tammdididamm sellest maist ja kuidagi kiire on tänavu

Tänavune kevad on minu jaoks ikka väga eriline, ilm on küll olnud paras jamade rodu, kõikumine ühest äärmusest teise või kas nüüd just äärmusest, hullu kuumalainet õnneks pole olnudki.
Vihma anti ka vahepeal, just paaril kriitilisel hetkel, aga kohe järgnesid tuulised päevad, mis vihma tühistasid. Puude ja põõsaste janu oli märgatavam. Öökülmad märkimisväärset/silmnähtavat kahju ei tekitanud. Üllatusega avastasin, et lumepuu lehtedel oli paar musta serva, murtudsüdamete sortide otsad kangestusid korraks. Reede hilisõhtul kastsin aeda, kastmise ajal oli +4. Vastu laupäeva tundus ilm veidi leebem olevat, midagi sadas ka selle hullu puhumise sees.

On kuidas on, aga ei ole aega blogida ja pildistamisega olen ka kuidagi graafikust maas. Aias on nii, et ma teen selle veel ära ja siis selle veel ja äkki on valgus juba otsa saanud. Ma väga ei põegi, majaesist peenart pole puudutanudki, sealt kolin püsikud nagunii ära, "sirge" on ka pooles vinnas, sinna pole jõudnud istutada ja kuiv on ka olnud. Võilli püüan peenraäärtest ikka eemaldada, aga kui ma naabruse väljasid vaatasin, siis ei tundunud seegi eriti mõtekas. Eile toimetasin võilille seemnete pilves. Suurt tolmuimejat oleks vaja läinud.

Vana tamm hakkas õitsema mai viimasel nädalal, nüüd on juba lehes ja õitepuru maabus kivilasse, selle nokitsemise jätan mõneks soojaks õhtuks.  

`Hina Matsuri`

Juuni esimene laupäev on Tartu botaanikaaia püsikute päev, mis on nagu maamärk meite suvemeres :) Tänavu käisin teist aastat oma taimedega, seekord epimeediumitega ja eks ma omandan kogemusi alles. Tuleb varem kohale minna, siis kui aednikel see esimene kuld veel maha müümata :D Pärast läheb kiireks ja kuna ma olin pool aega, siis jäi aeg napiks. Tore oli sõpradega emmelda. Taimemüüjaid oli palju ja pärast hõredat hommikut voolas rahvast hulganisti. Botaanikaaed on alati ilus, aga sedapuhku veel eriti. Viimaste aastate töö on kõigile külastajatele näha. Suur tunnustus korraldajatele!

Nädalavahetusel oli esimene kord üle mitme aja, kui võtsin aja maha ja kolisin kasvuhoone õue ja istutasin ja istutasin. Niidukiga ajasin mõned rajad võililleväljadesse ja kuigi tänaseks lubas vihma, siiski niitma ei hakanud, see on suht nüri töö ja seda tuleb teha siis, kui mõelda pole vaja. Eelmisel nädalal käisin külas oma heal noorpõlve sõbral, kes revideeris oma püsikupeenraid ja tõin sealt mõned hostad ja priimulad ja uhke igihalja ibeerise (liik). Seda kraami oli vaja leotada, et juurumbrohud kätte saada.

Pildil harilik jumalatelill.

Igal kevadel/sügisel mõtlen, et kaevan lohuaiast need astilbed välja :) ja eks ma neid tasapisi nihutan ka, et muudele ruumi teha. Nihutan muidki. Ei ole ma selle alaga rahul. Aias on paar eriti head kohta, kus kõik edeneb ja kasvab, ülejäänud nii heade tingimustega pole. Eile istutasin lõpuks õue sel kevadel saabunud südaja lursiku, öökülmad on ehk selleks korraks läbi ja puud suurelt lehes, varju on. Talle on vaja ju kohta valida ja seda juba järgmistele kevadetele ja talvedele mõeldes. Maha sai istutatud ka Jeffersonia diphylla. Ruumi oli vaja ja nii tõstsin ümber ühe suure lumeroosi, kuigi jah, nende istutusaeg jääb sügisesse. Samas kui seda teha kohe ja suurelt, siis pole keegi selle peale veel välja läinud. Muidugi siis tuli ka lumeroosi tited ära kolida või midagi nendega ette võtta, ei raatsinud neid komposti ka saata, ilusad seemikud olid, kaheaastased ja puha. Võib-olla tuleb ka midagi huvitavat, sest kõrvuti kasvas kaks eri liiki. Potistamise käigus avastasin ühe valgekirju.Variegata ta vaevalt on pigem kloroos, aga mine sa tea, eks ma jälgin seda kribukest, jälle põnev.

Mille poolest see kevad veel eriline on - õitsema hakkas Halesia carolina.Varakevadel, kui kõik veel raagus, siis küsisin ta käest, et kas ma tema õisi ka kunagi näha saan :) Ei läinudki palju aega ja ma oleks sündmuse äärepealt maha maganud, avastasin ühel hilisõhtul niidumasinaga tiiru tehes, et vau! õitsebki.

Nädalaga on õied veidi rohkem avanenud, lähipäevil jäädvustan uuesti. Kõrgust on tal 1,5 m veidi on külgvõsusid ka kasvatanud. Külma pole saanud, kitsed on küll näksimas käinud.
Eriline on see kevad ka sellepärast, et epimeediumid on andnud isekülvi ja nende lapsukesi on rohkem kui ma esimestel päevadel arvasin. Mõned potistasin, mõned jätsin sinna, kus nad on. Minu kallid krantsid :) ei olegi enam ristiku tõusmed, mida ma kaks aastat tagasi hardumusega nädalakese imetlesin. Tammdididamm! Kivilas on sügisese emajuure muru, nii tore! Kuidas nendega toimetada ma ei teagi, udupeen roheline kõik alles.
Sõprade tarvis potistasin karukella seemikuid, mis sai mägisibulatest välja rohitud. Viimaste külvist paistab paar huvitavat värvi, aga ma pole jõudnud nende eraldamisega tegeleda. Hellelt saadud taimelapsed on tänavu kõik väga ilusad, jälle puhas rõõm.
Ma ei tea, millal ma saan aega puudest ja põõsastest kirjutada. "Pruut" õilmitseb savi sees nii uhkelt nagu ei kunagi varem.

Kaheldavast jeffersooniast jõudis Muhedik juba kirjutada, põhjalikult nagu alati. Vaatasin seda taime botaanikaaias, et vau, milliseks ta aja edenedes kasvada võib. Minu taim tegeleb hetkel seemnetega.

  Õunapuud on tänavu õisi täis ja tuul puhub sääsed ära, päris mõnus. Oleks vaid õhtus tunde rohkem.
Ahjaa, eile nägin leevikest, nad ei näita ennast ju eriti ja millagi kablutasid kaks rabakana(?) tiigi äärest läbi, üks jäi teisest maha ja oli nii kohkunud moega. Ööbikuid polnud vahepealse tuulemöllu sees kuulda, nüüd on nad jälle laksutamas. Nii ilus aeg, kui istud hinge tõmbama ja/või plaani pidama, mönus, mönus, mönus või nagu Futu ütleb: kaif, kaif, kaif :)

... järgneb
                 ... kunagi ikka