pühapäev, 31. detsember 2017

aia viies aasta

Viies kevad, viies suvi ja kuues sügistalv siin paigas, veidi keeruline ajaarvamine, aga nii tema on, kolitud sai 2011 novembris. Nüüd võin öelda, et ma tunnen oma aia olusid -  tuuli ja külma- ja veelohke. Olen teinud ohtralt ümberpaigutusi, isegi turbapeenra jõudsin rajada ja hiljem likvideerida, väike sabake jäi. Lohuaed ja kivila ja linnukas jne. Mul on veel arenguruumigi :)

Taimi on nüüd  parasjagu nii palju, et mõned olen nö läbi kasvatanud ja loobunud, mõned rändavad veel parima lahenduse nimel. Puude jaoks peab juba kohta otsima, taimedega on lihtsam. Endiselt on väga huvitav ja endiselt olen väga tänulik kõigi nende võimaluste eest, mida mu aed ja selle pinnavormid ja erinevad pinnased pakuvad. Iga uus aasta on põnev, sest ikka on taimi, kellel algab teine või kolmas või viies aasta ja kes pole end veel täies ilus ja hiilguses näidata saanud.


Talv oli nagu meie viimased paar aastat olnud on. Pluss, miinus, vesi, jää, lumekirmeke, vesi, jää, päike. Varakevadeks oli kivilas mägisibulad mitme kõduringiga.

Päevased temp. jaanuaris:
1.jaanuar +5,8
2.jaanuar +1,2
3.jaanuar 0
4.jaanuar -6, tuuline
5.jaanuar -11
6.jaanuar -14,6 õhtuks langes
7.jaanuari hommikul -23, päeval -14, õhtuks -10
8.jaanuar -8,5

Veebruaris ikka nullist miinusteni 4.veebruaril 0, kaks päeva hiljem -18 talvemasendus 2. Kondasin taimelehtedel, registreerisin domeeni. Veebruari teisest poolest oli ilm märtsi nägu

Ma ei tea, kuskohast see mõte mul tuli, aga aasta alguses otsustasin, et tuleb varane kevad. Sellest lähtuvalt külvasin ja KSJ meisterdas mulle ka taimelambid ja millagi märtsis (5.03) kolisin osa kasvukas talvituvaid episid (epimeediume, eksole) tuppa. Nendega oli koos täitsa tore. Kastsin ja tõstsin neid ümber, sest kõik ei mahtunud ära ja ootasin kärsitult kasvamist. Aknalaudu mul talvel pole, nii konstrueerisingi plaatidest ja vanast uksest mõned tõhusad kasvulavad. :) Keskmine tuba hullult soojaks ei lähe, nii oli neil päris normaalne kasvutemperatuur.
Epide suvisest potti külvamisest asja ei saanud. Tõin külvid tuppa, aga tulemus null. Sellest pole midagi, sest nad tegid aias ohtralt isekülvi ja ega ma siis sellepärast veel meelt heida, umbes aiman ka, mis nihu läks.  Kui märtsis plusskraadid saabusid, tegin kerget kastijooksu - hommikul taimed kasvukasse, õhtul tuppa tagasi. Oodatud varajast kevadet ei tulnud, tuli pikk ja jahe kevad, millel on omad plussid.


Aprillis läks jälle külmaks, lumi. Miinused ka. Mai alguses soe nädal, siis öökülm, -4. Anemone macrophylla sai mustad otsad. Õigupoolest ma polegi varem kevadkülmadega vaeva näinud, s.t. midagi katnud. Sel kevadel oli küll vaja aias purgijooksu teha. Kaheldav jefersoonia oli lihtsalt nii vara väljas, et kahju oli tema õienuppudel hukka lasta minna. Nii ma siis paningi purke talle ja paarile epile ka. See tasus end ära.


 Mõned preeriaküünlad said ka külma. Epimedium zushanense, kelle õisi lootsin tänavu näha, sai ilmselt hiliskülmadega pihta, sest õisi ei tulnudki ja taim ise ribeles terve mai enne kui end kogus.
Nii hilja kui tänavu polegi ma niitmist alustanud - 19.mail. Aiapäevikusse on keegi kristeldanud külva tilli! Maipuhkuse sain õnneks edasi lükata ikka sinna kiirema aja peale, kus seda kõige rohkem vaja läks. Aasta olulisem sündmus ajastus emadepäevaks, siis sai minust õnnelik vanaema. 28.mail märkasin, et haleesia õitseb :)  Oeh ja varasema sinilillejahi jätsin kirjeldamata. Neid oli palju, tõime KSJ-ga kui Muhedike juurest kevatalgudelt koju sõitsime.
Mais tegin väikese päälinna tripi, käisin Calmias, mis oli huvitav ja tore ja muidugi Kristiines. Neil seal oli kevad veidi maha jäänud. Umbes nii nagu minu igihaljas ibeeris, pool hommikus, pool õhtus, pool kinni, pool lahti.

Mai kolmandal nädalal algas pidu ja prassimine, minu lemmikute aeg. Disporumid, jumalate lilled, jeffersoonia, epimeediumid. Kesse jõuab kirjeldada :) Suureõielise epi sort 'Kotobuki' tegi küll üllatuse, väga, väga ilus roosa ja valge kombinatsioon. Kasvab linnukas, lohuaias oleks ilmselt õiterohkem, Õied olid suhteliselt suured u nagu 'Bicolor Giandil', ainult pikemate kannustega
 ja ta õitses nädalaid!
Väga ilus sort! Kaks aastat pidin ootama :) .
Esimene "kingadest" õitses. Taim ise oli tibatilluke ja kasvatas kaks vart. Kodustada õnnestus teisel katsel, sest eelmised kingatited hukkusid ilmselt minu oskamatuse tõttu - noortaimed leidsid lohuaias kiire otsa. Sain vahepeal targemaks ja kingad olid veidi suuremad ka.

Raske on ülevaadet kirjutada, kui lemmikud albumis ette juhtuvad, igal oma lugu, rääkimata sellest, et jään neid imetlema nagu nt rootsutut norulille. Neid sai jagatud mitmesse kasvukohta ja kõik nad olid nii õrnad, kaunid ja pealtnäha haprad.

Kui ma veel maikuus olen, siis peab ütlema, et meil oli 2017 vägev õunaaasta, kõik õunapuud olid õisi täis ja kaks maguskirsipuud jäid ka külmast puutumata, nii sain saaki küll. Kasutaimedest rääkides - kasvuhooned on meil alumine ja ülemine. Tänavu olin usin külvaja ja kurgid said ülemisse kasvukasse ja tomatid siia-sinna, sest neid oli palju. Kaks kurgitaime ostsin turult ka, et oleks tegijaid enne kui omad saaki andma hakkavad. Mida muidugi andis oodata, sest öösooja väga polnudki. Sellegipoolest meile KSJ-ga jagus kuni septembri ma ei tea mis nädalani.

Nii et ööd olid jahedad. Ma pole enam aastaid rannas peesitaja, nii ei häiri mind ka jahedad suved. Mida suve poole, seda lopsakamaks läks, traditsioonilist tiigivee alanemist miinimumini ei tulnudki.
"Noa laeval" algas teine aasta, veel on taimede vahel vaba ruumi.
Vaade saunaväljalt alla


Traditsiooniline sünnipäevane põgenemine ja prassimine lõunanaabrite mail. Koju naasesime muidugi taimedega. Suvelilledest uhkeimast uhkeim ripppelargoon oli lausa mustjas punase õiega iludus. Sordinimi Boriss?

järgneb ...












detsember kolmkümmend ja üks































teisipäev, 12. detsember 2017

suvejutud. kuidas ma puulausujatega saarel käisin I puuosa

See ei ole nüüd otseselt suvejutt, aga kaudselt küll, sest septembris nii ilusa ilmaga päevi rohkem polnudki. Pööripäeva päike, kvalifitseerub suveks küll :)

Ma ei ole dendroloog, aga kahtlemata on minu huvi puude ja põõsaste vastu suur vaatamata sellele, et mu aed on väike.*
22. ja 23.sept. toimusid Eesti Dendroloogia Seltsi suvepäevad Saaremaal ja Muhus ja sügis algas ka. (Tänan jälle Kaiet, kes mu kaasa võttis).
Ilm oli kuldne, reedel veidi pilvine, aga sügiseks puhus selgeks. Etteruttavalt olgu öeldud, et eriti puhus Rannametsa arboreetumis, sest see asub mere kaldal.
Puhus umbes nii:



Imelik on muidugi see, et ma seda üldse märkasin, sest põhiliselt püsisin peremehe kannul ja imasin infot nagu käsn. Kusjuures käsn ka lõputult ei mahuta, midagi voolas maha ka, sest hiljem ma paari olulist nime ja fakti meenutada ei suutnud.
Mitte märkamine on muidugi kirjanduslik liialdus, sest see oli tegelikult esimene asi, mida ma autost välja tulles tundsin ja esimene mõte oli ka, et siin on veel tuulisem kui minu juures põldude vahel, ometi kasvab siin igasuguseid "hellikuid". Sügis on pikem ja leebem kui meil siin, kevaded aga hilisemad.


Algusest. Esimene koht oli Mati Lehise dendroaed, kus ma avastasin, et heina sees kasvavad kuuseriisikad või porgandiriisikad ja ma astusin neile peale! !! Ikka needsamad riisikad, mille kasvukohti ma oma seenemetsas eriti ei tea, aga väga tahaks küll. (Vihjed Tartumaa leiukohtadesse palun lisada kommentaaridesse).  Äärepealt oleks kohvipuu koju toonud, aga õnneks meenus õigeaegselt, et minu tarekeses talveaeda veel pole.


Aed oli lahedalt isepäine ja igasuguseid vahtraid kasvas siin-seal ja ohtralt nulgusid. 



 Mets oli aiast eraldatud käepäraste lahendustega ilmselt selleks, et kitsed omapäi sisse ei jalutaks.



Pärast esimest metsa käisime söömas Anseküla Teelistemajas. Soovitan väga, ainuke hoiatus, et portsud on ikka suured, võtab ägisema. Koht ise hubane ja mõnus, kokale ainult kiitust!

Rannametsa arboreetum i kohta saab lugeda nende kodulehelt. Sügisvärvide mõttes oli meie külastus varajane, põhiline värvide mäng alles algab ent sellegipoolest oli huvitav.


jaapani mänd, Pinus parviflora. mulle tuttava olemisega, mul ju sort `Shirobana`. Päris hea tunne oli teda kohata nagu sugulashinged või nii :) ja mõistagi üks vähestest puudest, mis seal pargis tuttavad olid.

Teine kohtumine ja äratundmisrõõm - harilik lõunapöök, Nothofagus antarctica, mul on kolmandat aastat paar oksakest elus. 



Kikkapuid ja vahtraid ja veelkord vahtraid. nt Acer robustum



Acer argutum
Acer distylum Siebold

Veidi tuttavama olekuga vahtraid


 Kikkapuud (nimesid ärge küsige)


Eonymus sachalinensis

Eonymus phellomanus




Mul oli reisile kaasa pandud märkmik, kuhu olulised asjad üles tähendada, aga muidugi jäi see autosse ja ma ei raatsinud juhtgrupist maha jääda. Kaie laenas mulle pärastpoole oma märkmikku, kuhu ma kirjutasin üles, mida jõudsin ja õhtul hotellis püüdsin lahti mõtestada, mida sinna tähendet on. :)





Väga tore koht arboreetumis oli siis nö väikese aia eri, s.t. nagu peremees muigamisi ütles, et siin on mõned okaspuu vormid, mis mahuvad aeda, kus üldse ruumi pole. Pildil on Eestist leitud hariliku kuuse vorm `Ahvisaba`. Nii kasvabki!



kalifornia ebaküpress, Chamaecyparis lawsoniana `Ush`is Curtains`


hariliku kuuse vorm

Rääkimata metasekvoiast





Üks selle arboreetumi vahtra seemik kasvab ka minu Linnukas, kolmas aasta läheb. Esimene mõte oli, et mul oleks maad juurde vaja, teine mõte oli, et mul on veidi mänguruumi, eriti, mis puudutab neid puid, mis meie oludes puude mõõtu ei saavuta. Hiljem koduaias ringi vaadates tekkis mitu vaba kohta, kuhu võiks istutada raudpuu, ebasarapuu või seitsme poja puu. Vahtratele meie kandi pinnas sobib, nii et halli vahtra saaksin istutada küll. Tema tüvi!


Seitsmepojapuu. Heptacodium Rehder.  Neid põõsaid, mis õitsevad hilissügisel meil just palju pole. 


raudpuu, Parrotia persica





Viigilehe saaks selle põõsa küljest. No ei kata oluliselt või mis :)


ameerika sarvpuu, Gymnocladus dioicus




ebasarapuu,  Corylopsis Siebold




Seda mändi on mul küll hädasti vaja. soomusmänd, Pinus heldreichii `Aureospicata`


Parrotia subaequalis




Cornus cousa, eksole










 Wilsoni kuusk, Picea wilsonii. 






Fothergilla monticola
 Parrotia

See nimi lipsas tuulde, pean reisikaaslastelt küsima, ma olin pastaka sättimisega liiga ametis.





See oli siis osa sellest, mida nägime esimesel päeval. Ma olin sellest käigust nii  laetud, et seda on raske kirjeldada. Rääkimata pererahvast, kes meid nii hästi vastu võtsid ja seltskonnast, mis oli ütlemata tore. Mul on hea meel, et jätsin selle postituse hiljemaks, korraks oleks nagu tagasi Saaremaal. Nii et head sõbrad, kellel on võimalik Ants Metsa arboreetumit külastada, tehke seda ilmtingimata, aga varuge aega. 


ja külvama peab rohkem ja katsetama rohkem ja maad oleks hädasti juurde vaja, sest ei ole elu ilma pargita, ei ole ;)