mai teine pool kivilas

Nüüd ongi käes see hetk, kus aed on nii suur, et korraga ei hooma kõike toimuvat. Kivila on stabiilselt kaunis aastaringselt, aga kevad, see tänavune kevad jõudis siia ka väikese hilinemisega. Mõnele taimele mõjus selline tulemine hästi, mõnele halvasti, aga kadusid on minimaalselt. Üks kaktus on lõplikult haigestunud, tõbisena juba tuli ja ilmselt tulebki lõkkesse saata, pole parata. Lonicera crassifolia `Little Honey`kosub hiire söögisalvest pääsemise järel. Karukellad aina õitsevad, teine aasta seemikutel ja neid on tõepoolest seitsmes kohas, küll on nad kivi taha pidama jäänud, küll mikrobioota külje alla. Olen neil lasknud külida, kuigi järgmisest hooajast peab vist hakkama seemneid ära korjama. Eelmisest aastast on kivila vallutanud täielik mägisibulate isekülv, eks see "jõgi" ju õitses. Eile õhtul vaatasin, et mühisevad mul seal killustikus. Kui sellel lasta isevooluteed minna, siis ei saa varsti keegi enam sotti, kus sordid, kus muu mudru.

Selle kase puhul polnud ma kasvukohas kindel ja õigupoolest
kahtlen siiani. Talvitunud on hästi, hiirekõrvu ma ei tabanudki, ju magasin maha. Teine sama liigi sort on istutatud tiigi kaldale, kus muld niiskem, aga koht on tuultele avatud ja pole just kõige soojem paik.

Campanula ciliata. Ostetud paar aastat tagasi Riho Teraselt. Väga ilus kellukas, iga aastaga on ilusamaks muutunud, õitseb rikkalikult ja tänavu on eriti uhke. Ilus ka siis, kui õisi veel pole.
C.ciliata looduslik kasvukoht on Kaukasuses, Azerbaidžaan, Gruusia. 1800-3600 m merepinnast.
Taime kõrgus 5-15 cm
Soovitan väga, kaunis õitevärv ja paistab igati tubli olevat, ei ta pirtsuta ega midagi :P

 Vihmapilve taustal, kellukad udused, sihtisin ibeerist :) . Veidi kõrgemal igihaljas ibeeris ja muidugi karukellad

 Eelmisel sügisel leidsin vastaklehisele kivirikule ometi õige koha, ei põlenud kevadise päikese käes nagu eelmise taimega läks. Õitses, mitte küll sõgedalt, aga asi seegi, et uues kohas kasvab.

Daphne cneorum `Variegata`on märkimisväärselt kasvanud ja ilmselt on hooaja lõpuks veel suuremad mõõtmed võtnud. Kui eelmisel aastal olid üksikud õied, siis tänavu on õisi rohkesti ja need hakkavad järjest avanema.

Nõmmkanni seemikud ilmusid välja eelmisel sügisel, nüüd kevadel on nad taas väljas, väga väikesed alles. Selle taime ümbert rohin erilise hoolikusega, et tittesid mitte kahjustada. Emataim oli kevadel keskel veidi auguline, vihmad ja soe on kosutanud.

Koduneb, oli teine väga vindumas.

Okaspuudel uued võrsed, korea nulg `Green Carpet`"õitseb" :P hüüdvas kõneviisis või pigem hõikavas kõneviisis, sest kui ma selle avastasin, oli suur rõõm. Käbitama hakkab! Kasvukoht sobib,  ta on nüüd neljandat? aastat seal kasvanud ja uusi kasve loonud, käbisid ei osanud ma nii vara lootagi.

Mändidega on tekkinud küll väike murekoht, halli männi pean ilmselt ikkagi ümber istutama, tema jaoks on saunamäe liiga kuiv koht, ühel männi vormil on terve oks ära kuivamas, pean lähemalt uurima, milles asi.  Kui vaja, siis targematega nõu pidada. Jaapani mänd `Shirobana`läks juba eelmisel hooajal sõgedaks pärast seda, kui kits teda pügas. Kasvatas mullu suvel 20 cm pikkused uued võrsed. Möödunud talvel teda õnneks söömas ei käidud.

Mägisibulad tänavu nii massilist õitsemist ei tee, see on lohutav :D Mõned sordid said pihta, aga õnneks osaliselt. Minu külvid on kõik krapsid, pean neid eraldama hakkama, nad on ju kõik hunnikus koos.

Kivila naabrusse kolisid rästad ja need on küll ühed lõputud käratsejad. Linavästrik on tore tüüp, koristab järjekindlalt kivilat ja ei karju. Nagu minagi :)

pool mai ja täis mai (nagu pool robson ja täis robson)

Nagu asjaosalised teavad, olen mõned päevad puhkusel olnud, õnneks juba lumevabalt. Samas kahju ka, et suurem osa mailumest sadas linnas maha, meitel on sademetega kitsavõitu. Kuigi kastmine ei ole teps hea mitte, siis nagu eelmiselgi kevadel, andsin kivila ja linnuka taimedele stardi enne kui pool tiiki ära aurab. See käib koos multsimisega.

Kui hakkad puid istutama, siis on aed väike, kui kevad saabub, siis suur :) Alguses jõuab iga uue otsakese juures heldinult ohkida ja mõnes kohas hämmingus käsi laiutada, et Kes See On ja Kes Selle Siia Istutas?! Hiljem keskendud ühele alale päevas ja kui hästi läheb, teed õhtul/hommikul aiale tiiru peale.

Ilmateenistuse kirjatüki järgi oli meie kevad tavapärasest kolm nädalat hilisem, mina pakuks kahte nädalat. Oma noores aias pole ma aga kunagi nii hilja niitmist alustanud, siis täna, 19.mail. Midagi head ka, kevad lasi teha selliseid ettevalmistusi, mille jaoks poleks muidu aega jätkunud - kaevasin läbi (peaaegu) I uue püsikupeenra koha ja sõelusin kraaviperve kompostihunnikust mulda. Peaaegu sellepärast, et viimase kuiva perioodi jooksul jõudis maa ära kivistuda. Kuidas see isehakanud Lillekasvataja ütleski, et tema mullast võib maju ehitada, sama siin. Lohuaias võtsin üles nulupoolse ehk toomingaaluse nõlva ja sinna läkski suurem osa uuest mullast. Alguses pole taimi ja mõne aasta pärast pole neid enam kuhugile panna, tüüpiline. Mul oli epimeediumitele, sõnajalgadele ja kolmiklilledele ruumi vaja. See sai nüüd tehtud. Veidi võõrastav vaade, lage. Kivila otsake on veel lõpetamata. Oh jah muidugi on neid kohti üksjagu, millega ma rahul pole.

Millal meil soojaks läkski? Tomatid istutasin kurgimajja eile, kastitäis jääb üle. Kurki külvasin ja redist oleme ka juba nädala jagu söönud või kauem? Kesse mäletab :)  Redised muide hakkasid ööpealt kasvama, mühinal.
Siis olen taimedega sisse-välja jooksnud, et neid õuega harjutada ja mõnda kergitanud, et mis toimub - juuri polegi ve? See mure hakkab hajuma.
Ühe päeva käisin päälinnas, külastasin Kristiinet ja jõudsin ka Calmiasse. (Muide, kui keegi ihaldab mägimändi `Sunshine`, siis seal oli see olemas. Ma väga soovitan, seda vormi tasub aeda tuua, ta on nii ilus. Kuigi seal oli tal veidi vähem värvi kui minu männikesel). Tõin sealt koju korea nulu `Brevifolia` ja jaapani nulu vormi. Kaks kolmiklille, suureõielise ja rohelise.Minu kujutluses oli see nii suur aed ja küllap see väike polegi, aga väiksem kui ma arvasin. Kuna ma reisisin ühiskondliku transpordiga, siis lehtpuud ja - põõsad jäid seekord koju tarimata.

Kristiines oli kevad alles pooles vinnas, talvitunud püsikute mõttes. Kasvuhoonest tuli uut kraami hoolega ja muigasin oma reaktsiooni peale, äärepealt oleks sireli ostnud. Ometi hindan ma taimede juures rohkemaid näitajaid kui õis, aga see õiega ahvatlemine töötab ikka päris hästi. Mina läksin männi `Varella`järgi. Olen teda ammu tahtnud, aga ikka on jäänud soetamata. Nüüd hind sobis. Püsikutest tõin aeda paar kullerkuppu, üks neist õitses (eksole). Hiina kullerkupp `Moning Sun`. Lisaks ühe aed-kullerkupu, sest kullerkuppe pole kunagi liiga palju.

Kevadadoonise ka, sest minu kevadadoonis osutus amuuri adooniseks, aga ilma A. vernaliseta pole elu ju :) Kevadadoonis ei õitsenud, aga nummid lehed olid. Kogu kraam mahtus mu seljakotti ja taimekotti ja nii ma rändasingi oma reisi sihtpunkti Tallinna külje all. Seal on üks aed ja üks tore pere ja ma lubasin nõustamistööd teha. Mitte et see maikuus mõistlik oleks, ajaga on väga kitsas, aga see on väga loominguline ja huvitav töö.

...
Eile, 22.mail sadas veidi. Korraks tundus, et jääbki sadama, aga ei antud seda rõõmu. Aprilli soojanädal kolis siis maisse. Korraks tabas mind iga-aastane kevadpaanika - tuttav tunne, et kõik tuleks valmis saada kahe nädalaga. Pärast vihma alustasin sirge haljastamist :) Paar suvikut vajasid hädasti istutamist, sest nende potid kippusid läbi kuivama ja siis vajus taim lonti. Said savisse.
Maasikad on rohimata ja kui suuremat sorti sadu ei tule, siis jäävadki.

23.mai õhtul sadas ja nüüd juba korralikult, tulebki maasikad ära rohida ja turbaga mulda parandada ja ... targem on rohkem lubadusi mitte anda. Jeffersoonia on hetkel väga ilus, mis sest, et õitsemise periood on läbi, küllap ma selle kirjelduseni ka jõuan. Epimeediumid on tasapisi alustamas, ikka varasemad enne ja nendega on ju see tore asi, et nad laienevad igal aastal tasapisi ja õnneks tänavune külm neid ei kahjustanud.
Lõpetuseks hullunud murulaugust. Minu lapsepõlvekodus oli murulauk midagi udupeent, ei tule kohe pähegi millise kõrrelisega ma teda võrdleks? Siil-aruheinaga? Siin kandis võistleb murulauk ... ;)

Pildid hiljem

liivaga mängides. kivila kevad

Sooja nädala lõpetuseks mängisin veidi oma suures liivakastis. Mullune aasta oli isegi kivilas harukordselt seenterohke ja mulle tundub, et see on seotud nende vanade kändudega, mis seal liiva sees pehkivad. Nüüd vaja need eemaldada.
Kivila saunapoolsesse otsa jäi meeter koma pool pinda, mida ma eelmisel aastal niidukiga püüdsin ohjes hoida. Siia külvasid ennast mailased, harilik linnurohi, harilik raudrohi ja metsmaasikas. Lisaks muud mudru. Liiva kaevandamiseks kaevasin sinna ühe tõhusa augu, kuhu oleks pimedas võinud täitsa vabalt sisse kukkuda, omasid sai iga kord hoiatatud. KSJ ikka uuris järjekindlalt , et millal ma selle koleda augu kinni lükkan. :) Kivilast.  Hea kui kõike korraga valmis ei vuhi, hiljem ideed muudkui edenevad. Pühapäeval, pärast kivila ülevaatust-rohimist, võtsin siis selle viimase (?) lõigu ette. Kui mujal maa veel nii soe-soe pole, siis liiv on juba üsna hea temperatuuriga.

Tööpõld jääb suurest kivist vasakule ja alla. Nüüd on muidugi jälle huvitav kividega mängida, sest paar suuremat kivi on sinna ju kopaga pandud, neid muidu ei nihuta. Paar suuremat kivi on vaja juurde tuua, muidu jääb üldpilt veider, suured kivid ülal ja väikesed all, aga sellega on aega, jõuame veel mängida. Ma saan paar astangut teha. Ülemine kiht on veidi huumusrikkam, eks sinna on aegade jooksul vahtralehed oma panuse andnud, juurumbrohtudest kasvas siin külmamailane.

 Allpool oli muidugi prügi - naelu ja klaasi ja vanarauda, ma väga sügavale kaevuda ei tahtnud, äkki oleks traktor vastu tulnud :)

 Vaade veidi paremale ja ongi üks karukellade rivi: harilik `Red Glocke`, siis `Blaue Glocke`ja `Rosa Glocke` ning tänu Neljandikule ostetud  turczaninovi karukell, (ma oleksin selle lihtsalt maha maganud :P). Nende kellade nimede suhtes ma pead ei või anda, ostetud sellisel kujul ja ega ma pole teemasse väga süvevenudki, kui jagama hakkan, eks ma siis kontrollin.

Pulsatillasid on ju üksjagu, mul arenguruumi on ja neid pole kunagi liiga palju. :)

Hariliku karukella nö emataim sai eelmistel aastatel kannatada, sest hiir rajas tema juurte vahelt käigu. Oli see nüüd 2015 või 2016? Istutasin ta küll ümber ja mingi osa jäi nagu ellu ka, aga suurt ja ilusat puhmikut sel aastal pole. Küll aga ohtralt tittesid, mõned neist kivila võsapoolses otsas või mõnes ootamatus kohas, kus ma neid pole märganud välja tõsta. Taime ennast pole ollagi, aga õitseb. Soojaga läks vist kiireks.

ümbersiirdatud 2016

Lõpetuseks kahtlane karukell ikka ka, ostetud turczaninovi karukella pähe, s.t. tellitud Saksamaalt.

Tegelikult tahaks kivila vihma, liiv on nagu sõel. Jaapani lehis `Blue Dwarf`i alumised oksad juba roheliseks lasknud, ülemised viivitavad, eks kivide ligi on soojem. Seda "sinist kääbust" ma pügasin eelmisel suvel, kippus ikka väga laiaks kätte minema.

 Veel oli huvitav see, et okkapudi ei tahtnud kuidagi sügisel võrast pudeneda, väga tihe võra on ja nii kogunes kõik kuidagi hunnikusse. Puhastasin seda ja üksjagu jäi võra alla. Eks see võib sinna jäädagi, küll see lehis selle toiduks ära tarvitab.
Toredikest. Sammal-hanerohi, (Arabis bryoides)  on üks ütlemata ilus toredik nii õitega kui ilma

Mõistagi elab mu kivilas veel üks kukumunake, 2012 Savisaarelt ostetud Mihhailovski püvilill (Fritillaria michailovsky). Üks aasta jäi vahele ja ma juba kahtlustasin, et hiired viisid ära, tänavu asutas end varakult õitsema. Ta on nii pisike, et ega väga silma ei torkagi seal kivide vahel.

udunummi

kivirikud  ja kannid. Saxifraga grisebachii

teravatipuline kivirik, Saxifraga ×apiculata õitseb juba kuu aega

 Nimesildid kadunud, läheb tuvastamiseks

Kollane mägikann, (Vitaliana primuliflora), sün Douglasia vitaliana osa rosetist pruunistus aprillis, nüüdseks on taastunud ja õitseb mägisibula `Chocolate Pepper`kõrval.

Nõmmkanni uudised hiljem, sügisesed seemikud on juba nähtavad, see on ülitore! Kivila II on mägi-kiviürt end välja ajanud, otsad on veidi sassis nagu oleks kortsu läinud. Rohetajaid on teisigi, eks see ole näha kuidas nad lubatud külmaga toime tulevad, kivilas on kindlasti soojem kui mujal aias.

Kivila on iga aastaga veidikese pikemaks muutunud, lähivõtteks kaadrisse enam ei mahu. Kes oleks võinud seda arvata :P)

Teisel pool kive ja liiva õitsevad kevadmagunad ja kaheldav jeffersoonia. Temast järgmine kord

pole midagi paremat soojast ilmast. mai kolmas päev

Pulsatilla turczaninowii

3.mai, kolmapäev. Soe on, päriselt ka :) Eile õhtuse temperatuuri järgi ma kasvuka taimi katma ei hakanud, neil läheb siis viies päev valgemates oludes. Oli ka viimane aeg, kippusid toas vaatamata lambile aneemiliseks kätte. Nüüd on muidugi järgmine teema - päeval peab kasvukat tuulutama, sest muidu läheb seal troopikaks kätte ära, kasvuhoone on ju väike.

Aias õitsevad võsaülased ja sinililled on hakanud juba lehti looma. Koerahambaid mul polegi, peaks seda kohta hakkama ka täitma. Esimesed sõnajala otsad on väljas ja epimeediumitel ka vaikne tulemine. Kivilas ja müürikal teevad ilma karukellad.
Seemikud, mis potistatud said on kõik naksis, mitte ükski pole norgu vajanud.

Kurgimajale panime kile peale, kui ilm ropuks läheb, saab seal pinna ette valmistada. Üldiselt olen tähele pannud, et kõige parem viis vihmast (lörtsist) ilma vältida on see, kui lisada tööülesannete hulka mingi vajalik toimetamine ja öelda, et selle teen ära siis, kui sajab. Kindel värk, et sadu nihkub pöördvõrdeliselt sellega kui oluline  planeeritud töö on.  Kurgikülvi olen teinud viimastel aastatel papist pottidesse, siis on lihtne neid hiljem istutada, ei jää põdema. Lillhernestega sama lugu, pärast on kerge koos potiga aktiniidia põõsa alla torgata. Ilma lillehernesteta elu ei ole. :)

Püsikute sirge kaevamine hakkab ühele poole saama, viimases otsas on pinnas eriti karm. Kaalun liivavedu sinna kruusa peale, sinna saab siis siis kõrrelised ja nepeta lahti lasta. Võib-olla. Veidi komposti on vaja lisada ja läbikaevatud muld ära rehitseda, kas jäi veel midagi korjamata. Püsikupeenra puhul eelistan ikka vana klassikalist lähenemist - kõik juurumbrohud välja, pärast on endal lihtsam. Tüütu aga tõhus. Tänavune kevad laseb rahulikult valmistuda. Pool maasikatest on vaja ka ära puhastada ja harvendada. Märtsis ümber istutatud maasikataimed on muide kenasti traksis. Veel on vaja marjapõõsaid ümber istutada, paar tükki jäävad majakohale ette.  Selleks on vaja üks mullahunnik läbi sõela visata.
 Nädala pärast tuleb hakata niitma, siis saab kurkidele ka sooja padja alla panna. Saunamäel kavatsen põhjaküljest igihalja välja rookida ja selle käigus tuleb muudki mudru.

Pulsatilla ambigua

Merikannid on end külvanud ja see on hea, sest vana padjand oli tänavu puhas muder. Kivila saunapoolne otsake, mis kasvatab umbrohtu ja kuhu tekitasin liivakaevandamiseks tõhusa augu, tuleb nüüd ka kinni lükata ja mõned kivid paika panna, siis on kivila viimistletud ja tuulekülvi vähendatud.
Lohuaia nõlvaku otsas teen ka tänavu veidi korrektuure, uutele epimeediumitele on kohta vaja ja seal on juba paras jungel nagunii.

Õhtud on mõnusad, mul hakkab juba sulasepäevitus tekkima.