esmaspäev, 30. jaanuar 2017

vihm, jää, tuul

Reedene udu päädis öiste külmakraadidega ja ilmselt pidi see temperatuuri langus suhteliselt kiire olema, sest millega seletada jää-embelisi puid, põõsaid, kõrrelisi.
Laupäeval õue astudes oligi kuidagi kahetine tunne - ilm oli soe, aga jäitene. Pildistmise tuju polnud, imetlesin niisama. Olin kindel, et lõunaks on see kõik läinud nagu härmatise puhul, aga võta näpust. Lõpuks läksin ikka kaamera järgi. See kaunis nähtus püsis laupäeva ja pühapäeva.
Täna (pühapäeval), seisin lõunalohus ja kuulsin kuidas puud kõlisesid. Kosmiline pühapäev.
Tegin fotoharjutusi, ISO nii ja ava naa jne. Nii palju oli oidu, et ei hakanud jälle õhtut ootama :)



 Sihtisin punast vilja

Selle jää pildile püüdmine oli päris huvitav. Õhtul pilte üle vaadates oleks nagu kaadrid kõik nihestunud, udused :) Makroobjketiiviga oleks lahedaid pilte saanud, agta seda riistapuud mul ei ole. Päikest ka polnud ja kui olekski, siis oleks jää ära sulanud ju.



 Kogu see jäätumine oli tuulesuunaline, s.t. edela ja läänekülg. Lagedal oli jäätumine veidi laialdasem. Üldmulje selline nagu oleks horisontaalset vihma sadanud.


Pajud



Enelased


 Sarikalised on ikka väga ilusad ja tegelikult meeldivad nad mulle ka suvel, kuigi umbrohuna on nad veidi invasiivsed. Ehk peaks katsetama mõne kultuurvormiga?


Kõige lahedam oli piiskenelas, peenar on suhteliselt lagedaks koristatud ja nii paistis ta kaugele, päris visa varrega teine.








Vaatasin suvikülve, s.t. tahaks kangesti need juba valguse kätte tuua, aga vara veel. ootan nädala  või kaks. 
Täna sajab lund.


pühapäev, 22. jaanuar 2017

alguses oli varvasadiantum

Alguses oli varvas-adiantum (Adiantum pedatum) ja kuigi mu taimetabelis on tema saabumise aastaks 2014, kaldun ma arvama, et ta oli minu juures juba alguses. Kahjuks ei ole ma üles kirjutanud, kellelt tema tuli.(aiman)
Oli kuidas oli, igatahes oli see armastus esimesest silmapilgust ja kui tema sai lohuaeda ära istutet, siis ta hakkas mu aia külastajaid tinistama, sest adiantumid on oma põhiolemuselt õhulised ja vastupandamatud. Kuna ma olin sunnitud ta teisel aastal ümber istutama - parandasin pinnast ja tegin lisaastangu, siis jagasin ta kaheks ja selle teise jagasin omakorda, et saaks paarile sõbrale jagada. Rohkem ma teda kiusata ei kavatse.

Kuna ta on endiselt minu lemmik, siis saagu ta lahkelt ruumi siin postituses ka laiutada, aga et postitus ei läheks lappama, kasutan parimat eestikeelset sõnajalgade käsiraamatut "Sõnajalad looduses ja aias". Autoriks on Kai Rünk.

Adiantumeid tuntakse u 150 liiki. Varvasadiantum kasvab Põhja-Ameerika idaosa ja Ida-Aasia lehtmetsades huumusrikastel muldadel, sageli ka mullaga kaetud mäenõlvadel. Risoom lühiroomav, pruunide sõkalsoomustega. Tuntumad sordid on `Subpumilum`kuni 15 cm kääbusvorm; `Imbricatum` kuni 20 cm kõrgune lainjaservaliste, tihedamalt asetsevate ja üksteise peale ulatuvate hallikasroheliste  sulglehekestega; `Japonicum`- roosakaspunaste või punakaspruunide noorte, hiljem roheliseks muutuvate lehtedega.

`Imbricatum` on mul alles nooruke, linnukasse istutatud 2015 a.




Tagasi lemmiku juurde, sinna, kus ma ühest mitu tegin. Istutasin ühe varvasadiantumi linnuka madalamasse ossa, lootuses, et temast saab selle koha nael, aga ei saanud. Koht osutus liiga tuuliseks ja kuu ajaga oli ta päris armetuks tuuseldatud. 2016 kolisin ta lohuaeda nn "Noa laeva". (ei mingit seost viimsepäevaga, peenar on lihtsalt väga paadikujuline ;) ). Tegin seda juulis ja juba septembris oli taim teist nägu, milline rõõm! Emataim aga valmistas mulle omakorda üllatuse - sügisel avastasin, et turbapätside alt trügib kaks sõnajalga ja üks neist oli varvasadiantum. Targemad aednikud jahutasid mu õhinat, et see ei saa olla eostega paljunemine, selleks on liiga vähe aega möödunud, pigem on tegemist risoomi trügimisega.  On kuidas on, varvasadiantumil on titt ja mina jälle kümme korda rõõmsam. :)

Siit tema tuli. Ma roomasin küll, et pilti saada, aga noh, ära tunneb ikka.

Mõned meetrid kaugemal kasvab Himaalaja adiantum (2015) Ta on jäänud veidi teiste taimede varju, aga esialgu tundub, et koht sobib. Pildistatud pärast vihma, õhtuvalguses.

Himaalaja adiantum (Adiantum venustum) kasvab looduslikult Himaalajas ja Afganistani mägedes varjulistes mägimetsades maapinnal ja päikesepaistel kivide vahel, teda võib leida kuni 3200 m kõrgusel.Risoom on peenike, roomav. Istutamisel jälgida, et risoom ei jääks liiga sügavale mulda, vaid oleks otse mullapinna all. Aeglasekasvuline.

Kuigi alguses oli varvasadiantum, siis enne teda oli tegelikult veel üks liik, mis on mul siiani määramata. Küllap on tegemist mõne laialtlevinud sõnajalaga, sest minu juures ta levib ja ma ütleks, et küllaltki laialt levib, vaatamata sellele, et ma teda ohjeldan.


Tärkab varakult ja juba septembris läheb koledaks, sätib lahkuma.

Tõenäoliselt kolin ma ta siis ära kui ruumiga päris kitsaks läheb. Kui keegi nende piltide järgi ära tunneb võib liigi nime välja pakkuda.

2015 aastal hakkasin linnukat rajama, sest varjuarmastavaid taimi, mida tahaks kasvatada on palju, lohuaias hakkas teatud kitsikus ilmnema. Pinnase poolest on mu aed sõnajalgadele sobiv ja nii vaatasin veidi ringi ning tõin aeda sõnajalgu juurde.

Kui sõnajalgade vastu on tõsisem huvi, siis neist on oma blogis põhjalikumalt kirjutanud Muhedik.

... järgneb



22.01.17

Laupäeval tuulutasin ennast terve valge aja õues. Väikeste pausidega. Hommikul oli kerge miinus ja kivila kaetud veel mingi lume-kirmetisega. Päeva peale sulas lagedaks ja oli näha kuidas päike kivid soojaks ajas.

See on teine koht aias, mis näikse madalaim olevat. Lohuaias õnneks sellist vett polnud. Veel. Täna tõusis temperatuur plussi ja tiik hakkas sulama. Pajud on jälle poolest saadik jää all. Näis. Eelmisel aastal olid ka.

Vee kogunemine kivila ette paremal pool on üsna loogiline ja see on pigem hea, voolab ja valgub allapoole. Kehvem lugu on lohuaia pool, miskipärast on seal pinnas mõnes kohas ikka väga mänginud, ma pole varem sellist pilti näinud või tähele pannud. Külmakergitusi on ka, nt puispojeng on kerkinud. Homme täidan lohud ja kui on nii palju soojem, et saab tagasi suruda, eks siis tuleb tegutseda.

Viimased päevad on tuulisemad, eks see käib "sooja" ilmaga kaasas.
Jaanuar saab varsti läbi ja päevad on valgemad isegi vihmase ilmaga. Talikülviks kombineerisin igasuguseid anumaid. Suvel korjasin martagonide seemneid, need oleks vaja ka mulda sebida, nad ei ole just kärsitute pärusmaa, läheb ikka aega enne kui ükskord õisi näed.
Paradiisia taimetited said sügisel osaliselt ära potistatud, tahaks juba kevadet, et näha, kes alles ja mis mu adoonistest saab, epimeediumitest rääkimata.
Kasvuhoones on rindeline sibul rohelised lehed kasvatanud. Mullapind näikse seal päris normis olevat. Osa taimi on mulda kaevatud, mägisibulad, mis potti jäid on kastides ilma katteta.

P.S. eelmisel nädalal tegid linnatihased laulu. Korraks, paar päeva. On ikka ilus heli küll. :)




teisipäev, 17. jaanuar 2017

talikülv 2016, mägisibulad

Tegelen hetkel talikülviga ja sekka sordin pilte. Kivila kaustad ajavad üle. Sõnajalgadesse süvenen mõnel teisel õhtul. Täna kirjutan toredikest, paksulehelistest.
Ideaalis oleks nii, et õpid taimi tundma ise seemnest üles kasvatades. Kõike külvata ei jõua, aga mägisibulate elu huvitab mind küll.
2015 kogusin seemneid ja 2016 jaanuaris tegin talikülvi. Alguses oli raske sotti saada, mis puru, mis seeme ja küllap osa puru sai ka külvatud :)
Märtsi teisel dekaadil tõin osa külve tuppa ja esimesed udupildid. Ma ei leia kuidagi seda vaadet, kui nad alles tärkasid, siis oli nagu paks roheline kiht, paksulehelisus oli nähtav ja tuntav.Tammdididamm.
Aprillis kolisin külvid kasvukasse, külmematel öödel kasutasin katteloori. Ahjaa, külvamisel tegin klassikalise vea, kasutasin lühendit S, mis pidi tähistama mägisibuljat kukeharja (Sedum sempervivoides) :) aga loomulikult murdsin hiljem pead, et mida pgn see S tähendab, sempervivumit?! Mägisibulja kukeharja seemneid oli väheke, korjasin neid hilissügisel ja jälle polnud ma kindel, mis puru, mis seeme :)

Teine algaja külvaja küsimus oli, et millal neid pikeerima hakata? Keegi ei osanud öelda ka. Pikeerisin suhteliselt varakult, pelgasin, et hiljem venivad välja ja siis nende niitidega jamamine on paras peavalu. Tegin siis nii ja naa, kõik või suurem osa jäi ellu. (nii ja naa tähendab grupiviisiliselt, pundikestena) Need, mis pikeeritud, kasvasid erinevalt, sõltus anumast rohkem. Need, mis kokku jäid, need pidi rohkem trügima. Maikuuks olid nad sellises suuruses, et otsustasin nad kivilasse istutada. Selleks ajaks olid nad mõnda aega õues elanud, aga see pidev valvamine, et läbi ei kuivaks. Kasvuhoones kasvatamine pole hea mõte, siis hakka neid jälle õueeluga harjutama. ...

 näide pikeeritud taimedest (ärge seda kodus järele tehke, tehke ikka nii nagu peab)


Ümaras potis on need, mida ma ei jõudnud ära pikeerida. Nad oli küll suhteliselt väikesed, et kivilasse istutada, aga kasvukohana oli see kindlasti parem ja lisaks ka see, et kaotada polnud ju midagi, segaseeme ja nad olid juba nii mägisibula näoga.
Mägisibuljas kukehari oleks ilmselt tahtnud rohkem poputamist,kümnest taimest kahel ei tekkinud kivilas korralikku juurestikku. (avastasin augustis). Mõned jagasin sõpradele, kuulu järgi jäid ellu, eks tänavune kevad näitab.

Veel üks tore pisiasi, sõbrad hoiatasid, et läheb paar aastat kui oma nägu näitavad, aga ma ei pidanud nii kaua ootama, suve jooksul hakkasid nad värvuma.  Iseloomulik on aga see, et neid pildistades olin eriti hoolikas ja tegin eriti nigelaid kaadreid :)



Otsisin neile võimalikult erinevad kohad, väiksema kallakuga ja suuremaga. Kivilas on ju see tüüp, kes käike ajab ja ma ei tahtnud neid pisikesi tema radadele jätta.

üks pesakond juulis



teine pesakond augustis, Pulsatilla ambigua seemikutega võidu

septembris

Ma loodan, et see talv on neile kerge, mida muud siin ikka teha.

Külvamise ja tärkamisega hakkasin isekülve ka tähele panema, neid on kivilas ka. Tänavu kogusin ka seemneid, sest mägisibulad õitsesid  ohtralt. Sordiehtsust siit ei saa, see on siililegi selge, aga mõne toreda värvi võib ehk ikka saada ja kui midagi eriti uhket kasvab, siis oma lõbuks võib nimesid ka panna. Kokkuvõtteks oli tore kogemus ja puhas rõõm nagu tited oleks majas. Tammdiditamm.














reede, 13. jaanuar 2017

ükskakskolm-ükskakskolm-külm-sula-tuul-külm-soe-külm-sula

 Maaleht (nr 2. 2017) temperatuurid kesk-Eestis:

1.nov +2
6.nov -16
21.nov +3
3.dets -10
10.dets. +2
12.dets. -11
1.jaan +4
6.jaan. -22
10.jaan +2

13.jaanuar 2017
Lumekiht püsib. Väike, aga püsib, vahepeal sibiseb juurde. Elevantside püüdmise augus liiv nõriseb kenasti, ei ole külmunud.
Otsisin potid välja. Jama majas, mul ei ole neid suuri plastpudeleid, mida saaks pooleks lõigata ja kuhu saaks külvipotid sokutada. Olemasolevad on käigus juba suvest, nende sees on epimeediumitelt korjatud seemned. Kas sealt midagi tuleb, ei tea, aga ma pole lootust kaotanud. Aednik peab mängida saama.
Talvituvad õues. 

Päike loojub 15.52 jess! Nädal tagasi loojus 15.45 :) 7 valget minutit nagu maast leitud!

Vahepeal oli paar kerge miinusega päeva ja tormihoiatus. Meil siin midagi paigast ära ei puhunud, maja puhus veidi külmemaks, aga talutavalt. Päikest nägin, ei pildistanud, nautisin niisama, et on valge.

Kasvuhoones pole käinud, piilusin uksepraost. Jah, seal on praod kahe ukse vahel.
Tekkis igatsus Suure Rohelise järele. Lugesin sõnajalad üle, varsti postitan. Kesse oleks võinud neid rohkem ja paremini pildistada.

Pärast neid miinustuuli mina ei nurise. On nagu on, peaasi, et valgemaks läheb. Seemnepoes käisin täna ka, ettekäändeks olid tomatiseemned.

14.jaan. ööga tuli maha uus ilus lumekiht. Hommik tuuletu, loodus nagu piltpostkaardil

pühapäev, 8. jaanuar 2017

jaanuari I nädal

Kauaoodatud normaalne jaanuar on käes ja vahepeal käis termomeetri näit + 6 st kuni -22ni  ära. Enne külma sadas õnneks mingi lumekribal maha, kivilale tõmbas ka kerge kihi peale. 
Ilm sai mõnusalt valgeks. Mitu päeva päikest.
Kaks päeva puhunud kirdetuul oli küll karm. Need lühikesed vahemaad, mida mina läbisin, et jõuda tööle ja töölt koju, olid vägagi valusad vaatamata sellele, et olin tõhusalt riides.
Kui saabus tuulevaikus oli see ikka väga õnnis tunne. Termomeetri näit langes öösel küll -22 ni , aga täielik tuulevaikus tegi sellest mõnusa ilma.
Hoolitsesin selle eest, et lindude söögimaja oleks täidetud ja kütsin korralikult ahju. Lubatud tuisku meile ei jagunud, kuigi mingi kerge lumekirme lisandus. Piltidelt paistab rohkem kui on. Täna oli pilves ja soe.

 
jäädvustasin kaabaka jäljed, et kass-tema-kätte saaks.

Tahtsin täna talikülvi teha, aga koridoris seisnud mullakott oli ära jäätunud. Tõstsin sulama, loodetavasti saan homme juba edasi toimetada.
Päris talv muudab mu kannatlikuks, sest nüüd viib iga hetk kevade poole.

Ma pole ikka veel eelmise aasta pilte ära sortinud, takerdun neisse ja siis liigub mõte juba taimedele ja ... mis seal salata minu jaoks on hooaeg alanud :D