paaripäevane pagemine

Kas saab ühel aednikul olla paremat sünnipäeva, kui ilm kastab aia ja sina oled aedupidi hulkumas :)
Juuni alguses pagesime Lätti. Plaan oli varakult teele asuda, aga selleks plaane tehaksegi, et neid hiljem muuta saaks. Hommikul, kui KSJ snp koogiga saabus, sekeldasin mina oma taimekastidega, et mõned neist varju alla tõsta.  Ilmateatega nii ongi, et kui uskuma jääd, siis ega sellest head nahka tule.
Liina, hää inime andis meile kaasa Läti puukoolide raamatukese ja soovituse külastada Babite rodoparki. Vanasti olid kaardid, nüüd on GPS ja geopeitus. Kui jõudsime üle piiri, jäi vihm üle ja Valkas säras juba päike või oli see sutsu kaugemal. Meil olid kaasas ju vihmakeebid ja lisasokid jms, hea, et kalosse ei vedanud, ujumise varustus oli kaasa võetud.

Esimene peatus oli Valmieras ja Mazas Anzis tegime mönusa lõuna ja mis sai omal moel meie reisiplaanidele saatuslikuks :) Kes on seal pausitamas käinud, see teab kõiki neid vahvaid puidu- ja kiviskulptuure ning kujusid ja tulbipõldu veidi kaugemal. Muide, tol aednikul sai selfitajatest villand ja sel aastal oli tulbipõld kaugemal ja märksa tagasihoidlikum. :(

Pildil on rokkiv rasvatihane. Söögikohas oli paras tümps ja rahvast vooris uksest sisse ja välja. Ukse kohal tünnis oli rasvatihaste pesa. Nemad ei lasknud end segada ja voorisid ka sisse ja välja. Me jälgisime neid pikalt, isegi nii pikalt, et mina unustasin muidugi maad ja ilmad ja oma üleõla koti toolileenile. Avastasime kadumise Madonas, kui hakkasime ööbimispaika otsima. Uskumatu!Teekond oli olnud ju ka nii ilus, kõik need teeparandused, fooridega ja puha. Huvitav, kuidas neil nii palju foore jagub? Metsateed olid värskelt puhtaks pestud ja just nii rohelised kui enne jaani olla saab, kergelt udusulis osjad jms

Olin siis Madonas natuke aega kuri, et sõidame nüüd koju tagasi  ... aga KSJ on suur ja rahulik. Raalis nende telefoni numbri välja, broneeris öömaja ja kott oli ka alles ja tüdrukud, kes meid päeval teenindasid, olid endiselt särasilmsed ja rõõmsad. Sõitsime tagasi ja tegime väikesed tuisutopsid ;) nautisime loojangut ja kõik oli nii nagu peab. Hommikul vara asusime teele Riia poole, Babite rodoparki. (Öömaja huvilistele - väike tuba, kus kõik hädavajalik ja ülearune olemas, maksis 36 eur kahe peale).

Babite rodopark on Läti ülikooli rododendronite teadus-­ ja aretuskeskus, asutatud 1980. a, pindala 12 ha. Seda 12 hektarit ei hooma küll, seda peab nägema ja pigem tundma. Ma mõistan neid, kes kasvatavad rodosid, need värvid ja see lõhnapilv, mis meid ümbritses. KSJ on ikka pigem kahe meetri mees ja suurem osa rodosid oli üle tema pea, viie meetrised umbes.

Rahvast oli parasjagu, argipäeva hommik ikkagi, pargis on suhteliselt palju pinke ja istumiskohti, isegi viisakas südamega maja pargi lõpus. Eespool need klassikalised sinised. Üks vaatetorni -paviljoni moodi ehitis ja veesilm pargi keskel.  Need peegeldused seal ... Värvid fotodel klapivad, kõik ongi nii ilus ja hetkekski ei teki tunnet, et oleks liiga kirju või midagi, puhas pidu :)

Jah muidugi oli seal kohapeal ka soodusmüük (valikuliselt 50%), aga suurem osa väiksematest taimedest oli ära müüdud ja minu aeda sobivad  heitlehised olid sellises suuruses, et järelkäru oleks vaja läinud. Ei peagi ju kõike kasvatama, võib korra aastas imetlemas käia. Muide nii mõndagi neist uhketest rododest pakub Järvselja taimeaed.

ja siis me käisime Jelgava kandis ja veel siin seal. Üks põnev koht oli Amira taimeaed, mis asus Riia lähedal ja sisuliselt väikese asula eraaias. Uskumatu, milline kogus puittaimi sinna mahutatud oli. Iga vaba sentimeeter oli taimedega täidetud, laias valikus okaspuid ja tagaaias lehtpuid. Viimane koht, kuhu jõudsime tööpäeva lõpuks oli Dzimsas. Sõitsime GPS-i järgi kuni raudteeni: jõudsite sihtkohta.

Raudtee ääres kena puidust tahvel, millel puukooli nimi ja suunav nool üle raudtee. See rada viiski puukoolini, ainult autoga poleks sinna küll miski valemiga üle raudtee saanud :)

Võsast paistis suure kasvuhoone katus ja sinna poole ma teele asusingi. KSJ läks autoga uuele ringile, mina läksin taimi uudistama. Nagu oleks ajas kümme aastat tagasi läinud: päike sirab, reede õhtupoolik, kusagil mitte ühtegi hingelist. Taimeplats suhteliselt rohtunud :) Ometi leidsin sealt paar hädavajalikku sirelit ja kadakat ja muud mudru. Kusagilt ilmus aednik ka välja ja kamba peale juhatasime KSJ-i ka teeotsale. Kogu see puukoolimajandus, kui suuremad aiandid välja jätta, on kõik kuhugile ära peidetud, viidamajandus on ja pole ka. Paras suvine seiklus.
Kodus ootas kintsuni hein ja üks rodo õitses veel ka. `Kalinka`. Vahepeal oli aeda hoolega kastetud, see vihm kulus ära küll.

KSJ on maailma parim reisukaaslane :)