katmisest ja katmisest, igihaljad kevadtalvel
Käisin nädala alguses tööasjusTallinnas. Ilm oli jäiselt tuuline, aga päikseline. Tegime sõbraga tiiru Kadrioru pargis ja külastasime jaapani aeda. Kui ma seal viimati käisin, oli loomine kusagil kolmveerandi peal, nüüd oli kõik tervikuks saanud ja see tervik on ilus mistahes aastaajal.Suurt ei pildistanud, aga enda tarbeks tegin paar klõpsu rodode varjutamisest.
Mõistan, et päikesekaitse on vajalik, aga seni olen oma aias püüdnud seda olukorda vältida, et talvisel perioodil, kui kõik on ühtlaselt valge või ühtlaselt pruun, on igihaljad põõsad millegisse mässitud ja lisavad vaatele veel ühe troostitu ja vormitu lisandi.
Selleks, et mitte katta, peab olema hea kasvukoht, mis talvel taimi peopesale ei jäta või tuleb sellistest taimedest loobuda. Olen mõned ümberkorraldused teinud ja mõnest igihaljast rodost ka loobunud.
aga
Kadrioru pargi jaapani aias oli huvitav lahendus, mis silma ei riivanud.
vväga viisakas varjutamise moodus
VastaKustutaViisakas varjutusmoodus tõesti. Ma ka lausa jälestan seda igasugu koledat katmist ja matmist. Selline variant oleks ju väga viis. Huvitav kui sügavale maa sisse need nö vaiad sorgatud on, meil tuule käes kipub kõik lendama.
VastaKustutaKadriorg tundub ikka üsnagi tuulte vallas olevat ja need võrgud on päris korralikult kinnitatud. Ilmselt üksjagu maa sees ka. Võib ju järgi küsida, mis ja kuidas :)Mul töötab seal üks kursaõde.
KustutaVäga ilus ja soliidne varjutusvõte. Mul on hea meel, et jaapanlased oma aias midagi ei kata
VastaKustutaMa ei tea, kuidas jaapanlastega on ja nende talvedega :) , aga tõele au andes oli Kadrioru pargis teistsuguseid katteid ka, väiksematel põõsastel. Rohelised võrgust kotid, aga kuna neid oli vähem, siis ei pääsenud nad nii väga vaates mõjule.
VastaKustuta