esmaspäev, 28. november 2016

neli kevadet saunaväljal

Piltide sortimise aeg ja mis sellest novembrist siis ikka väga vahtidagi. Aia nö kõige vanem osa on see ala, mida nimetan saunaväljaks. Nüüd hakkab kõik kuidagi kokku sulanduma ja varsti on raske öelda, kus on saunaväli ja kus lohuaed. Algusajad on tagantjärele ikka armsad ja veidi naljakad ning muidugi ka see, kui kiiresti kõik ikka kasvab.
Päris, päris alguses mõtlesin, et teeks siia toa, jätaks lepavõsa vitsad kasvama ja teeks kardina. Ei jätnud, juurisin kõik puhtaks. Esimeste aastate eesmärk, et saaks ometi vikatilt niidukile üle minna ja et oleks trepilt vaadates ometi üks koht ja vaade, mida mööda saaks pilk rändama minna ja hunnikutest ning aukudest üle hüpata. Minu jaapani enelased ja helmikpöörised :D

2013 mai seis. Helmikpöörised ja tiarellid aitasid mu hädast välja, neid oli palju. Siberi iirised alles hakkasid kasvama. Siin olen päris palju katsetanud, hariliku elupuu `Sunkist`tited on tänaseks läänekülge okaspuude juurde istutatud, kus kitsed neid tublisti pügasid.

Saunavälja ots, vasakult teine kast tähistab musta leedrit (Sambucus nigra) `Aurea`2013 aastal, mille kõrgus on 2016.a. veidi üle kahe meetri. Musta leedri teised sordid ei ole sellist kasvu viskamist näidanud, ausalt öeldes rohkem hingitsevad. Harilik sarapuu `Fuscorubra`kolisime Tartu aiast ja tema juurekava sai välja kaevamisel tublisti kannatada, aga kohanes. Ma ei hakanud võra vähendama, see tundus mulle lihtsalt lisatrauma tekitamisena. Nüüd mühab kasvada ja annab teist aastat järjest hea pähklisaagi. Vahepeal nimetasin teda tondiks, sest õigupoolest õpetati meile koolis, et vaate lõppu pole soovitav selliseid tonte istutada. `Aurea`saigi kontrastiks kõrvale istutatud. See koht aga pole tegelikult nii vaate lõpp kui arvata võiks, sest lõunapäikeses lööb sarapuu särama ja sügiseks on ta juba üsna roheline. Istutasin ka siberi kontpuu `Variegata`sarapuust vasakule, aga tema pole end veel pildile kasvatanud.

2014 mai lõpp. Võimalik, et hea kasvu tagas naaberlepiku maha võtmine, valgusolud olid head, samas 2013 talv oli see koht igasuguste talvetuulte eest kaitseta.

Muidugi on siin miniatuurne looduslik muhk, mida ma ei hakanud lammutama. Huvitaval kombel ei ole näha kaljukadakat `Skyrocket`. 2015 vaates juba on nähtavam. Ükski lumekiht pole tema võra laiali ajanud, läheb iga aastaga ilusamaks. Roomavat kadakat pidin tänavu tuulutama. Selle muhu peal kasvavad ka põõsasmaranad. Kevadel neid eriti tähele ei panegi, nende aeg on suve teine pool hiliskülmadeni välja.

2015 mai

Kevadisest värvigammast saab sügiseks rahulik roheline, 2016 augustis korrastasin nii sarapuu kui ka musta leedri võra ja paremale poole, kus siiani oli niidukiga rähklemise koht sai tekitatud kivila laiendus/ühendus muu aiaga. 2017 tuleb saunamäe(kese) mudru ette võtta ja lasta nõmmliivateed ja karukellad lahti.

Lähivaate selgituseks - see roheline värk on murulaadne,s.t. siin peaks aasta paari pärast roheline vaip olema, mida siis niidetakse ja nii 300 aastat järjest. :)
Seda vaadet ma armastangi
2016 september

2014 mai

 2015 mai. Kevadel õitsevad floksid on kindla peale minek, selle sinisega saavad ehk võistelda vaid siberi iirised ja tore kurereha. Üks miinus neil on, südasuvel on üsna tüütu nende seest umbrohtu välja noppida, aga sinna sisse külvatakse seda tuulte poolt kohe kindlasti. Kui su aed asub sellises kohas nagu mul, siis seda lendavat külvi jagub ikka aastateks. Katsetasin ümber paigutamisega, aga tulemus polnud nii hea. Võib-olla kombineerida hariliku kadakkaera ja nõmmliivatee sortidega saunamäel, teeks sinise muhu?, mis hiljem oleks violetne ja siis lihtsalt rohelise ja hõbehalli kombinatsioon. Mänguruumi on.


 Vaated vaadeteks - viimase kahe aastaga on kooslused muutunud, kuigi oleks ka imelik kui poleks. Saunaväli on hea koht, eriti keskpaik, siin on hea pinnas ja vahelduv valgus, paistab, et külmakohti ka pole. Ma olen siin sussutanud uusi epimeediumeid ja nüüd ka paari lumeroosi hübriidi, sest linnukasse praegu rohkem lumeroose ei mahu. Okaspuude väikevorme on lisandunud ja lehtpõõsaid ka. Enelate hulka olen vähendanud. 2014.aasta oli tore aasta, lohuaia poolset nõlva oli vaja haljastada, võtsin siis seda, mida kõige rohkem ja tegin massistutust:tipmine puksrohi - roheline, helmikpööris- violetne, harilik nõianõges - pärlhall. Päris "huvitav" tulemus oli, paistis maanteele välja :)

Miinus - tõmbas liiga palju tähelepanu ja pealegi oli mul ruumi vaja uutele taimedele, sest ma likivideerisin suurema osa tammealusest turbapeenrast. Nõianõgese välja juurimine osutus päris karmiks ettevõtmiseks, neile ikka meeldis seal väga, põhjalik juurdumine. See taim võib ju täispäikest taluda, aga poolvarjus ja priske pinnase peal ... võtab tublid mõõdud. Muide, pilte uurides avastasin, et olin `Jolly Bee`suhtes veidi ülekohtune olnud, leidsin 2014 a pildi, kus nimetet kurereha õitses ikka väga uhkesti.

 Saunamäe lehtpõõsastest. Harilik ebajasmiin `Snowbelle`pidavat olema kompaktne ja aeglasekasvuline. Võimalik, et minu ebajasmiin on liba-snowbelle, sest ta ei ole ei kompaktne ega ka aeglasekasvuline ja on põhipõõsast ühe haru kaugemale ka juba sokutanud. Oli üks haraline sasipusa ja ma ei hakanud teda lõikama ka, et küll talv korrigeerib. Seda ei juhtunud, õitseb igal kevadel rohkesti, kui püüdsin ta vormi lõigata, siis kasvatas kohe uued võrsed ja õitses järgmisel kevadel ikkagi. Käisin botaanikaaias vaatamas, seal on ta tõepoolest väike ja kompaktne ning õitses sama kaunilt kui minu wannabee.

 Ta õitseb ja õitseb ja siis puistab kogu selle kraami lohuaia nõlvakule epimeediumitele kaela. Enamasti korraga ja siis kõik valget täis.

Veel üks valgeõieline lehtpõõsas, kellega olen väga rahul on nipponi enelas `Snowmund`. Ta soleeris mitu aastat saunavälja veerekese peal kuni tuli kopasuvi ja ma pidin ta ümber istutama. Uus koht oli karm ja seal õitses tagasihoidlikumalt. Ma loodan, et kohaneb ja uuel kevadel on täies ilus. Üks enelas, mis on ilus ka pärast õitsemist. Esiplaanil on laiaõieline kellukas, mida ma olen kolinud ja kolinud. khm.


Kui nüüd aga tagasi pöörduda saunavälja tagumise poole juurde, siis siin on pinnas liivasem ja siin olen pikalt pusinud. Toominga all on igasugust mudru. nt alpikannid, kes ei ela ega sure ja sel suvel liiliaid vähendades jätsin mõned alles ja said liivasema kasvukoha. martagonid kolisin varjulisemasse kohta. Siin kasvab sügisese emajuure taim nr 2. Nr 1 on kivilas. Sel suvel harvendasin siberi iiriseid, nad hakkasid pisut laiali vajuma ja targemad soovitasid jagada. Jagasin siis.

Ma armastan siniseõielisi. Jäin mõtlema, et saaks kombineerida sinise ja valgega kuni hiliskülmadeni välja. Alustaks kevadfloksidega, siis hakkavad siberlased õitsema, verev kureraha `Alba`annaks oma panuse, kui pügada, pikendaks õitsemist. Tore kurereha `Rosemoor`võtaks järje üle, `siis Hookus-Pookus vms, suve teises pooles, kurereha `Jolly Bee`ja mailased, sügisel emajuured ja karuputkelehine elulõng, võrdhammas ja valgeid flokse on meil ju ka. Veaks välja küll. :) Käokingad unustasin. :)

Lehtpuudest veel. Harilikud sarapuud eelistaksid vist teist kasvukohta, lubjasemat. 2014.a aeda toodud sort `Aurea`hakkas lõpuks kasvama, venitas esimese meetri täis.

Kui ta kasvab sama suureks nagu punane sort, siis on selle kohaga muretu, sarapuude alla mahub karulauku ja sinililli ja mõni tutsakas võsaülaseid. Faasseni naistenõgese võib siis põllule paljunema panna. :)

Saunavälja taimekooslus on lihtsamat sorti, olen valinud siia rohkem vormi ja värvi järgi, et kaugelt vaadates oleks silmarõõmu. Järgmine kord jõuan ka ehk selle kohani, mida olen mitu aastat suhteliselt ühe koha pealt pildistanud.

järgneb...






pühapäev, 20. november 2016

sügispaus

Oo milline oivaline nädalavahetus! Teada oli, et ega see lumi püsima jää ja nii läkski. Ma ootasin seda laupäeva hommikut nagu laps jõuluvana. Poole üheksast oli ilm juba valgem, tund varem kahtlustasin, et valgemaks ei lähegi, ikkagi november ju.

Vaatasin valdused üle. Põllul uus muttide invasioon ja üks tõbras oli lohuaias endal olemise mõnusaks teinud otse varvas-adiantumi lehtede all. Lumi tuli ju sellisel moel, et vajutas sõnajala lehed  kübaraks. Esimest korda lõikasin lehed tagasi. Hunnik oli tekitatud Blechnum spicata, minu kukumunakese külje alla. Kohe kui mingi uus käik nähtavale tuleb läheb jahiks.

Laupäeva veetsin põhiliselt kivilas, korjasin lehed kokku ja kasisin ümbrust, et uued kohe peale ei lendaks. Vahtralehed jäid ju kõik lume alla ja puhastasin nüüd saunamäe ka ära. Lehed komposti. Lisaks kastidele teen komposti ka mustade prügikottidega ja töötab päris hästi. Tammelehed on paras peavalu, nood ju ei kõdune, aga leidsin selle jaoks ka mingi lahenduse.

Alles nüüd märkasin, et Lonicera crassifolia sordil `Little Honey`on pisitillukesed viljad, mustad marjad. Üritasin mõne pildile saada, aga väga just ei õnnestunud. Rõõmu see ei vähenda. Kui homme hommikul piisavalt pildivalgust ei anta, siis rohkem ei proovi, sest korjaks ikka ära, vaja ju katsetada, kas külvata ka õnnestub.

Õhtul olin nii laetud nagu seda pole ammu juhtunud. Mõnus, mõnus.
Täna, pühapäeval oli pool päeva üsna tuuline, aga ikkagi soe. Kui tuulekindlam riietus valida, siis ei sega. Lõbutsesin rehaga, ajasin lehti kotti ja koristasin veelkord taimede talvitusplatsi. Eelmisest talvest on see kogemus, et pottidesse lehekihti jätta pole mõistlik. Ka hoolitsesin selle eest, et nad oleksid veidi kallakul, et liigvesi saaks välja valguda.  Õunapuude alused teen jõudumööda puhtaks ja mingi osa tammelehtedest tuleks veel koguda.

Ilmaga on nagu on ega see nurin veel uut talve too, sulajaanuarid on mulle andnud hea kogemuse - kui saab, siis tuleb teha. Ees on nagunii nii tüütult tubased ajad. Miskipärast on selline tunne, et seda sügist jagub vähemalt detsembri esimese dekaadini. Kas just nii soojalt ... vaevalt küll, aga vahelduseks oli see hea.

Talikülviks on nassvärk valmis, aga sellega ma veel ootan, las läheb külmemaks.

P.S. harilik kanarbik ikka veel õitseb tamme all. Nüüd lähen kõrvitsat tegema. Võeh.


kolmapäev, 16. november 2016

kirjutamisest ja vaikusest ja kiidetud olgu makinoi emajuur `White Magic`

 Annan aeg-ajalt kergekäeliselt lubadusi, mida on hiljem raske täita ja vähe sellest, tulemusega ka rahul pole.
 Kuidagi kustunud on see loominguline palang viimasel ajal :) Sirvisin uuemaid ja vanemaid pilte, süüvisin oma valikutesse ja kui järje peale saada, siis kirjutadki. Järgmisel päeval loed kõike nagu võõrast teksti ja pgn, see seletamatu miski on kadunud. Halvimal juhul nõretab tekst mingist hõredast paatosest ja seda ma oma teksti juures kohe üldse ei salli. Teine äärmus on Holy canasta!- hüüded ja kilked,seda ma harrastan ka rohkesti. Vahel on seda tore lugeda, aga kogu aeg ka ei taha. Nt süvenesin hiljuti ühte käsiraamatusse, mille sissejuhatus oli kirjutatud hüüdvas kõneviisis. Andis sealt ikka end läbi närida, et aru saada, millest jutt käib. Õnneks oli edasine osa juba asisem.

Olin eile oma töötulemustest üsna masendatud ja mõtlesin, et miks nii pöördes? Välja mõtlesin - see, mis mulle aiandamise juures meeldib on kõikehõlmav keskendumine - ma mõtlen taimede olemuse peale, selle peale, milline ta oli kevadel, suvel, aasta tagasi. Mis talle meeldiks ja kellega ta sobiks, kas uues kohas kohaneks? Oo, kui ilus ta on ja kes pgn on lehti närinud. Kui eemaldun, siis on juba vaated meeles või vaatan, miks mu koerad-pääsukesed vidistavad, kas keegi on külla tulnud? Aias on mul nagu tuhat mõtet ja sada tunnet korraga ja kogu aeg on huvitav! Kui juba sellele teemale läks, siis hommikut alustades on nagu orkester häälestaks ennast, isegi siis kui mul on õhtul päevaplaanid paika pandud. Samas olen ma käesolevas hetkes täiesti kohal. See seisund on keskendumine ja see annab võimsa energia või lihtsalt jõu. Mis mind masendab on see, et ma ei suuda seda tunnet edasi anda, ei oska taimedest ruumiliselt või ... ei leia seda õiget sõna praegu.

Mõistagi on igasuguseid tekste vaja - taimekirjeldused on vägagi vajalik kraam, loen Sterni monograafiat epimeediumitest ja kohtan juba tuttavat teksti - selle mehe tööd on palju kasutatud, aga vähe viidatud. Mulle meeldivad ka igasugused mõttekäigud, mis aednikud üles tähendanud on, huvitav lugeda. Ainult ilmeksimatud on veidi igavad ja moraliseerijaid ma ka väga ei armasta, aga see pole nüüd see kõige olulisem. Vinguv kõneviis teeb nõutuks, siin pole ju midagi teha, see on kirjutaja valik asju ja ilma just sellises valguses vaadata. Suhtumine, seda ollagi kõige raskem muuta.  
Tagasi tulles lubaduste ja tulemuste juurde - ega siin polegi muud teha, kui et järgmine kord teha paremini või nii nagu endale rohkem meeldib, sest kui sulle ei meeldi, kuidas siis see teistele meeldida saab :) või siis valida vaikus. Vaikus on hea. (taimi täis :D).

Talv ja pimedus muudab ajataju, ma ei adu kellaaega. Aiahooajal tekib mul oma rütm ja kui ma õues toimetan, siis on omad märgid, mis loojangule viitavad, nt suve teises pooles muutusid sääsed pool tundi enne  päikese loojumist eriliselt näljaseks ja tigedaks. Varju liikumise järgi oskasin ka kellaaega öelda. Nüüd on hommik ja pärast loojangut pole mul õrna aimugi palju kell on. Väsimus on ka petlik.

Blogistamisest. Mul oli plaanis teha hulk ülevaateid, et mis ja kuidas siin läinud on - müürikast ja lohuaiast ja linnukast ja kivilast. Maacki kuslapuu kasvas sel hooajal pool meetrit! Üksjagu mustandeid seisab. Olgu siis järjele aitamiseks kiitus Makinoi emajuurele, kellest ma mingit mõistlikku eestikeelset liigikirjeldust ei leidnud. Õnneks on Annist oma kodukal emajuurtest ka kirjutanud, sh Makinoi emajuurest, kes meie talve ei pelga.

Makino emajuur (Gentiana makinoi) `White Magic`on saadud sordi `Blue Magic` loodusliku mutatsioonina. Täpse sordi kirjelduse leiab sellelt lingilt., sest tegemist on patenteeritud sordiga.
Liik, makinoi emajuur pärineb Jaapanist.`White Magic`erineb oma ülalnimetet sordist nii õite rohkuse kui ka õitsemise aja pikkuse poolest.(Alusatb juuli lõpust, augusti algusest ja õitseb külmadeni)

Calmia kodulehelt: "Jaapanist pärineva Makino emajuure (G. makinoi) hübriidne sort ´Royal Blue´ on kogunud kuulsust sellega, et tema puhmikust saab lõigata kuni 10 poolemeetrist säravsiniste õisikutega vart, mis vaasipanduna kestavad kaua ja rikastavad siniseõieliste lõikelillede kasinat sortimenti. Harvemini on liikvel veel teinegi Makino emajuure sort,  elektersiniste õitega `Marsha´. Makino emajuur ei pelga külma talve. Teda liigitatakse 3…4 kliimatsooni taimede hulka. Ta tuleks istutada viljakasse mulda, mis oleks neutraalne või pisut happeline. Pinnase püsiv niiskustase tuleb talle kasuks. Liigvett ja põuda see aiakaunitar ei talu. Kasvukoht olgu päikseline või kerge keskpäevase varjuga. Nagu emajuured ikka, edeneb seegi liik aeglaselt."

Mina ostsin selle emajuure paar aastat tagasi Ellamaa aianduspäevadelt ja toona oli mul selle taimeperekonna suhtes mitmeid kõhklusi, et on teised sellised erilised ja igas kohas ei kasva. Igas kohas tõepoolest ei kasvagi ja hoogu võtavad ka aasta kuni kaks enne kui kohanevad. `White Magic`läks uhkeks ja ilusaks juba järgmisel aastal. Mõtlesin küll, et tuleb teine väetise pealt ja kas üldse talvitub ... valisin kohta ja puha. Nõlvakule, et vesi ei koguneks, aga kuivale ka ei jääks. Nüüd vaatan ja mõtlen, et olevat teine kääbussort (?!) ja kas ta mul mitte välja veninud pole? Samas aasta oli talle hea ja õisi oli ikka palju nagu kirjelduses lubatud. Seda peab küll ütlema, et esimesel aastal ootasin ja teisel ka, et õied rohkem avaneks, aga ei, jäid poolavatuks.
Kevadel, mai lõpuks on tal juba arvestatav puhmas loodud, püstine isegi kallaku peal. Väärib tähelepanu nagu paljud teisedki emajuured.

Sestap ostsin portsu seemneid ja teen talikülvi. Küll oleks tore kui õnnestuks, valisin paar põnevat sorti ja liiki.

P S Lumi sulab, täna sadas tihedat vihmaudu. Tore on, millalgi tuleb ju uus lumi. 

reede, 4. november 2016

vember ja virnad ja pesad

Selline lumekiht on veidi ootamatu, mis sest, et november või ehk just sellepärast, et november. Maa on lumekihi all sulanud, annaks veel istutada küll :) . Osa kaskedest on veel lehes nagu ka remmelgad ja sirelid, pajud ja enelasedki. Nii et ootan huviga, millal sulab. Nädala pärast? Täna näitas kraadiklaas nulli, õhtupoole kerge miinus. Tuulevaikne ja lumine.  Kasvuhoones on vihmaussid veel kõrgemates kihtides. Kaevasin mõned potid (veel) mulla sisse.

Hakkasin linde toitma, tihased juba tänitasid. Läksin maja täitma, ootasid mu pea kohal, et hakka juba minema, süüa tahaks. Päeva peale nägin neid õunapuude otsas toimetamas ja linnukas käis ka vilgas elu. Varesed on lumega kuhugile ära kadunud. Puukoristaja on kohal ja kui tema sööb, siis väiksemad hoiavad kaugemale. Avastasin, et ühe õunapuu otsas just linnumaja kohal on suuremat sorti pesa. Kelle oma, pole õrna aimugi. Nüüd hakkabki suvepesade leidmise aeg :)

Minu suvepesa on ka lõpuks püsti pandud, et ma jõuaksin mingi otsuseni. Kuuri/lauda katuse alt leitud kapp meeldis mulle esimesest hetkest peale, ainult, et uks oli kole, jalad puudu ja tubli läti pruuni põrandavärviga üle tõmmatud.  See kapp meenutas mulle Saaremaa vanaema koridori kappi, pole õrna aimugi miks. Kapp on ilus, täispuidust, sahtliga ja u 2m kõrgune, laiust ... eee pole mõõtnud, ütleme suur.

Lihvisin ja nühkisin seda eelmisel talvel ja sutsu kevadelgi. Suvel polnud aega tegeleda, nüüd sügisel oli vaja ära otsustada, mis saab, sest kui sul on toas lapiti üks kapp, siis on olemine suhteliselt kitsas.

Nagu pooleliolevates ja vanades majades ikka on vaja enne ruumi teha ja siis ümber paigutada. Sebisin pisut. Nüüd edasi vaatame seda kappi koos KSJ-ga, et kas see sobib meile ja kuidas me sellele jalad alla saame.
 Ma räägiks sellest kapist veel. Nimelt on see täispuidust ja tagasein laudadest, mille vahel pole praopoegagi. Kui päike peale paistab, siis helendab :) Ainuke vineerist detail on kapiuks ja see on veidi kipakas küll. Kui ma kapi pinda puudutan, siis oleks nagu läbi-peo-mul-voolab-puu. Meistritöö. Keegi on selle kunagi teinud, sel kapil oleks nagu lugu sees.

Vember on hea kuu tegelikult, eriti siis, kui ma lepin selle pimedusega. Nüüd on aega virnasid sortida, raamatutes tuhnida, kirjatööd teha,  lugeda ja süveneda või lihtsalt kaisus olla.

Mõned virnad on peaaegu sorteeritud juba. Olen endale igasse õhtusse veidi aeda jaganud, mõtlen taimedes :) Veel ei ole tüütult külmaks läinud ja ootamatult tulnud teine lumi teeb ööd valgemaks.

Käsitööd ma enam ei tee, omal ajal sai seda juba küll ja rohkem. Kui villased sokid viledaks muutuvad, siis mõne paari koon, oma lõbuks. (paarikaupa on nii igav, ma lihtsalt ei viitsi ühesuguseid kududa, siis ma teen kõik erinevad, kesse keelab ja kus see kirjas on, et sokid ühesugused olema peavad). Nööbisahtel aga on ikka alles, vahel on vaja ja siis on hea neid läbi sõrmede lasta.

See jutt oli vastuseks küsimusele, et mis ma talvel teen. Nipet-näpet, nädalad koosnevad põhiliselt esmaspäevast, kolmapäevast ja laupäevast. Kui lumi ära sulab, siis korjan kivilast lehed ära, seda küll.