teisipäev, 27. juuni 2017

ööd on meil siin valged ;)

Ööd on valged. Kahju, et ma nii palju magama pean, et välja puhatud saaks :)  Võiks olla nagu Napoleon, kes vajas väidetavalt vaid mõned tunnid und. Ma tõuseks varavalges ja läheks aeda.
Igasuguseid seemikuid tuleb ja muidugi suurem õitsejate laine alustab.
Toimetasin läänekas, siit kolin püsikuid ja istutan põõsaid.
Siberi iirised, need, mis jagamata jäid, hakkasid õitsema. Paar jagatud ka ja liik.

Olin kolm päeva Hiiumaal ja tagasi tulles leidsin, et polegi sadanud või on sadanud, aga kuivaks puhutud. Tiigis veetase ka üle aegade madal. Kasvukas olid kuumaasikad saagist lookas. Aedmaasikatel tuleb põllupeenras ka hea saak, mullu kasvatasid nad ohtralt lehti, tänavu on õisi täis ja väga hästi läheb ka neil maasikataimedel, mis ma istutasin märtsis.Hilinevad küll, aga ega kiiret pole.
Söödava kuslapuu vähesed marjad on juba söödud.

Üllatav, kui palju õisi oli kolme päevaga tekkinud. Alberti kuslapuu õitseb Maacki kuslapuu külje all.


Pühapäeva õhtul tuli esimene sadu ja esmaspäeval kastis juba korralikult nagu ma tellisingi. Õhtul korjasin tigusid.
Üle pika aja oli ka mingi mutt vaikust ära kasutanud ja lohuaias marutanud, epimeediumite juurtekava ta läbida ei suuda, siis tiirutab ümber nende puhmikute. Panime püssi üles.

Ilus ja aeg on. Õied on muidugi need esimesed pilgupüüdjad, aga minu jaoks on hoopis põnevam, mis toimub varjualadel, sest siin on palju "uustulnukaid" või neid taimi, kellel teine suvi või kolmas suvi ja sirgumise aeg. Seemikud muidugi. Epimeediumite tittesid ei saa pikalt omapead jätta, mingid näljanäod on neid siis kohe augustamas või nosimas. Potistatud tited kasvavad jõudsalt.
Allpool pildil potistamata kukumunake.
Täna, esmaspäeval, kahe vihma vahel jooksin fotokaga ringi ja nentisin, et oleks pidanud juba hommikul pildistama. Ilmateadet ma ei vaadanud ju. Kivilas on ka lopsakas aeg, okaspuud, kivirikud ja mägisibulad on valitsevate ilmaoludega väga rahul. Kanarbik on ennast külvanud, päris lahedad tutsakad on :)

Mis puutub aga sellesse, et killustik peaks tigusid eemal hoidma ... ega ikka ei hoia küll. Tõenäoliselt varjuvad nad mu okaspuude alla ja siis venivad pärast vihma või enne loojangut välja. Mertensia on nii ära söödud. Eks ma pean okaspuude alla neile siis lõksud panema, mis muud. Massiliselt neid küll pole, aga ma ei hakka ootama, millal nad massiga lööma hakkavad.





 Jaapani nulg `kohe-vaatan-nime-ka`

 Õhtul kella 9 ja 10 vahel :) Ei ole miski peen kadaka sort, kuivanud kadakas on välja juurimata.

Jaapani priimulad on Linnukas ikka väga lahedad. Siin pildistamine on suhteliselt võimatu missioon. :) Eile juba rõõmustasin, siis nägin, et pgn toominga tüvi helendab ja peegeldab. Üks roosaõieline on siiski ka.





Prantslastega kaasa tulnud kivirik on ilmselt Saxifraga stolonifera nagu Katrin oletas. Igatahes ajab ta iseloomulikke võsualgeid. Näis. Ilus.



Leebe kägivars

Huvitavamad aiaosad on need, kus taimestus on tihedam ja siin kasvab igasuguseid toredikke.
Õigupoolest on need eriti soodsad kasvukohad ja siin ma nö harjutan õrnukesi või katsetan muid kooslusi. Harilik alang `Red Baron`. Varakevadel vaatasin huviga, kas on ikka veel alles. Pmst võiks ta armastada niiskemat pinnast, aga need kohad on mu aias ka ühtlasi külmemad. Igatahes on ta ilusake ja priskeke sel hooajal ka. Rohides rebisin kogemata paar tutsu ka lahti, nii et on siis paljunduses ka.

Tema kaisus koduneb kolmelehine piiskenelas `Pink Profusion`. Piiskenelas ei ole jah miski õrnuke, aga kui ta on saadud väikese taimena, siis võtab aega, kuni normaalsete mõõtudeni jõuab.
Pildile jäi nagu  nagu mõni eksootiline lind. Liigist rääkides - nüüd juba teeb isekülvi. Tore ju.

Peekerlilled. Mõned neist on ka veidi peidus ja väga kiired laienejad just pole, aga värvi neil on.

P.S. babite rodopargi külastus oli väga vabastav kogemus, värvide mõttes. vot nii.

Tähtputk `Rubra`, vabandan sõprade ees, kelleni lubatud tutsud eelmisel hooajal ei jõudnud. Tänavu jõuavad. Tegin ühest mitu. Puhkemise aegu on ta äge, hiljem lõikan maha, nende isekülve on väga tüütu rohida, ikkagi tulikaline ju.
pajulehine amsoonia.

ja minu siberlased
ja südameid on rohkem, aga pilte on juba palju laotud ja mina alles poole peal.

Veel üks tulikaline tiigi kaldalt. Õitseb juba teist kuud.


Öös on asju :) aga sellest siis, kui päevaasjad on ära räägitud.
Ma ju ütlen, et pole poole pealegi veel jõudnud.

seniks head kasteheinas uitamist...






neljapäev, 15. juuni 2017

vihmas ja varjus. juuni 2.nädal

Pärast nädalavahetuse niidumaratoni on ilm püsinud hoovihmane, aga sellise sammuga, et laseb aias toimetada.
Tulen töölt, riietun vihmaülikonda, hakkan aias tegutsema ja siis võib juba hakata vähehaaval vähemaks koorima. Ema kingitud kalossid on osutunud väga tõhusateks jalavarjudeks Ümberistutused ja laus-pinnaparandus, tigude korjamine, taimede jagamine, kerge rohimine jms. Vahepeal kivistunud savi (põllul) omandas pärast sadusid ootamatult pehme vormi, kasutasin juhust ja lisasin turvast jm mudru.
Hea, et maasikaid ei jõudnud ära rohida, seal mõned käigud ja savi üles aetud, mina oleksin seal rohkem kahju kui kasu tekitanud, nüüd olid maasikataimed orasheina praktiliselt välja surunud. Vana laudapõhi ju all. Varsti hakkan võrku peale seadma. Pärast saaki tuleb kindlasti harvendada ja selleks on mul juba koht olemas. Järgmisel suvel on üks nosija rohkem. Murelipuud on tänavu veidi tühjemad, söödava kuslapuu esimesed marjad maitsesin ära. Kuumaasika esimesed marjad sain 3.juuni paiku, siis käis väike Saara ja revideeris veidi, aga 8.juuniks oli minu jaoks kolm marja punaseks aetud. Kasvukast oleme saanud 4 kurki, salatikülv oli mul küll varane, aga võrreldes eelmise aastaga on jääsalat ikka väga nigel alles. Kosub. Sama lugu on ka maasikafüüsaliga, küllap on asi jahedates öödes.

Minu nimetu puispojeng, kes tärkab igal kevadel ropult vara, aga seni on ta külmadele vastu pannud. Esimest aastat on kolm õienuppu, neist 2 on külm kokku surunud. Taimel lugu ka. 2013 või 2012  tõi ema mulle pojengi ja ütles, et see olla külmaõrn ja las mina kasvatan. Pilt oli ka ja pildil oli minu praeguste teadmiste põhiselt itohh pojeng. Pildi ma viskasin kahjuks ära, eksole. Ma olin täiesti kindel, et ellu see taim ei jää. 2014 tärkas igerikust taimehakatisest elu ja 2015 tegi ta juba õie ka. Õis oli avanedes kärtsroosa.

Minu aiandushariduse edenedes sugenesid hinge mitmed kahtlused, et mis pojeng see lõpuks siis ikkagi on ja loogiline, et ainus pojeng, mis puitub on ikka puispojeng ;) Väga veider on sõprade käest ka selliseid küsimusi küsida, et kas kõik pojengid, mis puituvad on puispojengid :D Igatahes on tal arvestatav puitunud vars, millest igal kevadel ime läbi uued pungad puhkevad. Noored lehed, mis ilmuvad on alguses roosades toonides. Teised seemikud alustavad rohkem rohelistes toonides. Vaatame, mis sellest loost siis edasi saab. Aitäh, ema :) !

 Puispojenge on tegelikult rohkem, botaanikaaiast ostetud seemik ja üks seemik ka Tiia käest. Kõigil peaks olema erinev õievärv, sestap võib neid ju rohkem olla, teised on alles suhteliselt tited.

Kahtlemine näikse ka mõne teise taime puhul töötavat. 2014 ostsin hariliku merikanni `Varretu` kivilasse. Uut kevadet tema ei näinud. Pidasin aasta vahet ja tõin uuesti aeda, ta on lihtsalt nii ilus. Istutasin siis kõrgemale ja kuivemasse ja tänavu voila -  vaatan kivilas taime ja mõtlen, et miks ma sellele suurt silti pole pannud? a) nagunii läheb välja; b) selle taime tundmine on enesestmõistetav, ta ei vaja silti.

 Teine kevad tal siin kivilas. Õite tulemine on ikka väga nummi, kuigi ta on ka ilma nendeta ilus mütakas.

Teine sildita taim kivilas, tegelikult on neid muidugi rohkem, on randmertensia, Mertensia maritima
Nigel pilt. Tema lehtede värv on fantastiline ja ma olen muidugi vaimustatud, et ta elus on, sest esimesel katsel mul teda kodustada ei õnnestunud. Seekord on aga sõbralt saadud taim ja ma ise ka hoolikam. Hoian pöialt, et kunagi saan teda õitsemas ka näha.

Ilmad on sellised, et aeda minnes mõtlen, et pildistan hiljem, siis juba, et ma teen selle töö veel ära, siis läheb pilve ja sajab/või on lihtsalt hämar ja siis on kell ootamatult kümme ja valgus otsas. Kuhu siis nii kiire on :) ? Mina nimelt ei usu vihmastesse suvedesse ja sestap on mõistlik aias olulised istutustööd teha siis, kui maa on niiske ja taimedel kasvu-vunk sees.  Tänavu on õnnelik seis selle poolest, et ootel potte praktiliselt polegi, aga ümberkorraldusi on vaja teha. Lääneka püsikupeenrast tõstsin ümber murtudsüdamed nii edukalt, et õitsemist see ei häirinud. Heleeniumite suhtes ma nii kindel pole, eks augustis ole näha, mis nad sellest arvavad.
Aed-kullerkupp `Alabaster`õitseb ja üsna pikalt juba. Talle sarnaneb `New Moon`, Kristiinest kevadel tõin.
Sieboldi priimulad on õitsemist lõpetamas ja kõrvikud hakkavad ka pausi pidama. Linnukas alustavad jaapani priimulad. Siin on lihtsalt nii varjuline, et  kõik edeneb aegamööda, mis on tore.


Lilledest mõni teine kord, ma tahtsin oma kompostist kirjutada. Kompostimajandus on mul mitmekihiline. Üks kast on ehitet ainult puulehtede jaoks, s.t. sinna ma juurikaid ei viska, ma tahaks lehekomposti. Siis on mul kotikompost ja kastikompost ja kraavikompost ja lihtsalt niidus. Eile tuustisingi oma kottides, et kas on midagi, mida saaks turbaga kokku segada rodode tarvis. Päris mitu kotti sain. Kotiga on selles mõttes lihtsam, et kotis on augud ja nii tema seisabki mu põõsalabori varjulises sopis, ei ma sega ega miskit. Ilus ei ole, aga töötab. Tänavu kogusin nt 2 kotitäit võililli, et siis on puhas võilillekompost ja saab otsekülvi kuhu vaja :) ? kaevan tiigimäe sinise savi sisse nt. ? Kunagi ? Mul oli võililledest sügavalt siiber. Ma lootsin, et enne kui seemnetel lennuaeg tuleb, sajab vihma. Mitte sellepärast, et nad paremini külvata saaksid, vaid sellepärast, et siis nad kaugele ei lendaks. Kahjuks tuli suur tuul enne ja vihm pärast, vahepeal oli see päev kui seemned hõljusid õhus. Osa neist maabus minu külvipottidesse. Kesse pidi need ära katma, aga unustas.  Järgmine aasta saab hea võilleaasta olema. Samas, kui nad ikka meile siia loodud on, küllap neist on ikka kasu ka. Mesilasi pidi kollane kõige rohkem tõmbama, sestap need rapsipõlludki neile nii saatuslikuks saavad.
Turbast. Kottides teda ma ei osta. Tänavu ei olnud kaugeltnurga mehed nõus turvast kohale tooma ja ise ka järgi ei saanud minna, siis tellisin lähemalt. Olen täitsa rahul, näikse töötavat ja väga peenike ka pole, matti peenardele ei moodusta ja pealegi olen seda pinnasega seganud. Turvas oli õnneks kaetud, sinna võilill end ei külvanud.

... juuni 15

Vihm on teinud head, epimeediumid on kasvatanud teise korruse ja mõned lisaõied, nt `suureõielised Korin`ja `Kotobuki`.


"Teine" õitsemine on lihtsalt hõredam. Mõned igihaljad liigid ja sordid hakkavad õitsema hiljem ja õitsevad kauem. Eelmisel suvel reanimeerisin igihalja epimeediumi (E.sempervirens) sordi `Creamsicle`. Ma ei ole väga variegatade fänn, sest nad tahavad reeglina rahulikku tausta ja häid kasvutingimusi. Imestan, et see epimeedium elus on, sest ilmselgelt valisin talle alguses kehva kasvukoha. Tänavu on hakanud otsustavalt kosuma. Kuulub haruldasemate sortide hulka.

Lisaks J.dubiale, kes hetkel seemneid kasvatab, sai oma koha ka J.diphylla. Vaatame, kuidas tal minema hakkab.




ja muidugi südajas lursik, kes on alles lapsuke :) Alljärgneval pildil on mõistagi varvas-adiantum.


ja `Domino`õitseb teist nädalat

Õhtul tegin rododele pesa ja hilisõhtul nautisin konnade mörinat tiigis ja ööbiku juba harvemaks muutuvat laulu. Mõnus, mõnus, mõnus.



teisipäev, 13. juuni 2017

paaripäevane pagemine

Kas saab ühel aednikul olla paremat sünnipäeva, kui ilm kastab aia ja sina oled aedupidi hulkumas :)
Juuni alguses pagesime Lätti. Plaan oli varakult teele asuda, aga selleks plaane tehaksegi, et neid hiljem muuta saaks. Hommikul, kui KSJ snp koogiga saabus, sekeldasin mina oma taimekastidega, et mõned neist varju alla tõsta.  Ilmateatega nii ongi, et kui uskuma jääd, siis ega sellest head nahka tule.
Liina, hää inime andis meile kaasa Läti puukoolide raamatukese ja soovituse külastada Babite rodoparki. Vanasti olid kaardid, nüüd on GPS ja geopeitus. Kui jõudsime üle piiri, jäi vihm üle ja Valkas säras juba päike või oli see sutsu kaugemal. Meil olid kaasas ju vihmakeebid ja lisasokid jms, hea, et kalosse ei vedanud, ujumise varustus oli kaasa võetud.
Esimene peatus oli Valmieras ja Mazas Anzis tegime mönusa lõuna ja mis sai omal moel meie reisiplaanidele saatuslikuks :) Kes on seal pausitamas käinud, see teab kõiki neid vahvaid puidu- ja kiviskulptuure ning kujusid ja tulbipõldu veidi kaugemal. Muide, tol aednikul sai selfitajatest villand ja sel aastal oli tulbipõld kaugemal ja märksa tagasihoidlikum. :(

Pildil on rokkiv rasvatihane. Söögikohas oli paras tümps ja rahvast vooris uksest sisse ja välja. Ukse kohal tünnis oli rasvatihaste pesa. Nemad ei lasknud end segada ja voorisid ka sisse ja välja. Me jälgisime neid pikalt, isegi nii pikalt, et mina unustasin muidugi maad ja ilmad ja oma üleõla koti toolileenile. Avastasime kadumise Madonas, kui hakkasime ööbimispaika otsima. Uskumatu!Teekond oli olnud ju ka nii ilus, kõik need teeparandused, fooridega ja puha. Huvitav, kuidas neil nii palju foore jagub? Metsateed olid värskelt puhtaks pestud ja just nii rohelised kui enne jaani olla saab, kergelt udusulis osjad jms

Olin siis Madonas natuke aega kuri, et sõidame nüüd koju tagasi  ... aga KSJ on suur ja rahulik. Raalis nende telefoni numbri välja, broneeris öömaja ja kott oli ka alles ja tüdrukud, kes meid päeval teenindasid, olid endiselt särasilmsed ja rõõmsad. Sõitsime tagasi ja tegime väikesed tuisutopsid ;) nautisime loojangut ja kõik oli nii nagu peab. Hommikul vara asusime teele Riia poole, Babite rodoparki. (Öömaja huvilistele - väike tuba, kus kõik hädavajalik ja ülearune olemas, maksis 36 eur kahe peale).

Babite rodopark on Läti ülikooli rododendronite teadus-­ ja aretuskeskus, asutatud 1980. a, pindala 12 ha. Seda 12 hektarit ei hooma küll, seda peab nägema ja pigem tundma. Ma mõistan neid, kes kasvatavad rodosid, need värvid ja see lõhnapilv, mis meid ümbritses. KSJ on ikka pigem kahe meetri mees ja suurem osa rodosid oli üle tema pea, viie meetrised umbes.


Rahvast oli parasjagu, argipäeva hommik ikkagi, pargis on suhteliselt palju pinke ja istumiskohti, isegi viisakas südamega maja pargi lõpus. Eespool need klassikalised sinised. Üks vaatetorni -paviljoni moodi ehitis ja veesilm pargi keskel.  Need peegeldused seal ... Värvid fotodel klapivad, kõik ongi nii ilus ja hetkekski ei teki tunnet, et oleks liiga kirju või midagi, puhas pidu :)




Jah muidugi oli seal kohapeal ka soodusmüük (valikuliselt 50%), aga suurem osa väiksematest taimedest oli ära müüdud ja minu aeda sobivad  heitlehised olid sellises suuruses, et järelkäru oleks vaja läinud. Ei peagi ju kõike kasvatama, võib korra aastas imetlemas käia. Muide nii mõndagi neist uhketest rododest pakub Järvselja taimeaed.



















ja siis me käisime Jelgava kandis ja veel siin seal. Üks põnev koht oli Amira taimeaed, mis asus Riia lähedal ja sisuliselt väikese asula eraaias. Uskumatu, milline kogus puittaimi sinna mahutatud oli. Iga vaba sentimeeter oli taimedega täidetud, laias valikus okaspuid ja tagaaias lehtpuid. Viimane koht, kuhu jõudsime tööpäeva lõpuks oli Dzimsas. Sõitsime GPS-i järgi kuni raudteeni: jõudsite sihtkohta.

Raudtee ääres kena puidust tahvel, millel puukooli nimi ja suunav nool üle raudtee. See rada viiski puukoolini, ainult autoga poleks sinna küll miski valemiga üle raudtee saanud :)

Võsast paistis suure kasvuhoone katus ja sinna poole ma teele asusingi. KSJ läks autoga uuele ringile, mina läksin taimi uudistama. Nagu oleks ajas kümme aastat tagasi läinud: päike sirab, reede õhtupoolik, kusagil mitte ühtegi hingelist. Taimeplats suhteliselt rohtunud :) Ometi leidsin sealt paar hädavajalikku sirelit ja kadakat ja muud mudru. Kusagilt ilmus aednik ka välja ja kamba peale juhatasime KSJ-i ka teeotsale. Kogu see puukoolimajandus, kui suuremad aiandid välja jätta, on kõik kuhugile ära peidetud, viidamajandus on ja pole ka. Paras suvine seiklus.
Kodus ootas kintsuni hein ja üks rodo õitses veel ka. `Kalinka`. Vahepeal oli aeda hoolega kastetud, see vihm kulus ära küll.


KSJ on maailma parim reisukaaslane :)