pildid üles leian. . Masterplan on see, et mu salaaed saaks ühendet sujuva teekonnaga, et oleks hea tulla ja ilus minna. :) Lihtne ju :)

Heleeniumitest saab lähemalt lugeda Aiasõbra kodukalt


teisipäev, 19. september 2017

sadupadu ja padusadu ja mis pauside vahel tehtud saab

Meie kandis on nüüd PALJU ja TIHTI sadanud. Pimedaks läheb ka ropult vara. Selle nädala kõige ilusamal päeval olin tööl. Hommikul ja õhtul sai mõned kaadrid tehtud ja mõne ala jõudsin kergelt üle käia. Sügisväetisega on nii ja naa, ma loodan, et ma pole hiljaks jäänud. (Võtsin sõpra kuulda ja ostsin 25 kg koti, soodsam kui nende pakkidega mängida). Vaatasin oma heki veelkord üle ja kaks tähelepanekut - tänavu räägitakse elupuude tüvedel koore lõhenemisest, ei ole sellest minagi pääsenud, kolm kõige ilusamat elupuud on pihta saanud. Mis edasi, ei tea. Ma võin pookelindiga need kinni tõmmata, aga nad on nii juba terve suve olnud, ma oletan. Vaatame, mis loodusel varuks on. Lõhenemine on tabanud just neid, kes kasvad niiskemates ja paremates mullaoludes. Teiseks, minu nurin heki kasvu üle on nüüd küll asjata, need, mida pole kooritud ja näritud, kasvavad hästi ja mõned on minu kõrgused. Olen rahul. Järgmisel aastal saavad hobusevärki.

Nädalaga on puude lehed juba hõredamaks muutunud ja pühapäeva hommikul kostus õuele sookurgede hääl. On hilinenud õisi ja on teise ringi õitsejaid. Lursslill on tänavu vaat et 2 m ja üks õisik siis kõigubki nagu valge lipp lohuaia kohal. Tänavu on 'Red Baron' nii lopsakas, et moodustab ikka laheda punase laigu ja punast on veel, sest nimetu lihtõielise pojengi sügisvärv on punane, mis punane. Tore ju. Ma pildistan teda palju, sest ta on väga efektne. Paljundanud olen ka seda punast parunit muidugi.


Üks vihmapausi pilt ka. Virgiina männasmailane on väga vahva struktuuriga, päikesevihus joonistub välja nagu verev vesikanepki.


Kastik on kaugemal veest longus, aga kui kallamine läbi saab, siis ajab end jälle sirgu. heleroheline vitsake kaugemal on 'Drummondii'. Peenel kolmevärvilisel vahtral avastasin paar õgardit, jõhverdasid lehti kahe suupoolega. Korjasin ära.



Käisin tööasjus pealinnas ja hooaja sisseostud lõpetasin Kristiine puukoolis. Mulle meeldib seal kolada ja suve lõpuks on tekkinud ikka mingid nimetused, mida vaja oleks ja mida nemad pakuvad ja soodsalt pakuvad. Kuigi kodus vaatan ringi, keda taimedest aeda talvituma istutada, keda potiga katuse alla. Viimased talved on ju nii vettinud olnud, et kasvukas on taimedel parem, vähemalt ei saja midagi krae vahele pidevalt. Samas oleks vaja kasvuka mulda uuendada, aga tomatid alles sees :) Mul ei ole plaanis neid tänavu esimese ehmatuse peale üles võtta, mullu sai liiga vara.

Aeda istutades on jälle see risk, et need hilised istutused võivad kerkima hakata, kuigi kõik need kergitused on õnnestunud tagasi suruda või ajutiselt mullata. Põnev see aedniku elu.

Roose on mõistlik ka kevadel istutada, aga neid on targem ikka maas talvitada. Olen nad kõik ära istutanud ja kui mõned Rosa rugosa sordid välja arvata, siis tundub, et number on täis ka. No more. Neid on juba sinna kümne kanti.  nt 'Lili Marlene'


No ja siis külalisesinejad võsast ja põllult - hullunud mutid. Tänavu on neid vähem olnud, sest mullune jaht oli edukas. Tükk aega oli vaikus majas ja siis sadas ja oli ka vaikus majas ja siis ilmus jälle mingi tüüp ja hakkas taimede alt uusi radu ajama.

Ajab ju hinge täis, kui sellise kukumunakese varvaste vahelt käike rajatakse. Pildil on epimeedium 'Moonlight', kellel tänavu teine õitsemine käsil. Haprama olemisega hübriid, aga väga kauni kollase ja valge kombinatsiooniga õis.

Mõni postitus tagapool jäi jutt kännust ja pinnasest pooleli. Kuigi poolsammaldunud kännud sobivad vaadetesse päris kenasti, võtavad nad maa sees üllatavalt palju ruumi. Valgusolud on siin taimedele väga head, lohuaias nimelt, mis neid kände siis hellitada.

Näiteks selline pusa. Südajas tiarell `Moorgrün`on tubli pinnakatja ja teda suhteliselt kerge eemaldada ja taastub ühest tutsakast kiiresti. Sedapuhku rookisin teda tublisti. Metspipar kasvab mul looduslikult, s.t. oli siin juba varem. Oli vaja veidi vähendada, juured olid üllatavalt visad välja tulema ja vägev vürtsikas lõhnapilv oli üleval. Arusaadav, miks metspipar.


Kui ma juba ühe otsa ära klaarisin, siis oli üsna loomulik, et teine pool oli ka vaja ära teha. Poole päeva töö. Taimed üles, juurikad välja, kompost mullaga segada, pätsid likku, siis paika ... Kõikse suurem rõõm oli lehekompost, mis oli laagerdanud aasta? Kaks? Sinna komposti saidki ainult puulehed ja mõni õun, tulemus oli sõre ja ilus. Nüüd sain kärutäie ära kasutada.


Kõik on hilisem nagu sel suvel ikka, korea vahakübar alles hakkab õitsema

Harilik nutipõõsas ka

Meconopsise külvi (2014!) olen kaks korda ümber istutanud. Alguses olid nad liiga kaua pikeerimata, siis istutasin nad pundina saunaväljale ja hakkasin pidulikult õitsemist ootama, nemad lihtsalt ei kõssanudki. Alles tänavu kui nägin botaias nende õitsemist, kolisin nad veidi niiskematesse oludesse. Nüüd nad jälle mõtlevad. Ma ei julgenud neid väga lahutada ka, tegin kaks pluss kolm. :) Tulemus on siis selline, et nad on vähemalt priskema moega. Loodetavasti ikka talvituvad. Ütlesin neile ka, et järgmisel aastal olgu õied :) Sõpradelt sain seemneid ja Kristiinest ka taime. Tuleb Meconopsise väli :) Tuult ja õhku lasta suuremalt.

Üks huvitav hosta 'Ringtail' Õied alles tulevad.



Nõlv sai siis korda, taimed ka paika ja natuke ruumi jäi ka. Käin siin iga päev vaatamas, kuidas südajas lursik seemneid kasvatab. Esimese puiste magasin maha ja ühtlasi nägin ära ka, kuidas külvamine käib. Kaunad on rohelised ja kinni ja paisuvad ja paisuvad, kuni prõksti ja ongi külv tehtud.





Alati võib selle peale ka loota, et kui minu külv luhtub, siis ta külvab end ise nagu epimeediumid seda tegid. Eelmises postituses kirjutasin unustet seemikust. Siin ta siis ongi, pikuke.


'Wudang Star' pääses ka potist ja hakkas selle peale õitsema.


'Pink Champagne' õitses tänavu tagasihoidlikumalt, ma oletan, et talle need kevadkülmad ei sobinud, aga selle eest on kauni lehestiku kasvatanud ja laieneb jõudsalt. Linnukas on ka üks taim, tema värvumine on tagasihoidlikum, seal valgust vähem.


Naistesõnajalad on üks tänuväärne liik


Varvas-adiantum on veel tittesid tekitanud turbapätsi ääre alla, kokku kolm. Kevadel potti pandud adiantum rändas ema aeda.

Siia on nüüd nime vaja, s.t. pean vaatama mis plumosum oli :)


Augusti lõpp ja septembri algus kulus muidugi istutamiseks. Läänekas e paraadpeenar on nüüd hoopis uue moega, istutasin sinna ohtralt okaspuuu vorme ja kõrrelisi ja roose ja hortensiaid jm. Mõtteid liigub veel, lõpuks ometi hakkab see koht mulle meeldima. Mõned pojengid said ümber asustatud, see võib muidugi lõppeda sellega, et mõned rändavad hoopis teiste aedadesse.
Sieboldi magnooliale leidsin ka koha ja paar peenemat poissi nagu hõlmikpuu `Troll` ja üks kirss.
Õunapuu alt inkubaatorist sai oma kohale ka seemnest kasvavatud punane kask. Kas tema ka õige on, selgub veidi hiljem. Kasvab teine üsna kiirelt, tubli meeter juba.

Selline september siis.









teisipäev, 12. september 2017

vaikiva trolli päev

Pühapäevane päevasoe oli nagu kingitus. Varahommiku magasin maha ja siis rullisin end aeglaselt aeda.
Linnuka taimedel on tänavu olnud väga hea suvi. Selgeid sügisvärve veel pole, isegi hookeri kuutõverohi on sama roheline kui juulis, pole veel mulla sisse ära kadunud.
Niipea aga kui puude oksi vähemaks võtta ja valgust juurde tekib, nii hakkavad naadid külgedelt trügima.

Eile oli mul vaja jugapuule istutusauk teha ja selleks mõned lumeroosid ümber kolida. Nende kätte saamine oli suhteliselt vaevarikas, puude juured, narmasjuured jm veidi kopsakamad. Multsin aeg-ajalt, aga ega palju ei saa ka. Hilissügisest lehti enam ära ei korja, jäävad kevadeni väetiseks ja katteks. Lepalehed haihtuvad ju üsna kohe, vahtralehed ilma purustamata mitte. Mullu jätsin lehed nii nagu olid ja hiliskevadel koristasin ära.

Kooslused on tihedad, samas ükski pole hakanud naabreid välja sööma. Kopsurohi, mis põdes saunaväljal, on siin lõpuks ometi ilusaks muutunud. Tõsi küll, eriti ei õitse, aga ta ongi valitud oma lehtede pärast. Sieboldi metspipar ja nimetu kivirik, kes muide õitses tänavu rikkalikult.

Sõnajalad. Igihaljastele sõnajalgadele oli tänavune tulemine veidi vaevalisem, suvehaljad edenesid hästi.


Disporum flavens õitses nii märkamatult ära, et magasin selle maha. Eile just uurisin, et huvitav, millised tema seemned on.
Pärnvahtra olen veidi käest lasknud, ma peaks tegelikult paarist harust loobuma, aga pole raatsinud kääridega kallale minna.

Harilik jugapuu on katsetus ja kui sellega peaks nihu minema, siis KSJ akna alla kasvab Hiiumaalt toodud jugapuu, eks ma saan sealt mõne pistiku teha.

Järvseljalt tellisin paar värd-jugapuu sorti ka, okaspuid veel mahub. Kivilasse mitte eriti, aga mujale küll.

Mitmevärviline epimeedium 'Black Sea' on hinnatud oma sügisvärvi pärast. Muul ajal on ta nahkjad lehed suured ja rohelised ja nagu läigiks kergelt. Tegemist ei ole igihalja epimeediumiga, aga petaks nagu ära küll. Tema võttis aasta kohanemiseks ja tänavu kolmandal aastal on juba arvestatava suurusega. Ilmselt peaksin ühe tutsaka veidi päikselisematesse oludesse kolima, et seda sügisvärvi ka näha saaks. :)

Linnukaga on veel selline tore lugu, et on veidi nähtamatu :) Kui tulla lohuaia poolt, siis tõmbab kivila tähelepanu ära ja kui tulla (puude) väravast ehk põllu poolt, siis tõmbab jälle kivila pilgu endale.
Nii nad kasvavadki seal linnukas nagu Toscana aias. Ma olin täiesti unustanud, et kevadel leidsin linnuka lääneküljest ühe epimeediumi isekülvi ja torkasin suvel vardakese juurde, et ma välja ei rohiks vms. Hästi tehtud! Esmaspäeval kohtasingi teda uuesti, suve jooksul oli kenasti sirgunud, täiesti arvestatav noortaim. Õitsemist pole ilmselt kahe lähiaasta jooksul oodata, aga juba on asjalik.

Külma eest kaitstud kohad on juba loetud. Siinse kasvukoha puhul loeb see, kui palju tuuled ligi pääsevad. See vahtra seemik on tubli kolm aastat vastu pidanud ja ma loodan, et kui saabub ka külm talv, siis ehk päris maani ei külmu.


See on minu lemmikkoht algusest peale, siin on avarust isegi kui võsa kasvab. Olen veidi juurde pannud ja veidi vähemaks võtnud ja tulemus on hea.




esmaspäev, 4. september 2017

tantsud 'Mariettaga'

Mullu suvel kogusin Veronica longifolia 'Marietta' seemneid. Tegin talikülvi. Üles tuli neid trobikond ja mõned viitsisin pikeerida ka. Taimetited sai potist põldu pandud juuli lõpus ja mõned sini-sinisemad ka peenrasse istutet. Proovisin ühel augustipäeval neid pildile saada, just erinevaid varjundeid. Mitte eriti edukalt :)

Midagi siiski. Muide, minu jaoks oli üllatav, et nad juba samal aastal õitsema hakkasid. Seda on hea teada. Pikalehelelise mailase valge vormi õitsemist pidin küll aastakese ootama.  'Marietta' külvist tuli üks liigi esindaja ka välja. Pikkust jäi põldu istutatud taimedel väheks, eks uuel aastal ole näha.
Parempoolsel pildil on näha kuidas mõni eriti visalt ponnistas.





liik. Tema taustal on värvierinevused päris hästi näha.



... järgneb