neljapäev, 15. juuni 2017

vihmas ja varjus. juuni 2.nädal

Pärast nädalavahetuse niidumaratoni on ilm püsinud hoovihmane, aga sellise sammuga, et laseb aias toimetada.
Tulen töölt, riietun vihmaülikonda, hakkan aias tegutsema ja siis võib juba hakata vähehaaval vähemaks koorima. Ema kingitud kalossid on osutunud väga tõhusateks jalavarjudeks Ümberistutused ja laus-pinnaparandus, tigude korjamine, taimede jagamine, kerge rohimine jms. Vahepeal kivistunud savi (põllul) omandas pärast sadusid ootamatult pehme vormi, kasutasin juhust ja lisasin turvast jm mudru.
Hea, et maasikaid ei jõudnud ära rohida, seal mõned käigud ja savi üles aetud, mina oleksin seal rohkem kahju kui kasu tekitanud, nüüd olid maasikataimed orasheina praktiliselt välja surunud. Vana laudapõhi ju all. Varsti hakkan võrku peale seadma. Pärast saaki tuleb kindlasti harvendada ja selleks on mul juba koht olemas. Järgmisel suvel on üks nosija rohkem. Murelipuud on tänavu veidi tühjemad, söödava kuslapuu esimesed marjad maitsesin ära. Kuumaasika esimesed marjad sain 3.juuni paiku, siis käis väike Saara ja revideeris veidi, aga 8.juuniks oli minu jaoks kolm marja punaseks aetud. Kasvukast oleme saanud 4 kurki, salatikülv oli mul küll varane, aga võrreldes eelmise aastaga on jääsalat ikka väga nigel alles. Kosub. Sama lugu on ka maasikafüüsaliga, küllap on asi jahedates öödes.

Minu nimetu puispojeng, kes tärkab igal kevadel ropult vara, aga seni on ta külmadele vastu pannud. Esimest aastat on kolm õienuppu, neist 2 on külm kokku surunud. Taimel lugu ka. 2013 või 2012  tõi ema mulle pojengi ja ütles, et see olla külmaõrn ja las mina kasvatan. Pilt oli ka ja pildil oli minu praeguste teadmiste põhiselt itohh pojeng. Pildi ma viskasin kahjuks ära, eksole. Ma olin täiesti kindel, et ellu see taim ei jää. 2014 tärkas igerikust taimehakatisest elu ja 2015 tegi ta juba õie ka. Õis oli avanedes kärtsroosa.

Minu aiandushariduse edenedes sugenesid hinge mitmed kahtlused, et mis pojeng see lõpuks siis ikkagi on ja loogiline, et ainus pojeng, mis puitub on ikka puispojeng ;) Väga veider on sõprade käest ka selliseid küsimusi küsida, et kas kõik pojengid, mis puituvad on puispojengid :D Igatahes on tal arvestatav puitunud vars, millest igal kevadel ime läbi uued pungad puhkevad. Noored lehed, mis ilmuvad on alguses roosades toonides. Teised seemikud alustavad rohkem rohelistes toonides. Vaatame, mis sellest loost siis edasi saab. Aitäh, ema :) !

 Puispojenge on tegelikult rohkem, botaanikaaiast ostetud seemik ja üks seemik ka Tiia käest. Kõigil peaks olema erinev õievärv, sestap võib neid ju rohkem olla, teised on alles suhteliselt tited.

Kahtlemine näikse ka mõne teise taime puhul töötavat. 2014 ostsin hariliku merikanni `Varretu` kivilasse. Uut kevadet tema ei näinud. Pidasin aasta vahet ja tõin uuesti aeda, ta on lihtsalt nii ilus. Istutasin siis kõrgemale ja kuivemasse ja tänavu voila -  vaatan kivilas taime ja mõtlen, et miks ma sellele suurt silti pole pannud? a) nagunii läheb välja; b) selle taime tundmine on enesestmõistetav, ta ei vaja silti.

 Teine kevad tal siin kivilas. Õite tulemine on ikka väga nummi, kuigi ta on ka ilma nendeta ilus mütakas.

Teine sildita taim kivilas, tegelikult on neid muidugi rohkem, on randmertensia, Mertensia maritima
Nigel pilt. Tema lehtede värv on fantastiline ja ma olen muidugi vaimustatud, et ta elus on, sest esimesel katsel mul teda kodustada ei õnnestunud. Seekord on aga sõbralt saadud taim ja ma ise ka hoolikam. Hoian pöialt, et kunagi saan teda õitsemas ka näha.

Ilmad on sellised, et aeda minnes mõtlen, et pildistan hiljem, siis juba, et ma teen selle töö veel ära, siis läheb pilve ja sajab/või on lihtsalt hämar ja siis on kell ootamatult kümme ja valgus otsas. Kuhu siis nii kiire on :) ? Mina nimelt ei usu vihmastesse suvedesse ja sestap on mõistlik aias olulised istutustööd teha siis, kui maa on niiske ja taimedel kasvu-vunk sees.  Tänavu on õnnelik seis selle poolest, et ootel potte praktiliselt polegi, aga ümberkorraldusi on vaja teha. Lääneka püsikupeenrast tõstsin ümber murtudsüdamed nii edukalt, et õitsemist see ei häirinud. Heleeniumite suhtes ma nii kindel pole, eks augustis ole näha, mis nad sellest arvavad.
Aed-kullerkupp `Alabaster`õitseb ja üsna pikalt juba. Talle sarnaneb `New Moon`, Kristiinest kevadel tõin.
Sieboldi priimulad on õitsemist lõpetamas ja kõrvikud hakkavad ka pausi pidama. Linnukas alustavad jaapani priimulad. Siin on lihtsalt nii varjuline, et  kõik edeneb aegamööda, mis on tore.


Lilledest mõni teine kord, ma tahtsin oma kompostist kirjutada. Kompostimajandus on mul mitmekihiline. Üks kast on ehitet ainult puulehtede jaoks, s.t. sinna ma juurikaid ei viska, ma tahaks lehekomposti. Siis on mul kotikompost ja kastikompost ja kraavikompost ja lihtsalt niidus. Eile tuustisingi oma kottides, et kas on midagi, mida saaks turbaga kokku segada rodode tarvis. Päris mitu kotti sain. Kotiga on selles mõttes lihtsam, et kotis on augud ja nii tema seisabki mu põõsalabori varjulises sopis, ei ma sega ega miskit. Ilus ei ole, aga töötab. Tänavu kogusin nt 2 kotitäit võililli, et siis on puhas võilillekompost ja saab otsekülvi kuhu vaja :) ? kaevan tiigimäe sinise savi sisse nt. ? Kunagi ? Mul oli võililledest sügavalt siiber. Ma lootsin, et enne kui seemnetel lennuaeg tuleb, sajab vihma. Mitte sellepärast, et nad paremini külvata saaksid, vaid sellepärast, et siis nad kaugele ei lendaks. Kahjuks tuli suur tuul enne ja vihm pärast, vahepeal oli see päev kui seemned hõljusid õhus. Osa neist maabus minu külvipottidesse. Kesse pidi need ära katma, aga unustas.  Järgmine aasta saab hea võilleaasta olema. Samas, kui nad ikka meile siia loodud on, küllap neist on ikka kasu ka. Mesilasi pidi kollane kõige rohkem tõmbama, sestap need rapsipõlludki neile nii saatuslikuks saavad.
Turbast. Kottides teda ma ei osta. Tänavu ei olnud kaugeltnurga mehed nõus turvast kohale tooma ja ise ka järgi ei saanud minna, siis tellisin lähemalt. Olen täitsa rahul, näikse töötavat ja väga peenike ka pole, matti peenardele ei moodusta ja pealegi olen seda pinnasega seganud. Turvas oli õnneks kaetud, sinna võilill end ei külvanud.

... juuni 15

Vihm on teinud head, epimeediumid on kasvatanud teise korruse ja mõned lisaõied, nt `suureõielised Korin`ja `Kotobuki`.


"Teine" õitsemine on lihtsalt hõredam. Mõned igihaljad liigid ja sordid hakkavad õitsema hiljem ja õitsevad kauem. Eelmisel suvel reanimeerisin igihalja epimeediumi (E.sempervirens) sordi `Creamsicle`. Ma ei ole väga variegatade fänn, sest nad tahavad reeglina rahulikku tausta ja häid kasvutingimusi. Imestan, et see epimeedium elus on, sest ilmselgelt valisin talle alguses kehva kasvukoha. Tänavu on hakanud otsustavalt kosuma. Kuulub haruldasemate sortide hulka.

Lisaks J.dubiale, kes hetkel seemneid kasvatab, sai oma koha ka J.diphylla. Vaatame, kuidas tal minema hakkab.




ja muidugi südajas lursik, kes on alles lapsuke :) Alljärgneval pildil on mõistagi varvas-adiantum.


ja `Domino`õitseb teist nädalat

Õhtul tegin rododele pesa ja hilisõhtul nautisin konnade mörinat tiigis ja ööbiku juba harvemaks muutuvat laulu. Mõnus, mõnus, mõnus.



6 kommentaari:

  1. Ilus jah. Huvitav, millal minu varvas-adiantum nii kobedaks sirgub?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. sinu mulla peal ja poolvarjus ilmselt 3 aastaga :)

      Kustuta
  2. Täitsa nõus, mõnus, mõnus, mõnus. Selline aeg on aias :)

    VastaKustuta
  3. Ilutaimedel on tänavu hea vaatamata sellele, et õitsemine paljudel siiski hilineb. Kasutaimedel nii kenasti peale tomatite ei lähe. Kõik vindub ja vireleb, pole kuskil sellist lopsakust kui eelnevatel aastatel.
    Aga mõnus on see juuniaeg alati :)

    VastaKustuta
  4. Komposti teema on huvitav. Kui kokku saame, siis arutame asja:)

    VastaKustuta