esmaspäev, 7. august 2017

augustisadu

Vihmapäevad. Mul oli küll seda vett vaja ja loodan, et järgmiste päevadega veel kõik see kogus ära ei aura. Istutamise järg on jõudnud mulluste pojengide ja põõsasteni. Mul on selleks otstarbeks eraldi komposti varutud, et oleks mida istutusauku panna.

Sadas vahelduvalt reedest pühapäevani, tõenäoliselt sajab täna ka veel. Hoovihmad ja sadu on kohati tugev. Oli küll. Laupäeva õhtupoolikul läks juba nii tihedaks, et tuli kolmed paarid aiatunkesid kuivama panna, aga kuna vihmade vahel oli nii soe, siis ei viitsinud ma kummiülikonda ka selga ajada. Lõpuks tegelesin kasvuhoones tomatite ja kurkidega. Esimese tomati sain juuli III nädalal ja sealt edasi on neid tasapisi värvunud. Kurki oleme ka juba mitmed setmed purgid hapendanud.

Pühapäeva esimeses pooles vaatasin naljaviluks kella, et kui pikad sajuvahed on? U 45 minutit oli ja siis siras päike nii, et soe,soe suisa palav.
Laupäeva hilisõhtul kolisin potitaimed varju alla, et aitab küll, pole just veetaimedega tegemist. Põõsalabori lagi laseb ju läbi ;) Kütsin vahelduseks maja ja mõne sajuga sain tervelt neli padjapüüri triigitud :)
Neljapäeval käisime Juhanis ja täiendasin oma mündikogu (nt roheline münt, valge münt ja siis mingi kräsuline? münt) ja ostsin endale ja lapsele lavendlit ja kaks kanada roosi. P.S. Huvitav, kuidas nad neid münte teevad? Reede õhtul sain Idat musitada :D Tited on niiii ilusad ja niiii targad. :P
Pühapäev oli minu ja ma nautisin kogu seda vett ja päikest. Õunapuualune sai peaaegu puhtaks, istutasin sealt ümber mõned aedhortensiad, nimetud ja nimega. oma kohale sai Tagatalust saadud kibuvitsad, plaanisin külvatud punase kase ka ära istutada, aga ei jõudnud. Rohisin, võtsin veidi küüslauku üles, sest see jäi ette. Tegin puhtaks palgipeenra  e mündipeenra jupi. Sõnaga - tegelesin nende kohtadega, mis vahepeal olid ära kivistunud. See on ikka väga mõnus.

Eelmisel nädalal murdus õunte raskuse all  vana `Martsipani`haru. Täiesti tuulevaiksel ja selgel õhtul. Mul on nii kahju, aga need suured puud on väga vanad ja kõrged, jahe suvi on õunad puus hoidnud ja küllap sai neid liiga palju. Tänavu on nad kõik lookas. Ma tean, et õunapuid on võimalik lõigata ka nii, et kannaks igal aastal mõistlikult, aga nii vanade puude puhul seda enam ette ei võta. Pärast esimeste kuivanud okste välja lõikamist pole me neid rohkem lõiganud ka. Torm on ühe päris ära viinud ja teisest poole.  Alles on kolm suurt ja kolm poolelus vanakest ja siis veidra kujuga  `Antonovka`.Muidugi olen istutanud kaks noort puud ja võib-olla istutan ühe veel, aga mitte rohkem.

Kaks suve tagasi istutasin aedhortensiate valgeõielised sordid kuuskede juurde kallaku peale. Seal on niiskust ja tuulevarju. Nüüd vaatan, et ilmselt on seal liiga külm maa, vanasti oli seal ju vesi, tuleb nad ikkagi ära tuua ja panna roosaõielistele seltsiks. Hortensiad õunapuude juures on tänavu nii vägevad, et see saab väga ilus vaade olema. Hea koht neile.


Pühapäeva õhtul võtsin fotoka, et lähen pildistan oma lemmikuid, sügisene emajuur on juba nädalajagu õisi näidanud. See lõppes muidugi pikema ülevaatusega, et kuidas neil kõigil siin läheb ja siis oli juba päris hämar.

Ürdid ja laugud ja lavendlid. Seda kohta on nii mõnus harida, lõhnapilv on alati üleval.

Mõtlen just, et peaks oma mündikogule mõne nurga eraldama, nüüd sai põhjakülg igihalist puhtaks tehtud. palgipeenras kasvataks pigem maasikaid. Mõtlen veel.

Fotodelt on näha, kuidas pilved tormasid, valgus muutus kogu aeg. Sügisene emajuur on kivilas kõige ilusam. Mul on mõned taimed ka lohuaia nõlva peal, aga kivilas on ta suur ja lopsakas. Kõige alumises reas ka muidugi, ülalt jõuab vesi alati temani ja päikest saab ka parajalt.















Mertensia õitseb! Kuidagi väga selge värvi ja olemisega taim. Ilmselt ka väga maitsev, sest pool söödi ära juba juulis.



Armastan augustit, kõik on nii külluslik ja tänavu saan veel hiliseid maasikaid süüa. Tammdididamm


Nime tagasi saanud päevaliilia: `Double River Wye`






reede, 4. august 2017

selline juuli siis. lohuaed

Ma olen juuliga rahul, ilm lasi istutada ja ümber istutada. Polnud seda lõõskamist kuni kolmanda nädalani ja siis oli ka ilm talutav. Mõtlesingi muigamisi, et vihm mind tuppa ei peleta, kuumalaine küll.  Juuli jahe algus soosis tigusid ning terve suvi on soosinud sipelgaid, nagu midagi maha peotad, kivi või paku või laua või pesulõksukorvi, kohe tehakse sinna alla pesa, kutsutakse kokku terve suguvõsa ja ehitatatakse maja või kaks.

Kahjuritest nii palju, et 2015 oli rekordiliselt lepapoisid, 2016 oli neid juba veidi vähem, tänavu pole ma neid praktiliselt kohanudki. Hallil nulul on täid kallal, aga ma ei suuda end kuidagi mürgitamiseks kokku võtta, see lihtsalt ei mahu kuidagi mu ilmapilti. Männid on tänavu puhtad, kuigi lääneka valge mänd oli veidi kahtlane. Mnjah, nüüd ma hälbisin lohuaia teemast.

Hostahull ma pole, mul on neid mõõdukalt ja seda mõõtu ma ilmselt niipea ei ületa ka. Nad on ilusad ja mõnes kohas hädavajalikud, aga tulevad ikka veidi hilja ja lähevad liiga vara.
Ilmselt viskan aiast välja hosta `Red October`, sest see süüakse lihtsalt rootsuks.

*Tigudest. Lohuaed on võsa serval ja kuigi ma olen usin teokorjaja, tuleb neid ikka hordidena. Mida vanem ala, seda rohkem. Linnukas on sama lugu, seal ma olen sunnitud pinna puhtana hoidma, nii on neid tegelasi vähem, sest eks nad armastavad ju kõdu jms.

Martagonidel on tänavu veidi nigel aasta, nad olid varakult väljas ja kuigi ma manööverdasin väga ettevaatlikult, sai mõni neist veidi pihta.


Juulile on iseloomulik ka see, et ma eriti ei pildistanudki. ;)




Suvi on endiselt graafikust maas, astilbed alustasid õitsemist juuli III nädalal ja siis oli juba nii palju päikselisem, et varasemad õitsesid kiiresti läbi.

Kui lohuaeda kaugemalt kaeda, siis eks ta veidi veidra kujuga paistab ja mingi imelik otsake oli nõlva juures eraldi. Ruumi ju oleks ettepoole tulla, aga ma veel ei viitsi tellistesse labidat lüüa. Mulda on vaja juurde teha. Mingi ribakese puhastasin juurde ja suve alguses vähendasin astilbesid.

Väikese ühenduse tegin ära küll, nüüd häirib see peenra kuju mind veidi vähem.
Sellest olen ma juba ilmselt kirjutanud, et pehkivad kännud levitavad seeni. Välja juurimisega kaasneb aga parasjagu korralik pinnase segi keeramine ja minu aia puhul tooks see pinnale raske savi ja seda ma korrata ei tahaks. Nii ma nokin neid tasapisi vähemaks ja sel suvel on kaks kändu jälle vähem.

Ootan huviga siilkübarate õitsemise aega, tänavu peaksid seemikud oma värve näitama eks siis paistab kas `Hot Lava`on oma panuse andnud või mitte. Esimesed seemikud olid igatahes päris tavalised. Üks puhmas tuleb huvitava moega. Näis.

Uuekestest ostsin Aiasõbrast paar sorti aedmaranat ja ühe mailase ja virgiina männasmailase sordi.



Nende hiilgeaeg on alles ees. Lisaks veel hariliku kukesaba sordi `Robert`. Kompaktne ja ilus, vähemalt esimesel aastal, eks järgmised suved näita. Kraavist kaevasin välja hariliku kukesaba paar taime. Ajastus oli veidi nadi, aga nad kohanevad. Karin teadis öelda,e t külvavad ka kenasti, aga sellel saab ehk järge hoida.

harilik kukesaba


`Robert`
Tõstsin kokku käokingasid ja läänekast suureõielise härjasilma `Sunny Side Up`. Härjasilma ilu kaua just ei kesta, aga samas kui alustab, siis on ilus. Las ta siis olla veel. Koos Roberti ja astilbedega.

Tegelikult on nende püsikute sees hulgaliselt põõsahakatisi kasvamas. Punane leeder `Sutherland Gold`inspireeritud Tagatalu hiiglasest, kolmas suvi, nüüd hakkas juba kasvama. Virgiinia nõiapuud, parukapuu kaks sorti, enelasi ja muidugi harilik nutipõõsas, mis tuleb oma ilus välja siis, kui ma äraõitsenud astilbed tagasi lõikan.

Käokingasid on kogunenud ka juba parasjagu. Ilmselt tuleb loobuda püstisest elulõngast `Purpurea`, mis on absoluutne teomagnet.

Eelmisel suvel istutasin katseks pinnakatjaid epimeediume - mitmevärvilist Òrange Königin`ja `Sulphureum` päikselisematesse kohtadesse ja tänavu kasutasin lisaks ka punast epimeediumit ääristaimena. Mulle meeldib. Nad kasvasid hästi, laienevad ja uued, noored lehed on värvilisemad kui varjus.

Tahan neid rohkem välja tuua, sest nad on seda väärt, et neid tähele pandaks.

Lohuaia augusti ja septembri staariks saab ilmselt metsporgand. Daucus carota 'Dara'. Mulle on sarikalised alati meeldinud. Peenrasse pole neid toonud, aga tänavu varasuvel sain Helga aia perenaiselt sellise toreda kingituse.




Kirjutada võiks veel villase nõianõgese sordist `Big Ears`, tema lehed vastavad sordi nimele. Kui eelmistel aastatel oli ta ikka normaalsetes mõõtmetes, siis tänavu pidin teda juba kärpima, sest lämmatas naabruses kasvavaid peekerlilli. Eks ma plaaningi ta ümber istutada. Villase nõianõgesega on üldse nii, et ükskõik, kas ta kasvab mul varjus või päikeses, ikka võtab hiiglaslikud mõõtmed.
Viimasel pildil on mõistagi liilia :)


Lohuaias olen vilistanud igasugustele kaanonitele, see on rohkem katsetamise koht ja kui ma jään mõne kooslusega rahule, siis nad sinna ka jäävad. Päikseline pool on seni ikka mängimise koht.

Teisest poolest täna küll kirjutada ei jõua.
Head vihma mulle! :)