esmaspäev, 7. august 2017

augustisadu

Vihmapäevad. Mul oli küll seda vett vaja ja loodan, et järgmiste päevadega veel kõik see kogus ära ei aura. Istutamise järg on jõudnud mulluste pojengide ja põõsasteni. Mul on selleks otstarbeks eraldi komposti varutud, et oleks mida istutusauku panna.

Sadas vahelduvalt reedest pühapäevani, tõenäoliselt sajab täna ka veel. Hoovihmad ja sadu on kohati tugev. Oli küll. Laupäeva õhtupoolikul läks juba nii tihedaks, et tuli kolmed paarid aiatunkesid kuivama panna, aga kuna vihmade vahel oli nii soe, siis ei viitsinud ma kummiülikonda ka selga ajada. Lõpuks tegelesin kasvuhoones tomatite ja kurkidega. Esimese tomati sain juuli III nädalal ja sealt edasi on neid tasapisi värvunud. Kurki oleme ka juba mitmed setmed purgid hapendanud.

Pühapäeva esimeses pooles vaatasin naljaviluks kella, et kui pikad sajuvahed on? U 45 minutit oli ja siis siras päike nii, et soe,soe suisa palav.
Laupäeva hilisõhtul kolisin potitaimed varju alla, et aitab küll, pole just veetaimedega tegemist. Põõsalabori lagi laseb ju läbi ;) Kütsin vahelduseks maja ja mõne sajuga sain tervelt neli padjapüüri triigitud :)
Neljapäeval käisime Juhanis ja täiendasin oma mündikogu (nt roheline münt, valge münt ja siis mingi kräsuline? münt) ja ostsin endale ja lapsele lavendlit ja kaks kanada roosi. P.S. Huvitav, kuidas nad neid münte teevad? Reede õhtul sain Idat musitada :D Tited on niiii ilusad ja niiii targad. :P
Pühapäev oli minu ja ma nautisin kogu seda vett ja päikest. Õunapuualune sai peaaegu puhtaks, istutasin sealt ümber mõned aedhortensiad, nimetud ja nimega. oma kohale sai Tagatalust saadud kibuvitsad, plaanisin külvatud punase kase ka ära istutada, aga ei jõudnud. Rohisin, võtsin veidi küüslauku üles, sest see jäi ette. Tegin puhtaks palgipeenra  e mündipeenra jupi. Sõnaga - tegelesin nende kohtadega, mis vahepeal olid ära kivistunud. See on ikka väga mõnus.

Eelmisel nädalal murdus õunte raskuse all  vana `Martsipani`haru. Täiesti tuulevaiksel ja selgel õhtul. Mul on nii kahju, aga need suured puud on väga vanad ja kõrged, jahe suvi on õunad puus hoidnud ja küllap sai neid liiga palju. Tänavu on nad kõik lookas. Ma tean, et õunapuid on võimalik lõigata ka nii, et kannaks igal aastal mõistlikult, aga nii vanade puude puhul seda enam ette ei võta. Pärast esimeste kuivanud okste välja lõikamist pole me neid rohkem lõiganud ka. Torm on ühe päris ära viinud ja teisest poole.  Alles on kolm suurt ja kolm poolelus vanakest ja siis veidra kujuga  `Antonovka`.Muidugi olen istutanud kaks noort puud ja võib-olla istutan ühe veel, aga mitte rohkem.

Kaks suve tagasi istutasin aedhortensiate valgeõielised sordid kuuskede juurde kallaku peale. Seal on niiskust ja tuulevarju. Nüüd vaatan, et ilmselt on seal liiga külm maa, vanasti oli seal ju vesi, tuleb nad ikkagi ära tuua ja panna roosaõielistele seltsiks. Hortensiad õunapuude juures on tänavu nii vägevad, et see saab väga ilus vaade olema. Hea koht neile.


Pühapäeva õhtul võtsin fotoka, et lähen pildistan oma lemmikuid, sügisene emajuur on juba nädalajagu õisi näidanud. See lõppes muidugi pikema ülevaatusega, et kuidas neil kõigil siin läheb ja siis oli juba päris hämar.

Ürdid ja laugud ja lavendlid. Seda kohta on nii mõnus harida, lõhnapilv on alati üleval.

Mõtlen just, et peaks oma mündikogule mõne nurga eraldama, nüüd sai põhjakülg igihalist puhtaks tehtud. palgipeenras kasvataks pigem maasikaid. Mõtlen veel.

Fotodelt on näha, kuidas pilved tormasid, valgus muutus kogu aeg. Sügisene emajuur on kivilas kõige ilusam. Mul on mõned taimed ka lohuaia nõlva peal, aga kivilas on ta suur ja lopsakas. Kõige alumises reas ka muidugi, ülalt jõuab vesi alati temani ja päikest saab ka parajalt.















Mertensia õitseb! Kuidagi väga selge värvi ja olemisega taim. Ilmselt ka väga maitsev, sest pool söödi ära juba juulis.



Armastan augustit, kõik on nii külluslik ja tänavu saan veel hiliseid maasikaid süüa. Tammdididamm


Nime tagasi saanud päevaliilia: `Double River Wye`






reede, 4. august 2017

selline juuli siis. lohuaed

Ma olen juuliga rahul, ilm lasi istutada ja ümber istutada. Polnud seda lõõskamist kuni kolmanda nädalani ja siis oli ka ilm talutav. Mõtlesingi muigamisi, et vihm mind tuppa ei peleta, kuumalaine küll.  Juuli jahe algus soosis tigusid ning terve suvi on soosinud sipelgaid, nagu midagi maha peotad, kivi või paku või laua või pesulõksukorvi, kohe tehakse sinna alla pesa, kutsutakse kokku terve suguvõsa ja ehitatatakse maja või kaks.

Kahjuritest nii palju, et 2015 oli rekordiliselt lepapoisid, 2016 oli neid juba veidi vähem, tänavu pole ma neid praktiliselt kohanudki. Hallil nulul on täid kallal, aga ma ei suuda end kuidagi mürgitamiseks kokku võtta, see lihtsalt ei mahu kuidagi mu ilmapilti. Männid on tänavu puhtad, kuigi lääneka valge mänd oli veidi kahtlane. Mnjah, nüüd ma hälbisin lohuaia teemast.

Hostahull ma pole, mul on neid mõõdukalt ja seda mõõtu ma ilmselt niipea ei ületa ka. Nad on ilusad ja mõnes kohas hädavajalikud, aga tulevad ikka veidi hilja ja lähevad liiga vara.
Ilmselt viskan aiast välja hosta `Red October`, sest see süüakse lihtsalt rootsuks.

*Tigudest. Lohuaed on võsa serval ja kuigi ma olen usin teokorjaja, tuleb neid ikka hordidena. Mida vanem ala, seda rohkem. Linnukas on sama lugu, seal ma olen sunnitud pinna puhtana hoidma, nii on neid tegelasi vähem, sest eks nad armastavad ju kõdu jms.

Martagonidel on tänavu veidi nigel aasta, nad olid varakult väljas ja kuigi ma manööverdasin väga ettevaatlikult, sai mõni neist veidi pihta.


Juulile on iseloomulik ka see, et ma eriti ei pildistanudki. ;)




Suvi on endiselt graafikust maas, astilbed alustasid õitsemist juuli III nädalal ja siis oli juba nii palju päikselisem, et varasemad õitsesid kiiresti läbi.

Kui lohuaeda kaugemalt kaeda, siis eks ta veidi veidra kujuga paistab ja mingi imelik otsake oli nõlva juures eraldi. Ruumi ju oleks ettepoole tulla, aga ma veel ei viitsi tellistesse labidat lüüa. Mulda on vaja juurde teha. Mingi ribakese puhastasin juurde ja suve alguses vähendasin astilbesid.

Väikese ühenduse tegin ära küll, nüüd häirib see peenra kuju mind veidi vähem.
Sellest olen ma juba ilmselt kirjutanud, et pehkivad kännud levitavad seeni. Välja juurimisega kaasneb aga parasjagu korralik pinnase segi keeramine ja minu aia puhul tooks see pinnale raske savi ja seda ma korrata ei tahaks. Nii ma nokin neid tasapisi vähemaks ja sel suvel on kaks kändu jälle vähem.

Ootan huviga siilkübarate õitsemise aega, tänavu peaksid seemikud oma värve näitama eks siis paistab kas `Hot Lava`on oma panuse andnud või mitte. Esimesed seemikud olid igatahes päris tavalised. Üks puhmas tuleb huvitava moega. Näis.

Uuekestest ostsin Aiasõbrast paar sorti aedmaranat ja ühe mailase ja virgiina männasmailase sordi.



Nende hiilgeaeg on alles ees. Lisaks veel hariliku kukesaba sordi `Robert`. Kompaktne ja ilus, vähemalt esimesel aastal, eks järgmised suved näita. Kraavist kaevasin välja hariliku kukesaba paar taime. Ajastus oli veidi nadi, aga nad kohanevad. Karin teadis öelda,e t külvavad ka kenasti, aga sellel saab ehk järge hoida.

harilik kukesaba


`Robert`
Tõstsin kokku käokingasid ja läänekast suureõielise härjasilma `Sunny Side Up`. Härjasilma ilu kaua just ei kesta, aga samas kui alustab, siis on ilus. Las ta siis olla veel. Koos Roberti ja astilbedega.

Tegelikult on nende püsikute sees hulgaliselt põõsahakatisi kasvamas. Punane leeder `Sutherland Gold`inspireeritud Tagatalu hiiglasest, kolmas suvi, nüüd hakkas juba kasvama. Virgiinia nõiapuud, parukapuu kaks sorti, enelasi ja muidugi harilik nutipõõsas, mis tuleb oma ilus välja siis, kui ma äraõitsenud astilbed tagasi lõikan.

Käokingasid on kogunenud ka juba parasjagu. Ilmselt tuleb loobuda püstisest elulõngast `Purpurea`, mis on absoluutne teomagnet.

Eelmisel suvel istutasin katseks pinnakatjaid epimeediume - mitmevärvilist Òrange Königin`ja `Sulphureum` päikselisematesse kohtadesse ja tänavu kasutasin lisaks ka punast epimeediumit ääristaimena. Mulle meeldib. Nad kasvasid hästi, laienevad ja uued, noored lehed on värvilisemad kui varjus.

Tahan neid rohkem välja tuua, sest nad on seda väärt, et neid tähele pandaks.

Lohuaia augusti ja septembri staariks saab ilmselt metsporgand. Daucus carota 'Dara'. Mulle on sarikalised alati meeldinud. Peenrasse pole neid toonud, aga tänavu varasuvel sain Helga aia perenaiselt sellise toreda kingituse.




Kirjutada võiks veel villase nõianõgese sordist `Big Ears`, tema lehed vastavad sordi nimele. Kui eelmistel aastatel oli ta ikka normaalsetes mõõtmetes, siis tänavu pidin teda juba kärpima, sest lämmatas naabruses kasvavaid peekerlilli. Eks ma plaaningi ta ümber istutada. Villase nõianõgesega on üldse nii, et ükskõik, kas ta kasvab mul varjus või päikeses, ikka võtab hiiglaslikud mõõtmed.
Viimasel pildil on mõistagi liilia :)


Lohuaias olen vilistanud igasugustele kaanonitele, see on rohkem katsetamise koht ja kui ma jään mõne kooslusega rahule, siis nad sinna ka jäävad. Päikseline pool on seni ikka mängimise koht.

Teisest poolest täna küll kirjutada ei jõua.
Head vihma mulle! :)




esmaspäev, 31. juuli 2017

selle suve kokkutulek

Postitusi jälgides tundub, et ega ma suurt kodus polegi. Ikka olen. Laupäeval toimus lõunaosariikides, Wadi talus, aiablogijate kokkutulek. Kohapeal arvutati, et mitmes siis,   üheksas või seitsmes. Mullu ma kokukale ei jõudnud ja kui osalejate arvu kuulsin, siis tundus küll, et meid on juba väga palju. Tänavu jäi selline tunne, et täitsa paras arv on, veel on arenguruumi :)

Kuna ma olen ühe korra kokukat ise korraldanud, siis on mul ettekujutus olemas kui juhitamatu see meie aednike jõuk ikka on. Juhitamatu, aga loov ja jällenägemine on alati nii rõõmustav. Me saame ju muidu ka kokku, aga see päev on eriline, me võtame selleks aega, et koos olla.
                 
Hommikul saabusid meite õuele Kadakas ja Kristel ja Õnne koos saleda, vaikse neiuga. Tegime aiatiiru "neli aastat hiljem", kohvetasime kerge vihmasabina sees põgusalt ja siis hakkasime minu taimi auto peale pakkima. :)
Kadakas hiljem kommenteeris, et jah muidugi mahub Tsiil peale, aga taimekastid olid siis veel välja toomata. Siis tehti pakkimise meisterklassi ja autosse istusime nii, et kastid süles ja jalad oleks võinud vabalt kaela taha panna ja muidugi mahtus Tsiil peale.

P.S. pildil on ammuihaldet roos `Tommelise`. Siinkohal tänud Tõnu talu puukoolile ja Kadakale, kes mu tellimuse ära tõi. Esimene kord lugesin sellest roosist Deia blogist, siis nägin teda Tii nõmmeaias ja siis hakkasin otsima, kas keegi pakub. Väga ei pakutud. Nüüd on ta mul olemas ja mahagi istutet.
See värv on võrratu ja mulle meeldivad lihtõielised roosid. 

Edasi sõitsime Muhedike juurde ja siin oli väravaesine paksult autosid täis. Emblemine, kohvetamine, aiatiir ja siis emblemine ja siis teeleminek. Kui meie Wadi tallu jõudsime, käis rohevahetus juba täie hooga. Mulle hakkas juba tunduma, et seekord olen eriti tubli ja toon rohkem kui viin, aga olin täiesti unustanud Kristiine tellimuse jms, nii et fifty-fifty, tõin neli ja viisin neli. Mul on nüüd ohtralt sireleid ja mõned eriti ihaldusväärsed taimed ka nagu nt kingalill :) Perenaine viilutas ja hakkis aiakuuris, kuhu oli loodud pop-up suveköök ja aidas olid juba lauad lookas.
Igaüks oli midagi toonud ja kokku sai hirmuäratav kogus sööki. Mina jooksin tagasi, et saaks toodud taimed soovijatele laiali jagada, sest see kokuka rohevahetus algas meil juba varakevadel, et kellele mida ja mida päev edasi, seda tormilisemaks asi läks. Nagu ma täheldasin,  mõnikord oleks sellist äppi vaja, et kui meie grupis midagi pakutakse, et siis piniseks see riistapuu su taskus või kus iganes. Samas, mõnel päeval oleks sellest kujunenud ühetaoline pinin :) ja see oleks hakanud juba elu segama.

Pärast lõunasööki oli aiatuur perenaisega ja vedelemine ja lobisemine ja aiatuur neile, kes esimesel korral said osaliselt osaleda või oli see mingis teises järjekorras. Siis me lobisesime ja oli kontsert ja õhtul hiljem päris minikontsert trummisoolo, mis oli väga mõjus ja äge. Mõned külalised asutasid end koduteele, sest oli kaugelt tuldud ja/või vaja edasi liikuda. Peremees pani sauna kütte ja perenaine pani veidi hiljem lõkke põlema. Õhtu oli tuuletu ja soe, päev oli ka nagu loodud, ei mingit hullu leitsakut, lasi niisama ka olla. KSJ tuli mulle järgi ja siis me sumistasime seal hilisööni välja.



Mis nemad seal Wadi talus kõik ära on teinud nii väikese ajaga, seda siin ära ei kirjelda. Väga kodu kodu on. Millal nad need lillepeenrad veel ogoroodina ja ehituste vahel ära tegid, see on küll müstika :)

Selle aasta kokkutulek sai läbi ja järgmise hooaja kokku tulemise koht ära otsustatud. Tore päev oli ja saagu selliseid hetki rohkem!



kolmapäev, 26. juuli 2017

hulkumas 2. Risttee talu taimeaed. Helle ja Aini aed.

Suvi on siis nüüd nädala jagu siranud. Võib-olla ka veidi vähem kui nädal. Istutamise kuldaeg on mõneks ajaks läbi, liiga soe on. Nädal tagasi käisin Viljandimaal, aga kuidas ka ei pingutaks, blogimisega on ikka tubli paus sisse tulnud. Kasutan tänast siestat. :) Esimene pilt on tehtud Helle ja Aini aias, suvi helendas kase all :)



Päev (19.juuli) nagu tund või kaks :) Eile varahommikul laadisime kobarpea auto peale ja KSJ tegi oma sõiduplaani jõnksu sisse ning poetas mu Risttee talu väravasse. Eelmisel aastal jäi napp tund aiakülastuseks, tänavu võtsime aega ja see oli üks ütlemata huvitav ja tore hommikupoolik ja lõuna ja pärastlõuna ja õhtu.
Risttee talu vaated on ilusad, ükskõik millises aianurgas seisad. :)


Väga lahedalt pügatud kuused olid. Ma tean, kus seda teha saaks. Kolm kuuske.


Kuuskedest veidi tagapool ja paremal. Suur püsikupeenra algus. Vaadake neid kukekannuseid, võimas!

















Uhke ja liigirikas aed. Kursor jääb nõrgaks kui kirjeldama hakata.  :)  Okaspuude külvi tulemused olid huvitavad, eriti üks põnev männihakatis. Tammed.  Ma tundsin ennast nagu laps kommipoes.
Helle tuli mulle järele ja viis mind oma valdustesse. Siin oli just üks "linnupesa" :P valmis meisterdatud.

Linnupesa sellepärast, et ehitis oli värskelt valmis saanud ja juba oli üks linnuke katuse alla pesa teinud.






Helle ja Aini aed on vormilt väike, sisult suur :) Väike selles mõttes, et pole hektaritki. Kes on käinud, see teab. Põhimõtteliselt võid ennast erinevatesse aiaosadesse unustadagi. Pluss kõik läbimõeldud ehitised. Tahaks ka sellist katusealust, nojah ja jõgi võiks ju ka krundipiirilt läbi voolata.:)

;)


Rabaaia alguses kasvab serbia kuusk `Pendula`ja see on minu seninähtud pendulatest kahtlemata kõige ilusam. Pildistada nii, et see ka teistele näha oleks, ma ei osanud. Pmst võra keerles ümber kõrge tüve nagu spiraal. Väga uhke kuusk. Viskas serbia kuuskedele omast heledat varjundit. Üks ülevalgustet kaader:


Sissesõidutee äär on ka üks mu lemmikuid, just see, kuidas seal taimed omapäi (?) või kellegi suunava käe all toimetavad, on ilus.


Katuseaial on tänavu hea hooaeg olnud.

Lõpmata tore päev oli. Helle viis mu viimase bussi peale ja kui kodus  KSJ küsis, kas olen päevaga rahul, siis vastasin särasilmi, et oli ütlemata mõnus. Tänan vastu võtmast ja minu peale aega kulutamast! Puhas rõõm.