esmaspäev, 9. oktoober 2017

#puust ja punasest, sügisvärvid

Laupäeva esimene pool oli kuldne. Kuigi püsikute pealsete lõikamisega on aega, siis otsustasin kaks ala korda teha, täita lohud  ja multsida Linnukas. Kivilasse heljub lehti veel pikka aega, siis võin hiljem ka toimetada. Sügisesed tööd ongi mul jaotatud nii, et igaks asjaks oma ilmaolud. Vihmaga saab kasvukas veel viimast sortimist teha, kes kuhu talvituma ja tuleb ka üle vaadata, kas nimi on ikka potis olemas, muidu vaatad kevadel neid potte, et kes sealt idanema peaks ... :)

Mõne värvumine on üürike nagu südajal aktiniidial. Kui juba täiskullas on, siis on teada, varsti variseb lehestik maha ja kui juba maas, siis lehed kõduvad ruttu - nädala paari pärast polekski nagu olnud. Tänavu kasvas ta hästi ja sügisel tõin juurde proua s.aktiniidia ehk nüüd kosjad õnnestuvad ka, ma igatsen ta vilju.
Teda kasvatatakse meie aedades teenimatult vähe. Kui nüüd hinnata sügisesest küljest - soga ka ju ei tekita - lehed kuhtuvad nagu sosin.  Mul on ta ka alati päikselisemas kohas kasvanud, ikka näoga lõunasse, siis on värvid kirkamad.




Mustikaga läks sel aastal veidi nihu. Kevad lõhestas peamise tüveoksa, ta isegi viljus mul, aga mustikad valmis ei saanud. Sügisvärv on uhke. Teised põõsad on alles pikukesed, kasvavad.

Punast on viimase paari aastaga lisandunud. Punasest parunist on palju juttu olnud, hõõgub nagu lõke lohuaias. Slippenbachi rodode sügisvärv on kirjeldamatu. Teist aastat uues kasvukohas, edenevad.


Lisaks väiksemaid heitlehelisi, enamus nimetud.

Lohuaia sügis on veidi sagrine. Rodgersiad on end siin kõigiti õigustanud, nende suured lehed tasakaalustavad väiksemat sigri-migri ja lumeroos tundub ka üsna asendamatu olevat, püsib kevadest hiliskülmadeni ilus. Külvab ka nagu sõge. Sel suvel lõikasin õisikud enne seemnete laialipaiskumist ära. Tunamulluseid seemikuid olen potistanud ja õunapuu alla ka istutanud. Neid on palju.


Mägi-võlupõõsas kasvab mul kahes kohas. Lohuaias on ta värvumas ja neid varjundeid on palju. Saunavälja otsas kasvav põõsas värve ei näita. Huvitav miks? Valgus? Pinnas? Lohuaias on niiskem, pinnas muidu sarnane.

Keegi kaabak on lehti järanud


Igatahes kui see põõsas lohuaeda sai, siis hakkas hoogsalt kasvama ka. Võib-olla see sademeterohke suvi ka ent teine püsib ikka oma mõõtkavas.



Päikeses on see põõsas oma nime väärt :)

Kõreliiliad on minu aias tublid hilised õitsejad ja ilmuvad ikka viimasel hetkel ja kui neid ümber istutada, siis mingi jupp jääb ikka maha ja kasvab seal. Karvase kõreliilia puhul ma nii kindel pole, ta on alles teist aastat. Õitseb rikkalikult, aga kipub pikali viskama. Nüüdki on osa õievarsi mööda maad.



Laialehine kõreliilia esines tänavu tagasihoidlikult, paar õievarrega. Igatahes on nad tänuväärne vaheldus epimeediumite ja sõnajalgade naabruses.
Nõiapuud.


Hamamelis x intermedia 'Orange Beauty' Pikuke tegija :) on roosat! ja on ookerkollast või mis iganes selle tooni nimi on.





Harilikud vahtrad siin ja seal ja kaugemal


Pärnvaher kaotab ka oma lehed kiiresti niipea kui kuldne vorm saavutatud.


Linnukas korjasin lehepuru kokku, panin turvast ja vaatasin nad kõik üle. Päris üles olen istutanud kaks Thuja plicatat. Neist kahest on värvilisem 'Zebrina Extra Gold'. Talle pildistamiseks tausta saada on suht keeruline, puhas õhk ja oksapuru :) Proovisin nii ja naa, sest tema värvus on väga, väga ilus.
Need üleminekud ... Kõrgust on tal alles napilt 40-45 cm ja laiust nii ja naa.



Pärnvahtra all kasvab mitmevärviline epimeedium, Epimedium versicolor, 'Cherry Tart'


Linnukas on igal sammul midagi huvitavat. Leebe kägivars, kollane haldjakell, piibetäht sirutab oma risoomi ühele ja teisele poole. Sõnajalad ja isehakanud pihlakas.








Kella kolme paiku vahetasin riided ja läksime KSJ-ga metsa. Põhiliselt pohlale. Sõitsime vihmast mööda ja kui olin tunnikese raisemikul kummardanud, jõudis sadu meile järele. Palusin siis tunnikese pikendust ja nii palju umbes hoidis ka, kuni vihm meid metsas välja pesi. Nojah pimedaks läks ka.

Vihmast pestud männimets ja need lõhnad. Pohli punas endiselt, polnudki korilased platsi puhtaks teinud. Tuleb hea karuaasta. Keegi peab need ära ju sööma ;) või mis.



Mitu puud ja põõsast jäi näitamata, hortensiatest ei silpigi ja turbapeenar jäi ka varju. Neist mõni teine kord. Puudest olengi nii vähe rääkinud. Muide, punane tamm ei kõssagi veel. Lõpetuseks ikka see sama vaade.











teisipäev, 3. oktoober 2017

sügis(v)algus

Sügisvalgus. Eile õhtul ilmus ootamatult päike välja. Hommikul tegin fotokaga tiiru, aga tulemus sai veidi värisev. Püüdsin siis seda, mida sai, päike liigub ju madalalt ja koju jõudmise hetkeks oli tema triip viimase veerandi peal.

Suveõunte uputus sai läbi juba paar ? nädalat tagasi. Nüüd on `Tartu Roosi` aeg ja tundmatu vana õunapuu üks haru poetab vähehaaval vilju. Magushapud sügisõunad. Panin mõned kasti ja lähevad KSJ-i keldrisse. `Kuldrenett`sai otsa. `Antonovka`kestab, aga tal on see tõbi kallal, ma pritsima ei hakka, õunapuu alused teen küll puhtaks.


Objektiiv oli lähivõtete jaoks, tõi maastiku ettepoole, aga ma ei hakanud vahetama ka, tahtsin nõiapuu värvid lähivõttes välja tuua.



Päideroog on muide päris ilus, kui ta puju ka välja sööks, oleks tore. Keldri juures kivide vahel kasvavad. Õhtupäikeses on ilus, muidu helendab ka, ainult kevadel on väga tüütu seda ala harida.
Minu kolenurgad-polenurgad ja punetavad mustikad ja rodod

Schlippenbachi rodo

Nädalavahetusel puhastasin okaspuid. Päris palju aega läks, mändidele rohkem kui kuuskedele.


Lubasin endale, et teen sooja ilmaga inventuuri, et kas olulised on sildistatud, aga polnud seda seisundit. Alumises kasvuhoones on veenädala kahjustused, s.t. pinnasevesi on kõrge ja õhuniiskus suur, kuigi tuulutasin. Eile õhtul, kui õhk jäisem tundus, korjasin ära kurgid ja värvunud tomatid. Nädala lõpus hakkan taimi talvitumiseks sättima, enne seda oleks vaja tomatid üles võtta ja mulda uuendada, sest suurem osa talvitujaid panen kasvuhoonesse mulla sisse.

P.S. üks uimane vesiliku titt kakerdas pottide vahel. Sisalikud näikse juba ära uinuma läinud.

Ülemises kasvuhoones tuleb orgaanikat maa sisse surada, aga kuna kurgid ikka veel ponnistavad, siis see töö jääb ootele.
Viimase kahe kuuga on tiigis vetikate kiht vist kolmekordistunud. (Ei, ma ei lase sinna kalasid sisse).
Vaadates seda mudru turgatas mulle meelde ühe bioloogi märkus selle kohta, et veetaimed on kompostile väga hää - pehmed ja lagunevad kiiresti. Selle võib ju vabalt kokku riisuda ja rammuna kasutada. Pole kehvem kui lehepuru.



Nüüd on see hetk kui ma kõigun klaas-pooltäis-klaas-pooltühi vahel. Kõik teised näikse rahulolevalt tubadesse-köökidesse-kangastelgedesse kanduvat, mina veel ei taha. Koristan tasapisi aeda ja vaatan tulemusi ja teen plaane. Juba kolmandat sügist mõtlen selle peale, et viskaks ikka astilbed lohuaiast välja või vähemalt vähendaks neid otsustavalt. Pärast Saaremaa ja Muhu reisi tahaks põõsastele ruumi teha.


 Ruuge päevaliilia, mis ümber istutamisel jagunes ja jagunes, saatsin komposti. Pühapäeval. Ikka sellest peenrast, kuhu istutan kosuma ja iseloomu näitama. Nüüd said sinna elupuud, väikesed. Potis kipuvad nad kohe juuri üle ja välja jne ajama, lihtsam on maas suuremaks kasvatada. Võrgutama peab, muidu maitsetakse ära.

Metsa tahaks veel minna, ikka need pohlad ja Hiiumaale tamme istutama :)

Kui nüüd uuesti klaasi vaadata, siis see on ikka pooltäis.  Suvega on toredusi korda saadetud ja mõni koht kabedam ja mõne puhul pean ootama, sest kõik sai ju üles ja maha, eks nad kosuvad.
Linnukas on nii roheline kõik veel, sõnajalad ja epimeediumid. Pihlakad on vaja ära korjata, noh nüüd sajab ju. Must leeder `Aureus`kannab vilja õitseb samal ajal. Õnneks ikka vaid paari õiekobaraga.





Tuska teeb see varane pimedus, jõuan vaevalt riided ära vahetada, kui hakatakse tuld kustutama. Täitsa jama.

P.S. seemneid kogusin ka.



neljapäev, 28. september 2017

päikesenädal ja kuldne siil

Mul on mõned suunavad siilud, mis on mind viimased kolm aastat inspireerinud. Pinnas on selline, et lilleniitu teha ei saa - liiga rammus. Samas koosluse poolest oleks nagu jälle niru. Niitmise poolest hea - ei ole nii kiirekasvuline, suvel piisab kui mõneks nädalaks rajad sisse niita. Tasuks katsetada kõrrelistega, aga ma pole veel tahtnud järjekordset ala tekitada. Ideed tiksuvad omasoodu. Mul on mõtteid :) ja seemneid.

Paraadpeenra ümber kujundamise käigus kolisin ära peaaegu kõik  heleeniumid. Peaaegu sellepärast, et üks jäi maha, ilmselt oli tegu isekülviga. Esimesel pildil on mõistagi nimetu sügisaster, kõrgust on tal 35-40 cm ja õitseb tema igal aastal ja õitseb rikkalikult. Paljuneb s.t. laieneb tiidsal sammul. Teda jäi ka jupike vanasse kohta, plaansin jäägid komposti visata, aga siis selgus,e t seal kus ta kasvab, sinna sobib kenasti. Nii jäi.


Tahtsin rajada ühe rõõmsa ja värviküllase sügisese siilu, ei midagi suurt. Pinna katsin ära 2016 sügisel, 2017 kevadel asusin läbi kaevama. Selge savi ja kerahein, otsas veidi naati. Heleeniumid kolisin ümber mais-juunis, mõne ka veel juulis. Järgides Futu nõuannet multsisin heleeniumite puhmad 2016 sügisel hoolikalt, kevadel olid nad heas seisus. Ainuke, mis puudub on sordinimetused, need on küll lootusetult segi läinud rääkimata sellest, et mõni oli algusest peale turuväravast nimetuna tulnud :). Las nad siis olla. Õitseaeg on neil juulist külmadeni, mõned alustavad lihtsalt varem, suures pundis kaob nende kuhtumine õitsejate hulka ära.


Sügisheleenium, liik. Kõrgus  kuni 1,5 m. Pinnas võib nende jaoks siin raskeks osutada, kuigi segasin seda savi millega sain. Vaatame, mis saab. Peenra tühimikesse istutasin argentiina raudürti, et oleks värvi ja teistsugust struktuuri. Lisaks kõrrelisi jm mudru. See rõõmus rivi paistab ka toast ning aia kaugematesse soppidesse ja ma olen tulemusega rahul. Veidi tuleb tuunida seda osa, mis jääb õunapuu alla, see pool õitseb varakevadel uhkesti - murtudsüdamed jm Veidi maad jätsin ka suurtele kõrrelistele, ei jõudnud lihtsalt nii palju kaevata, muud tööd tulid peale ja mingil hetkel oleks siis juba kirkat vaja läinud.


Istutus on tihe, eks ma teen siis ruumi kui päris kitsaks läheb. Särab ju kenasti, eriti kui päikest on. Alguses oli mul kerge kõhklus, sest koht on tuultele avatud kolmest ilmakaarest, et kas tuul neid liiga palju ei räsi. Ei morjendanud neid padusajud ega tuuled, keegi pole pikali visanud ja toestanud pole ma neid ka. Tänuväärt lilled need säralilled.











Siis muidugi kare päikesesilm, liik ja sordid, päevakübarad jm kuld :)




Üks õhtuvarju jäänud madalam sort


Üleminekuks kasutasin valget ja sinist, aga sellest mõni teine kord kui pildid üles leian. . Masterplan on see, et mu salaaed saaks ühendet sujuva teekonnaga, et oleks hea tulla ja ilus minna. :) Lihtne ju :)

Heleeniumitest saab lähemalt lugeda Aiasõbra kodukalt