Tegelen hetkel talikülviga ja sekka sordin pilte. Kivila kaustad ajavad üle. Sõnajalgadesse süvenen mõnel teisel õhtul. Täna kirjutan toredikest, paksulehelistest.
Ideaalis oleks nii, et õpid taimi tundma ise seemnest üles kasvatades. Kõike külvata ei jõua, aga mägisibulate elu huvitab mind küll.
2015 kogusin seemneid ja 2016 jaanuaris tegin talikülvi. Alguses oli raske sotti saada, mis puru, mis seeme ja küllap osa puru sai ka külvatud :)
Märtsi teisel dekaadil tõin osa külve tuppa ja esimesed udupildid. Ma ei leia kuidagi seda vaadet, kui nad alles tärkasid, siis oli nagu paks roheline kiht, paksulehelisus oli nähtav ja tuntav.Tammdididamm.
Aprillis kolisin külvid kasvukasse, külmematel öödel kasutasin katteloori. Ahjaa, külvamisel tegin klassikalise vea, kasutasin lühendit S, mis pidi tähistama mägisibuljat kukeharja (
Sedum sempervivoides) :) aga loomulikult murdsin hiljem pead, et mida pgn see S tähendab, sempervivumit?! Mägisibulja kukeharja seemneid oli väheke, korjasin neid hilissügisel ja jälle polnud ma kindel, mis puru, mis seeme :)
Teine algaja külvaja küsimus oli, et millal neid pikeerima hakata? Keegi ei osanud öelda ka. Pikeerisin suhteliselt varakult, pelgasin, et hiljem venivad välja ja siis nende niitidega jamamine on paras peavalu. Tegin siis nii ja naa, kõik või suurem osa jäi ellu. (nii ja naa tähendab grupiviisiliselt, pundikestena) Need, mis pikeeritud, kasvasid erinevalt, sõltus anumast rohkem. Need, mis kokku jäid, need pidi rohkem trügima. Maikuuks olid nad sellises suuruses, et otsustasin nad kivilasse istutada. Selleks ajaks olid nad mõnda aega õues elanud, aga see pidev valvamine, et läbi ei kuivaks. Kasvuhoones kasvatamine pole hea mõte, siis hakka neid jälle õueeluga harjutama. ...
näide pikeeritud taimedest (ärge seda kodus järele tehke, tehke ikka nii nagu peab)
Ümaras potis on need, mida ma ei jõudnud ära pikeerida. Nad oli küll suhteliselt väikesed, et kivilasse istutada, aga kasvukohana oli see kindlasti parem ja lisaks ka see, et kaotada polnud ju midagi, segaseeme ja nad olid juba nii mägisibula näoga.
Mägisibuljas kukehari oleks ilmselt tahtnud rohkem poputamist,kümnest taimest kahel ei tekkinud kivilas korralikku juurestikku. (avastasin augustis). Mõned jagasin sõpradele, kuulu järgi jäid ellu, eks tänavune kevad näitab.
Veel üks tore pisiasi, sõbrad hoiatasid, et läheb paar aastat kui oma nägu näitavad, aga ma ei pidanud nii kaua ootama, suve jooksul hakkasid nad värvuma. Iseloomulik on aga see, et neid pildistades olin eriti hoolikas ja tegin eriti nigelaid kaadreid :)
Otsisin neile võimalikult erinevad kohad, väiksema kallakuga ja suuremaga. Kivilas on ju see tüüp, kes käike ajab ja ma ei tahtnud neid pisikesi tema radadele jätta.
üks pesakond juulis
teine pesakond augustis, Pulsatilla ambigua seemikutega võidu
septembris
Ma loodan, et see talv on neile kerge, mida muud siin ikka teha.
Külvamise ja tärkamisega hakkasin isekülve ka tähele panema, neid on kivilas ka. Tänavu kogusin ka seemneid, sest mägisibulad õitsesid ohtralt. Sordiehtsust siit ei saa, see on siililegi selge, aga mõne toreda värvi võib ehk ikka saada ja kui midagi eriti uhket kasvab, siis oma lõbuks võib nimesid ka panna. Kokkuvõtteks oli tore kogemus ja puhas rõõm nagu tited oleks majas. Tammdiditamm.