vember ja virnad ja pesad

Selline lumekiht on veidi ootamatu, mis sest, et november või ehk just sellepärast, et november. Maa on lumekihi all sulanud, annaks veel istutada küll :) . Osa kaskedest on veel lehes nagu ka remmelgad ja sirelid, pajud ja enelasedki. Nii et ootan huviga, millal sulab. Nädala pärast? Täna näitas kraadiklaas nulli, õhtupoole kerge miinus. Tuulevaikne ja lumine.  Kasvuhoones on vihmaussid veel kõrgemates kihtides. Kaevasin mõned potid (veel) mulla sisse.

Hakkasin linde toitma, tihased juba tänitasid. Läksin maja täitma, ootasid mu pea kohal, et hakka juba minema, süüa tahaks. Päeva peale nägin neid õunapuude otsas toimetamas ja linnukas käis ka vilgas elu. Varesed on lumega kuhugile ära kadunud. Puukoristaja on kohal ja kui tema sööb, siis väiksemad hoiavad kaugemale. Avastasin, et ühe õunapuu otsas just linnumaja kohal on suuremat sorti pesa. Kelle oma, pole õrna aimugi. Nüüd hakkabki suvepesade leidmise aeg :)

Minu suvepesa on ka lõpuks püsti pandud, et ma jõuaksin mingi otsuseni. Kuuri/lauda katuse alt leitud kapp meeldis mulle esimesest hetkest peale, ainult, et uks oli kole, jalad puudu ja tubli läti pruuni põrandavärviga üle tõmmatud.  See kapp meenutas mulle Saaremaa vanaema koridori kappi, pole õrna aimugi miks. Kapp on ilus, täispuidust, sahtliga ja u 2m kõrgune, laiust ... eee pole mõõtnud, ütleme suur.

Lihvisin ja nühkisin seda eelmisel talvel ja sutsu kevadelgi. Suvel polnud aega tegeleda, nüüd sügisel oli vaja ära otsustada, mis saab, sest kui sul on toas lapiti üks kapp, siis on olemine suhteliselt kitsas.

Nagu pooleliolevates ja vanades majades ikka on vaja enne ruumi teha ja siis ümber paigutada. Sebisin pisut. Nüüd edasi vaatame seda kappi koos KSJ-ga, et kas see sobib meile ja kuidas me sellele jalad alla saame.
 Ma räägiks sellest kapist veel. Nimelt on see täispuidust ja tagasein laudadest, mille vahel pole praopoegagi. Kui päike peale paistab, siis helendab :) Ainuke vineerist detail on kapiuks ja see on veidi kipakas küll. Kui ma kapi pinda puudutan, siis oleks nagu läbi-peo-mul-voolab-puu. Meistritöö. Keegi on selle kunagi teinud, sel kapil oleks nagu lugu sees.

Vember on hea kuu tegelikult, eriti siis, kui ma lepin selle pimedusega. Nüüd on aega virnasid sortida, raamatutes tuhnida, kirjatööd teha,  lugeda ja süveneda või lihtsalt kaisus olla.

Mõned virnad on peaaegu sorteeritud juba. Olen endale igasse õhtusse veidi aeda jaganud, mõtlen taimedes :) Veel ei ole tüütult külmaks läinud ja ootamatult tulnud teine lumi teeb ööd valgemaks.

Käsitööd ma enam ei tee, omal ajal sai seda juba küll ja rohkem. Kui villased sokid viledaks muutuvad, siis mõne paari koon, oma lõbuks. (paarikaupa on nii igav, ma lihtsalt ei viitsi ühesuguseid kududa, siis ma teen kõik erinevad, kesse keelab ja kus see kirjas on, et sokid ühesugused olema peavad). Nööbisahtel aga on ikka alles, vahel on vaja ja siis on hea neid läbi sõrmede lasta.

See jutt oli vastuseks küsimusele, et mis ma talvel teen. Nipet-näpet, nädalad koosnevad põhiliselt esmaspäevast, kolmapäevast ja laupäevast. Kui lumi ära sulab, siis korjan kivilast lehed ära, seda küll.